heitnud puhkama. Selle aja jooksul tekkinud järv, sest mees olla kündnud lahti veesoone. Nii mees kui ka täkk hukkunud. Ainult vai, mille külge täkk seotud olnud, oli veel hiljaaegu näha järve tagumisel serval. Teadlaste arvates on Järveotsa piirkonna vanim järv, mis on tekkinud mandrijää taandumisel Joldiamere staadiumis 10 300 - 9300 aastat tagasi. Järv kujunes põhja-lõunasuunalise Selgküla vallseljaku idaküljele. Vallseljakute e. ooside tekitajaks on mandrijää sulavee setted. Tekkimise põhjuseks on vooluvee kuhjav toime jääsisestes ja alustes lõhedes. Kuna mandrijää all liigub vesi väga suure surve all, siis kiirevoolulisest veest setivad välja suuremõõdulised osakesed (kruus, veerised). Suvel käiakse Järveotsa järves palju suplemas ja kalastatakse, talvel kui järve peale on tekkinud paks jääkiht, sõidetakse seal jäärada. Kalastik ei ole kuigi liigirikas
40 m üle merepinna) Alutaguse oli jääaja lõpul üle ujutatud jääpaisjärvede vetest. Seetõttu domineerivad pinnamoes nõrgalt lainjad liiva- ja viirsavitasandikud, mis on suures osas kaetud turbaga. Tugevaks kontrastiks sellele on ootamatult esile kerkivad mandrijää servakuhjatised: oosiahelikud, mõhnastikud, otsamoreenid ning voored. Alutaguse suuremaid kuhjevorme on IisakuJõugaIlluka oosideahelik. 21 km pikkune kirde edela sihis orienteeritud vallseljakute rida on üsna keeruka ehitusega. Kõrgeim on edelaots Tärivere mäega (94 m üle merepinna). Jõuga ümbruses jaguneb oosidesüsteem mitmeks paralleelseks ahelikuks, mille vahel asuvad sügavad ja kaunid Jõuga järved. Samas, oosi harjal ja nõlval, asub
soostikus(Kakerdaja, Kautla, Kodru, Seli, Laiksaare, Tartussaare, Aegviidu, Tellissaare ja Põhjaku raba ning Kilingi soo), lisaks neile mitmeid väljapaistvaid pinnavorme, sealhulgas Mägede- ja Taganurga mõhnastikke, Külvandu luitestikke, Jäneda - Aegviidu ning Matsimäe -Voose oose ning paljusid väikevoore. Kõrvemaa Maastikukaitseala ülesandeks on säilitada looduslikult kauneid, maastikuliselt ja teaduslikult väärtuslikke jää-aja servakuhjatiste, vallseljakute, allikaliste jõgede ja järvede süsteeme, omapäraseid metsatüüpe, rabasid voorjate rabasaarte ja laugastega. Maastikukaitseala on põhiliselt tasandikuline, ulatudes üle merepinna 60-80 m. Kareda looduskaitseala Kaitseala asub Järva maakonnas Kareda vallas Kareda, Ämbra ja Öötla külas, Koigi vallas Kahala külas ja Paide vallas Suurpalu külas. Kareda looduskaitseala on võetud kaitse alla: EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike
Mets käesoleva punkti lähedal ei ole eriti märkimisväärne ja jutuksolevat pärna ei ole ka enam. Punkt on ajaloolisuse koha pealt informatiivne, aga raja esmakordne külastaja pettub sest tegelikku märkimisväärset puud ju pole. 5. Vapramäe reljeef. Vapramäe kõrgeima koha absoluutne kõrgus on 77,7 meetrit ja suhteline kõrgus Elva jõe veepinnast 40 meetrit. Vapramäe nõlvad on üsna järsud, suuremad kalded isegi 25 - 30 kraadi. Tekkelt kuulub Vapramägi moreenkuhjatisena vallseljakute hulka, koosnedes peamiselt kruusast ja liivast ja on üks osa siinsest kõrgendike süsteemist. Vahelduvad kõrgendikud paiknevad kirde-edela suunalise ahelikuna paralleelselt Elva jõe oruga Tõravere ning Elva vahel ja kujutavad endast viimase jääaja lõpul (umbes 10000 aastat tagasi) jää sulamisel jääserva ette kuhjunud otsmoreenkõrgendikke. Enne viimast jääaega paiknes selles vahemikus lai põhja-lõuna suunalise kujuga Elva ürgorund, millesse jääaja lõpul
Lisaks on Eestis veel ligikaudu 20 000 rabalaugast. Kuna järved on aja jooksul kadunud nii maaparanduse, kinnikasvamise kui ka tammide purunemise tõttu, siis nende arv pole püsiv. Uued järved saavad tekkida mere taandumisel, liiva-, savi-, pae-, turba- ja põlevkivikarjääride, samuti veehoidlate rajamisel. Järved on enamasti mandrijäätekkelised, nende hulka kuuluvad künkliku moreentasandiku liigestunud kaldjoontega saarterohked järved, piklikud voorejärved, vallseljakute ja otsamoreenidega glastiokarstilised järved ning paljud orujärved. Jäänuk- ehk reliktjärved on kloriididerikka veega, mida leidub samuti rohkesti. Need on tekkinud või tekivad neotektooniliselt tõusval mererannal ja kannavad enamasti lahe, laisi või mere nime, näiteks Mullutu-Suurlaht, Linnulaht, Veskilais ja Sutlepa meri. Laugastikke ja laugasjärvi leiame rabadest. Jõelookeist moodustuvad lammi- ehk soodjärved, näiteks Emajõe rohked vanajõed
Jõe valgala hõlmab Pandivere kõrgustiku lõunanõlva ja Võrtsjärve madaliku põhjaosa.Põltsamaa jõgi algab Ärina- Kännukülas,Tamsalu-Väike-Maarja maantee ääres olevast allikast.Jõe lähe asub Väike-Maarja alevit 3,5 km loode ja Porkuni järve lõunaosast 2 km lõun pool.Algusosas voolab jõgi 4-5 km pikkuselt Porkuni ürgoru lõunaosas läbi võsastunud niitude ja metsa lõuna suunas.Mõisamaa küla kohal ürgorg lõpeb.Jõgi siseneb mõhnade ja vallseljakute piirkonda ning käändub Ebavere mäe loodejalami ees edelasse. Jõe veepinna absoluutne kõrgus on lähtel 105 m ja suudmes 32,8 m.Jõe langus on 72,2 m ja keskmine lang 0,54 m/km.Lang on võrdlemisi suur esimesel 20 km-l lähtest kuni Imandu jõe suudmeni (keskmiselt 0,95 m/km) ja keskjooksul Raasna oja ja Alevisaare peakraavi e. Külmaoja suudme vahemikus (20 km-1 21 m,s.o. keskmiselt 1,05 m/km). Ülemjooksul ja keskjooksu alumises osas on jõe lähiümbruses ülekaalus tiheda asustusega
ürgmetsaga rabasaared ning vääriselupaigad. Viru raba Lahemaa rahvuspargis Harjumaa piiril asuv Kõrvemaa maastikukaitseala on moodustatud looduslike protsesside, maastiku ja elustiku mitmekesisuse, sealhulgas kaitsealuste liikide ning poollooduslike koosluste kaitsmiseks ja säilitamiseks. Ala eesmärgiks on säilitada looduslikult kauneid, maastikuliselt ja teaduslikult väärtuslikke jääaja servakuhjatiste, vallseljakute, allikaliste jõgede ja järvede süsteeme, omapäraseid metsatüüpe (uhtlammimets), rabasid voorjate rabasaarte ja laugastega. Kaitsealal pesitsevad mitmeid kaitsealuseid linnuliikide ning ka taimeriigist on leitud kasvamas 23 liiki käpalisi. Kõik kaitse all olevad objektid, linnu- ja loomaliigid on väärt säilitamist ning on omakorda suureks turismimagnetiks. Loodushuvilistele on rajatud ka palju matkaradasid. 4. HINNANG INIMMÕJULE
See võimaldaks ka paremini kasutada Võrtsjärve vett veevarustuseks. Väga täpset ja paindlikku reguleerimisskeemi pole Võrtsjärve puhul siiski võimalik kasutada Suure Emajõe piiratud läbilaske tõttu. 1 Väikejärved Kujunemine Enamik järvi on mandrijäätekkelised. Nende hulka kuuluvad künkliku moreenmaastiku liigestunud kaldjoonega saarerohked järved (Pühajärv, Pangodi), piklikud voorejärved (Saadjärv, Kuremaa, Raigastvere jt.), vallseljakute ja otamoreenide glatsiokarstilised järved (Aegviidu, Jussi, Kurtna, Neeruti ja Paunküla järvestikud) ning paljud orujärved (Viljandi järv, Uhtjärv); rohkesti leidub ka kloriididerikka veega rannajärvi, mis on tekkinud või tekkimas neotektooniliselt tõusval mererannal ja kannavad enamasti lahe, laisi või mere nime. Jõelookeist on moodustunud lammi- ehk soodjärved (näiteks Emajõe rohked vanajõed). Pandivere kõrgustikul, aga ka mujal pealavamaal leidub karstiveest
Põõsarinne on enamasti vähearenenud. Rohurinnet iseloomustavad taigametsade liigid: jänesekapsas, mustikas, pohl, kattekold, leseleht, laanelill, harakkuljus jt. Liigirikastes laanemetsades leidub rohkesti salutaimi, millest vähenõudlikud on lillakas, ussilakk, võsaülane ning nõudlikumad sinilill, kevadine seahernes jt. Sürjametsad on liigirikkad okasmetsad parasniisketel või suvel läbikuivavatel kamarkarbonaatmuldadel vallseljakute jt. küngaste lagedel ja nõlvadel. Puurindes on põhiline mänd, mõnikord ka kuuske ja kaske. Põõsarinne on kuivematel aladel hõre või puudub, ent parasniisketel aladel isegi kuni tihe (peamiselt sarapuu, vähem kuslapuu ja mage sõstar). Rohustus kasvavad happeliste metsamuldade liigid (jänesekapsas, pohl, mustikas) kõrvuti salutaimedega (sinilill, kevadine seahernes, nurmenukk). 6
võib lisanduda ka mändi, kaske ja haaba. Põõsarinne on enamasti vähearenenud. Rohurinnet iseloomustavad taigametsade liigid: jänesekapsas, mustikas, pohl, kattekold, leseleht, laanelill, harakkuljus jt. Liigirikastes laanemetsades leidub rohkesti salutaimi, millest vähenõudlikud on lillakas, ussilakk, võsaülane ja nõudlikumad sinilill, kevadine seahernes jt. Sürjametsad - liigirikkad okasmetsad parasniisketel või suvel läbikuivavatel kamarkarbonaatmuldadel vallseljakute jt. küngaste lagedel ja nõlvadel. Puurindes on põhiline mänd, mõnikord ka kuuske ja kaske. Põõsarinne on kuivematel aladel hõre või puudub, ent parasniisketel aladel isegi kuni tihe (peamiselt sarapuu, vähem kuslapuu ja mage sõstar). Rohustus kasvavad kõrvuti happeliste metsamuldade liigid (jänesekapsas, pohl, mustikas) kõrvuti salutaimedega (sinilill, kevadine seahernes, nurmenukk). Eestis peamiselt Pandivere piirkonnas, samuti Ida- ja Lõuna-Eestis suhteliselt väikestel aladel
8 mustikas, pohl, kattekold, leseleht, laanelill, harakkuljusjt. Liigirikastes laanemetsades leidub rohkesti salutaimi, millest vähenõudlikudon lillakas, ussilakk, võsaülane ning nõudlikumad sinilill, kevadine seahernes jt Sürjametsad on liigirikkad okasmetsad parasniisketel või suvel läbikuivavatel kamarkarbonaat muldadel vallseljakute jt. küngaste lagedel ja nõlvadel. Puurindes on põhiline mänd, mõnikord ka kuuske ja kaske. Põõsarinne on kuivematel aladel hõre või puudub, ent parasniisketel aladel isegi kuni tihe (peamiselt sarapuu, vähem kuslapuu ja mage sõstar). Rohustus kasvavad kõrvuti happeliste metsamuldade liigid (jänesekapsas, pohl, mustikas) kõrvuti salutaimedega (sinilill, kevadineseahernes, nurmenukk). Eestispeamiselt Pandiverepiirkonnas, samuti Ida-jaLõuna- Eestis suhteliselt väikestel aladel
MULLA FÜÜSIKALISED OMADUSED Klindi ääresPõhja-Eestis kambriumi liivakivid ja savi, Põhja-Eesti ordoviitsiumi ja siluri karbonaatsed kivimid, Lõuna-Eesti devoni liivakivid, kagu-Eestis Ülemdevoni karbonaatsed kivimid. Viimane jääaeg lõppes 10000-13000 aastat tagasi. Eestit loetakse muldade järgi maailma mullamuuseumiks. Reljeefi järgi jaotatakse Eesti kolme osasse: 1)madal-Eesti (servamoodustiste ja vallseljakute vööde, madalam, kui 50 meetrit), 2)voorte vöönd (loode-kagu suunalised vormid, mis jäid jääkeelte vahele), 3)künklik moreenmaastik. Vahetult pärast jääaega jäi maismaaka kesk-eesti kant kuni peipsini. Teistele aladele jäi moreenile peale veel teisi setteid. Balti paisjärve etapist alates oli Saaremaad näiteks ainult väike lapike, litoriina ajastuks juba suurem lapike. Moreenseid setteid alla 5 meetri palju lääne-eestis, põhja-eestis
Sellised on näiteks Nõmme ja Männiku liivamäed Tallinnas. ((Joonis: Oos ehk vallseljak on vallikujuline pinnavorm, mis koosneb liivast, kruusast ja veeristest. Rohkesti on vallseljakuid Pandivere kõrgustiku nõlval. Vallseljakud tekkisid nii liustiku ees kui ka sees asuvates nõgudes, mille kaudu liustiku sulamisvesi eemale voolas. Vallseljaku siseehitus on kihiline jämedam materjal settis liustiku servale lähemale, peenem materjal aga kanti liustiku servast eemale. Vallseljakute süsteemid võivad olla küllalt pikad (Linnuse-Audru-Lelle-Pärnamäe vallseljakute ahelik on Lääne-Eestis ligi 150 km pikkune).)) Tänapäevased pinnavormid kujunesidki siis peamiselt välja mandrijää kulutusega (näiteks voored Saadjärvel), survega (otsamoreenid - näiteks Sinimäed) või kuhjega (moreenkünkad Otepääl, Haanjas ja tasandikud). --- 19 Aluspõhja kivimitel (paas, liivakivi) kujunesid välja lavamaad, kõrgustikud ja madalikud.
annaabi.ee 
