Väljakaevamised - Jaan Kross (5)

Krossi “Väljakaevamised” tegevus toimub 1954. aastal. Peategelaseks on äsja Siberist asumiselt saabunud Peeter Mirk. Ta on hea jutuvestja, Mirk oskas alati jutu huvitavaks teha, kui ta mõne tuntud inimesega rääkis. Ta oli ka natuke norija tüüp, sest kui talle midagi ei meeldinud, siis ta hakkas kohe selle inimesega norima. Peeter tuleb Siberist tagasi ja alustab tööd arheoloogilistel väljakaevamistel ja sealt leiab ta ühe libelli, mis on Taani kuninga asehalduri Andrease pihtimus ja see on kirjutatud 700 aasta eest. Libelli võtab ta enda kätte ja laseb selle ära tõlkida. Lõpuks hakkab see teda piinama, et ta ei ole seda juba ära andnud. Ning siis hakkab otsima neid, kes saaksid selle viia sinna, kuhu vaja, et libell õigetesse kätesse jõuaks. Peetril tekib ka väike suhe Loolaga. Kuid see ei lõppe hästi. Romaani lõpus saab Mirk libellist lahti ja hakkab sellest romaani kirjutama.
Andres kirjutab päevikuvormis, kuidas ta jõudis tõdemusele, et mõõgaga ristiusu pealesurumine kohalikele eestlastele on väär ning tegelikult on kohalikud tunduvalt kõrgemalt arenenud kui nemad, võõrvallutajad. Mirk, kes seda käsikirja loeb, on veendunud antisotsialist. Ta näeb käsikirja ning nõukogude okupatsiooni vahel Eestis selget paralleeli ning otsustab, et Andrese pihtimus tuleb trükis avaldada. Ent Stalini režiim on veel kõigil selgelt meeles ning kardetakse, et tema surm ei muuda midagi. Käsikirjaga kokkupuutuvad inimesed jagunevadki suuremalt jaolt kaheks – need, kes näevad selles omalaadset iidset suveräänsusdeklaratsiooni, ning need, kes tunnetavad dokumendis vaid ohtu oma julgeolekule - neid nimetab Mirk poolpunasteks või punasteks, inimesteks, kes on leppinud nõukogude ikkega.
Mirgi tüdruksõbra Loola lahkumisega oma endise elukaaslase juurde, jättes Peetri täiesti üksi – käsikirja ei avaldata, lootus täisväärtuslikule elule on kadunud ning ka ainus mõistja, Loola, jätab ta maha.
Peeter Mirk sümboliseerib laiemalt kõiki Eesti elanikke peale II maailmasõda – kannatanud nõukogude režiimi tõttu, seesmiselt vabad, ent siiski jõuetud midagi ette võtma. Omamoodi peategelane on kuninga asehaldur Andres ning tema käsikiri.
Teiseks oluliseks sümboliks raamatus on vana klaver , mida Mirk aitab oma sõbral Sõrdil tütre juurde kolida . Klaver, mille Sõrd ostis Eesti Vabariigi ajal, sattus okupatsiooni saabudes võõrastesse kätesse. Sõrdi abikaasa, kes viidi Siberisse, müüs maha oma maja, et tütrele pulmakingitust teha ning klaver, millel ta lapsena mängis, võõraste käest tagasi osta. Klaara-proua, kes klaveri uueks omanikuks oli saanud, hoiab muusikariistast kümne küünega kinni ning nöörib Sõrdilt kahekordse hinna, mida klaver tegelikult väärt on. Viimaks makstakse nõutud raha ning klaver viiakse Sõrdi tütre Tiiu juurde.