Valitsemine Eesti ja Liivimaal ning aadli baltisakslaste olukord 17. ja 18.sajand (0)

Valitsemine Eesti- ja Liivimaal ning baltisaksa aadli ja keskvõimu suhted 17. ja 18. sajandil
Eesti- ja Liivimaa oli 17. sajandil Rootsi ülemvõimu all, seda aega nimetati "heaks Rootsi ajaks", ja 18. sajandil Vene ülemvõimu all. Rootsi võimu kehtestamine Eestis toimus järk-järgult ja võttis aega üle 80 aasta. Üheks põhjuseks oli see,et Rootsi sekkus sündmustesse Vana-Liivimaal aastal 1561, kui Liivisõja alguses Liiviordu Põhja-Eesti rüütelkonnad alistusid Rootsi kuningale kaitse saamiseks. Põhja-Eesti üle kehtestati täielik kontroll 1583.a Pljussa rahuga. Halduskorraldus jagunes Rootsi ajal kaheks: 1)Eestimaa kubermang (Põhja-Eesti), mis jagunes Lääne, Harju, Järva ja Viru maakondadeks. 2) Liivimaa kubermang (Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti), kus Eesti alal olid Pärnu ja Tartu maakonnad. 1645.aastal liidetud Saaremaa oli eriseisundis maakond, seal oli eraldi asehaldur, oma maksusüsteem , kirikuvalitsus ja rüütelkond . Rootsi ajal tegelesid kohalike asjade ajamisega nii riigiametnikud , kui ka kohaliku aadli omavalitsusorganid ja linnavalitsused. Rootsi riigiametnikuks oli kindralkuberner , kes oli kubermangu kõrgeim riigiametnik ning, kelle määras ametisse kuningas. Kindralkuberner oli kõrgemsõjaväe juht kubermangus ning, kes kogus ja kontrollis maksude laekumist. Lisaks oli kubermangudes rida teisi kindralkubernerile alluvaid madalamaid riigiametnikke. Kõrvuti kindralkuberneri ja teiste Rootsi riigiametnikega omasid Eesti– ja Liivimaal võimu ka siinsed rüütelkonnad, mis oli kohaliku aadli omavalitsusorgan, ja linnavalitsused. Eesti alal tegutsesid Eestimaa-, Liivimaa- ja Saaremaa rüütelkonnad, kuhu koondusid Liivimaa aadliseisusest maavaldajaid, mille ülesandeks oli kaitsta rüütelkonna liikmete õiguseid Rootsi riigivõimu ees ja lahendada kohalikke küsimusi , mis ei kuulunud otseselt kuninga ja tema määratud kindralkuberneri huvisfääri. Selleks olid maapäevad, need olid rüütelkonna liikmete kogunemised, mis toimusid tavaliselt iga 3 aasta tagant ning kus arutati tähtsamaid kohalikke küsimusi.
Rüütelkondade eesotsas olid maamarssal Liivimaal ja rüütelkonna pealik Eestimaa rüütelkonnas, kes tegelesid igapäevaste jooksvate küsimuste lahendamisega. Uued maanõunikud valitigi enamasti endiste rüütelkonna peameeste ja maamarssalite hulgast. Kohalikul baltisaksa aadlil säilisid esialgu endised õigused. Aadel koondus Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa rüütelkonda. 1695.-1697. aastal tabas Eestit kõigi aegade suurim näljahäda, mille tagajärjel suri kolmandik Eesti rahvastikust. Rootsi aeg Eestis lõppes Põhjasõjas , kui Vene väed 1710. aastal vallutasid Tallinna. Kogu Eesti ala oli ühendatud Venemaa keisririigiga. Varsti pärast Uusikaupunki rahu taastati senine halduskorraldus, millega Põhja-Eesti kuulus Tallinna ja Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga Riia kubermangu. Sõda ja epideemiad olid maad rängalt laastanud, nii et Eesti võis olla kaotanud kuni kolmveerandi oma elanikkonnast. Baltisaksa aadlile oli 18. sajand, eriti selle esimene pool, küllaltki soodsaks ajaks, sest Peeter I oli baltisakslastele andnud väga laiad privileegid ning tagastanud Rootsi ajal riigistatud (redutseeritud) mõisad. 1710. aastal esitatud kapitulatsioonides nõudsid Eesti- ja Liivimaa rüütelkonnad mõisate ennistamist õiguspärastele omanikele. Seda korrati ja seekord lõplikult 1721. aasta Uusikaupunki rahulepingus. Ehkki õiguslikult sai mõisaid tagastama hakata alles pärast rahulepingu sõlmimist, toimus tegelik restitutsioon tunduvalt varem. Esimesed mõisad tagastati juba 1710. aastate alguses. Peeter I andis Balti aadlile Vene aadli õigused, vabastades nad pealegi teenistuskohustusest. Baltisakslased , aga leidsid rakendust Vene haldusaparaadis ja sõjaväeteenistuses. Vene riik oskas läbiviidud mõisade reduktsiooni käigus tekkinud pingeid Rootsi krooni ja aadlike vahel osavalt ära kasutada.