Valgustus, valgustusaja filosoofid (0)

Valgustus . Valgustusajastu filosoofid .
Valgustusajastu oli ajajärk 18. sajandi Euroopa kultuurielus, mida iseloomustab mõistusekultuur ja progressiusk ning mis seisnes ilmaliku mõtte vabanemises usu dogmadest. Esiplaanile nihkusid mõistev leebus, õiglustunne, inimväärikus ja hüvelise kooselu probleemid. Esiplaanile tõusid konkreetsed elukorralduse küsimused ja poliitilised probleemid, mis Suure Prantsuse revolutsiooni eel ja ajal vallutasid kogu silmapiiri.
Ajastu märksõnadeks said mõistus ja valgus. Kõige enam rakendasid valgustusideid kodanlased. Valgustus haaras praktiliselt kõiki Euroopa maid, kuid tema tuntumad ideoloogid olid enamjaolt pärit Inglismaalt, Prantsusmaalt või Saksamaalt. Tuntumad valgustusajastu filosoofid olid Voltaire, Rousseau , Montesquieu, Diderot , d'Holbach, Helvetius , d'Alembert, Buffon, Locke, Hobbes , Winkelmann, Lessing . Valgustusideed mõtestasid uudselt kõiki inimelu tähtsamaid dominante : suhtumist Jumalasse, riiki, ühiskonda, loodusesse ja inimesse endasse.
Inglise filosoof Thomas Hobbes põhjendas ühiskondliku lepingu teooria. Tema järgi on ühiskonnal kaks seisundit : looduslik ja tsivilisatsiooni seisund. Looduslikus seisundis toimub kõigi sõda kõigi vastu, kuna kõik lähtuvad enesesäilitamise instinktist. Seda vastuolu saab aga ületada rahu sõlmimisega inimeste vahel, mille garanteerib „ühiskondlik leping.“ Teine inglise filosoof John Locke kutsus kaitsma inimese loomulikke õigusi ja arendama mõistust ja viisakust. Neist loomulikest õigustest loovutatakse osa vabatahtlikult, kui minnakse üle „looduslikust olekust poliitilisse olekusse“ (riik). Riik peab neid loomulikke õigusi aga säilitama ja kaitsma.
Prantuse valgustusfilosoofide vaateid võiks kokku kokku võtta seitsme märksõnaga. Need on: autoriteedi eitamine (seisnes vanade autoriteetide ründamine), ratsionalism (kõik maailmas sõltub terve mõistuse tahtest), valgustusidee (rahvahulki tuli valgustada, et muuta ühiskond paremaks), kultuurioptimism (edu oleks kohe võimalik, kui eeldused (valgustamine) oleks täidetud), looduslähedus (loodus on hea ja inimen on hea, kõik halb tuleb ühiskonnast, nii et lapsed peaksid kasvama looduses, maal), humaniseeritud kristlus (religioon tuli vastavusse viia inimese „loomuliku“ mõistusega, kristlusest tuli kõrvaldada kõik see, mis on ebamõistlik ja õpetussõnad, mis olid Jeesuse lihtsale õpetusele aegade jooksul külge poogitud) ja inimõigused (võideldi nende eest igapäevaelus: trükivabaduse õigus, isikupuutumatuse põhimõte, naisõigused).
Saks valgustuses oli esiplaanil idealism ning rahvusliku ühinemise idee. Teistes riikides kanda kinnitanud sotsiaalsed ideed siin kasvupinda ei leidnud. Saksa mõtlejate – Kanti , Fichte , Schellingi ja Hegeli - vaim tõusis kõrgemale maisest reaalsusest, et ülistada Inimest, tema mõtteid ja ideid. See idealism oli tervenisti inimese teenistuses, tõstatades ja analüüsides küsimusi mõtlemise ja looduse saladustest. Oluline osa oli Saksa valgustuses ka Goethe „Faustil.“