Valguskandja forfor (0)

VALGUSKANDJA FOSFOR - PHOSPORUS (P)
Keemik Henning Brand Hamburgist püüdis valmistada "filosoofilist kivi" uriinist. Sel eesmärgil aurutas ta kokku suure hulga uriini ja kuumutas õhu juurdepääsuta pärast aurutamist saadud siirupitaolist jääki, segas liiva ja puusöega. Brand sai tulemuseks ebatavaliste omadustega aine, mis helendas pimedas . Keeva vette visatud tükk eraldas aurusid, mis põlesid õhus tiheda valge suitsu eraldumisega, mis vees lahustamisel moodustas happe. 1680.a. sai Inglismaal fosforit Boyle . 1743.a. leidis keemik A. Marggraff fosfori saamise täiuslikuma meetodi ja avaldas oma andmed avalikult.
Fosfor võib esineda mitmes vormis.
Valge fosfor on tahke kristalne aine. Keemiliselt puhtad valge fosfori kristallid on täiesti värvusetud, läbipaistvad ja murravad hästi valguskiiri. Valguse käes lähevad nad kiiresti kollaseks ja kaotavad läbipaistvuse. Seepärast on fosfor normaaltingimustes väliselt väga sarnane vahaga, kuid on viimasest raskem( valge fosfori tihedus on 1,84) . Külma käes on fosfor rabe, toatemeratuuril aga suhteliselt pehme ja noaga kergesti lõigatav. Valge fosfor sulab 44C juures ja keeb 280,5C juures. Oksüdeerudes õhuhapniku toimel helendub valge fosfor pimeduses ja süttib kergesti nõrgal kuumutamisel, näiteks hõõrdumisel.
Täiesti kuiva ja puhta fosfori süttimistemperatuur on lähedane inimese keha temperatuurile. Seetõttu hoitakse teda ainult vee all.
Vastandina valgele ehk kollasele fosforile ei ole punane fosfor mürgine, ei oksüdeeru õhu käes, ei helendu pimeduses ega lahustu väävelsüsinikus ning põleb alles 260C juures. Punast fosforit saadakse valge fosfori pikaajalisel kuivdestillatsioonil 250C-300C juures. Väga kõrgel rõhul läheb punane fosfor üle uueks modifikatsiooniks-mustaks fosforiks.
Must fosfor on hall grafiiti meenutava struktuuriga kristallne aine, pooljuht , tihedus 2,69Mg/m3 , hea soojusjuht , keemilistelt omadustelt sarnane punase fosforiga.
Ühendeis on fosfori oksüdatsiooniaste –3,3 ja V. looduses leidub teda ainult ühendeina. Kuuludes laialtlevinud elementide hulka( fosfor on 0,04% maakoore aatomite üldarvust) , moodustab ta aga mineraalide fosforiidi- ja apatiidilademeid.
1926.a. avastasid akadeemik A. J. Fersman ja L. N. Labuntsov Koola ps. Kõige rikkamad apatiidi leiukohad, ekspluateerimine algas S. M. Kirovi initsiatiivil. Fosfor on vajalik taimede eluks. Koola poolsaarelt leitud apatiidid on fosforväetiste tootmisel ammendamatuteks tooraine tagavaradeks.
Mõningaid fosfori ühendeid- fütiini, glütseriinfosfaati jt. kasutatakse meditsiinis ravimitena, mis tugevdavad närvi; lihaste- ja luusüsteemi.
Üheks huvitavaks fosfori ühendiks on gaasiline fosfiin, mille iseärasus seisneb selles, et ta sütib kergesti õhus. Fosfiin moodustub surnud taim- ja loomorganismide mädanemisel. Fosfori ühendeid, mis on loomade ja on inimese laipade koostises, lagunevad pinnasevete toimel ning moodustub fosfiin. Fosfor on kõige tugevamaid mürke. Üks kümnendik grammi fosforit on juba inimesele surmav. Teisest küljest aga on fosfor elusorganismi koostisosa , milleta ei saa eksisteerida loomad ja inimene. Fosfori puudujääk pidurdab kasvu, kutsub esile nõrkuse, progressiivse kõhnumise ja surma. Fosfori väikeste hulkade( 0,00015g päevas) lisamine kasvavate loomade toidule aga tõstab söögiisu, suurendab kaalu, punaste vereliblede( erütrotsüütide) arvu ning tihendab luid . Inimese ja loomade organismis asub fosfori põhimass luudes . Fosfori ühendeid on ka peaajus, närvides ja veres. Fosfori üldhulk inimese organismis on umbes 1500g. Niisuguse vaba fosfori hulgaga võib mürgitada 5000 inimest ning niisama suur hulk fosforit on vaja ühe inimese normaalseks elutegevuseks.
Fosfor on makroelement, elusaines sisaldub üle 0,001%. Inimkehas on keskmiselt 1,5kg fosforit, peamiselt kaltsiumfosfaadina. Sellest 1,4kg luudes ja hammastes, 130g lihastes ning 12g ajus ja närvisüsteemis. Maakoores esineb fosfor peamiselt fosforiidi või apatiidina. Apatiidi läbipaistvad kristallid meenutavad mõnikord berülli või isegi kvartsi, läbipaistmatu massina sarnaneb ta lubjakivi või marmoriga.
Fosforiit paikneb meie vabariigis enam kui 200km2 15-200meetri sügavuses ning on tekkinud ordoviitsiumis mere rannikupiirkonda kuhjunud käsujalgsete karpidest ja liivast.
OMADUSED:
Valge fosfor on valge vähe kollaka värvusega vahataoline aine. Vees ta praktiliselt ei lahustu, hästi lahustub süsiniksulfiidis( CS2 ) ja orgaanilistes lahustites( bensiinis , alkoholis) . Õhus süttib ta peenestatult juba toatemperatuuril. Valge fosfor on väga mürgine, nahale sattudes põhjustab ta raskelt paranevaid haavu ja organismi mürgitust.
Punane fosfor tumepunane pulber , mis tekib valge fosfori soojendamisel, pikema aja vältel õhu juurdepääsuta. Ta ei ole nii tuleohtlik kui valge fosfor, ei helendu ega ole mürgine. Kuumutamisel punane fosfor sublimeerub ja tema aurude jahtumisel tekib valge fosfor.
Must fosfor tekib valge fosfori väga pikaajalise( 7-8 päeva) kuumutamisel kõrgrõhul. Must fosfor on fosfori allotroopsetest teisenditest kõige püsivam ning keemiliselt väga aktiivne mittemetall. Ta reageerib paljude metallide ja mittemetallidega.
Aatomi ehitus: P: +15| 2)8)5
Oksüdatsiooniaste: + V P2O5, H3PO4
+III P2O3
-III PH3, Ca3P2 - ühendis metallidega ja vesinikuga
3MG+2P=MG3CL2 (magneesium fosfiid)
MG3P2+6HCL=2PH3+3MGCL2
PH3+HCL=PH4CL ( fosfooniumkloriid)
2P+3CL3=2PCL3 (fosfortrikloriid)
2P+5CL2=2PCL5 (fosforpentakloriid)
4P+5O2= P4O6 (tetrafosfordekaoksiid)
4P+3O2=P4O6 (tetrafosforheksaoksiid)
 Kasutusala: Valge fosfor leidis kasutust süütepommides. Punane fosfor on tikukarbi süütepinna koostisosaks. Fosforühendeid tarvitatakse taimekaitse vahenditena, näriliste hävitusvahenditena( Zn3P2 )