ning soome maalambatõug, kes on kasutusel viljakuse parandajana.Eesti valgepealine lambatõug on saadud eesti lamba ristamisel seviatiga. Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 ?m. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodangug a, kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealiste l lammastel. Eesti valgepealiste lammaste aretus-ja tõukarjade 1997-2001.a.jõ udluskontrolli keskmiste näitajate põhjal oli eesti valgepealistel uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sündis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg. Tänapäeval on eesti valgepealiste lammaste parandajateks tõugudeks tekseli(head lihavormid), dorset(tailiha palju, hea liha kvaliteet, uttede suur
Sellise kolme tõu vahelise ristamise puhul saadakse ute kohta palju, heade lihavormidega ristandtallesid ning see võimaldab oluliselt tõsta lambakasvatuse kasumeid. Järelikult on vajalik kvaliteetsema lambaliha saamiseks kasvatada aretuskarjades puhtatõulisi lihalambatõuge, et sealt oleks võimalik müüa tootmiskarjadesse kõrge aretusväärtusega puhtatõulisi jäärasid. Texeli tõugu kasutatakse lihaomaduste parandamiseks. Texeli jäär koos eesti valgepealiste uttedega (A. Tänavots) Beltexi tõugu kasutatakse lihaomaduste parandamiseks. Beltexi jäär koos eesti valgepealiste uttedega (A. Tänavots) Texeli tõugu kasutatakse lihaomaduste parandamiseks. Eesti valgepealiste uttede paaritamine karjamaal texeli jääraga (A. Tänavots) Lihajõudluse hindamine elusalt 1) Toitumuse hindamise järgi (0,5 p. täpsusega), kusjuures · 1 punkti väga lahja · 2 punkti lahja · 3 punkti hea toitumus (soovitud) · 4 punkti rasvane
a, kui Rootsist imporditi oksforddauni ja sropsiri tõugu jääraid ja uttesid. Eesti tumedapealistel lammastel on pea ja jalad kaetud mustade villkarvadega. Uttedel on keskmine kehamass 70...80 kg, jääradel 90...100 kg. Ute keskmine aastane villatoodang on 4...5 kg, villa peenuse 35...36 m ning keskmine viljakus 1,4 talle poeginud ute kohta. EESTI VALGEPEALINE LAMMAS Eesti valgepealise lamba kujundamisel kasutati kohalike valgepealiste maalammaste vältavat ristamist evioti tõugu jääradega. Sihipärase aretustöö tulemusena saavutati peagi vajalik arv soovitud tõutunnustega lambaid ja 1958. aastal tunnustati tõuna eesti valgepealine lammas. Eesti valgepealisel lambal on valge poolpeenvill (30...33 m). Pea ja jalad on kaetud valge villaga. Uttede kehamass on keskmiselt 60...70 kg, järadel 85...95 kg, villatoodang aastas 2,5...3,5 kg, villa peenus 30...33 m ning viljakus on keskmiselt 1,6 talle poeginud ute kohta.
Eesti valgepealise lambatõu lähtetõugudeks on eesti maalammas ja sevioti lihalambatõug. Mõlemad tõud tunnustati põllumajandusministeeriumi poolt 1958. aastal.Esimene Eesti Lammaste Tõuraamat (19311941) avaldati 1942. Tõuraamatus oli 3 jaotust: sropsiri (Shropshire) lambad, sevioti (Cheviot) lambad ja karusnahalambad. Eestis leidus tollal veel parandamata maalambaid, aga kuna neid ei tunnustatud, siis neid tõuraamatusse ei märgitud.Nõukogude Eestis oli eesti tumedapealiste ja valgepealiste lammaste aretustöö edendajaks Eesti Liha Villalammaste Riiklik Tõulava. 1990. aastal taastati Eesti Lambakasvatajate Selts, kes tegeleb lambakasvatuse arendndamisega Eestis. Lambaliha on kergesti äratuntava rikkaliku maitsega. Hea ja kvaliteetne lambaliha on kõrges hinnas ning sellest saab valmistada väga atraktiivseid ja maitsvaid roogi.Lambaliha maitse võib kardinaalselt erineda ja
kujundamisele. Enne sihikindla aretustöö algust kahe kohaliku liha-villalambatõu suunas on Eestimaal kasvatatud mõisnike initsiatiivil peenvillalambaid ja ning sisse toodud erinevaid lihalambatõugusid. Seepärast nimetatakse 19.sajandi esimest poolt peenvillalammaste kasvatamise perioodiks ja 19.sajandi teist poolt lihalamba kasvatamise perioodiks. K. Jaama (Eesti valgepealist tõugu lammaste riiklik tõuraamat, 1961) eristab eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lambatõugude väljakujunemisel nelja perioodi: 1) kohalike jämevillaliste maalammaste parandamise katsed peenvilla lammastega; 2) peenvilla lammaste kasvatamise periood 19. sajandi esimesel poolel; 3) lihalammaste kasvatamise periood 19 sajandi teisel poolel; 4) kohalike liha-villalammaste aretamine 1926.a.-1958.a. , sihikindla aretustöö algus 1926.a eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu kujundamisel ja lambatõugude tunnustamine 1958.a. ENSV Põllumajandusministeeriumi poolt
3.Eesti valgepealine lambatõug, selle saamine, jõudlus ja parandajad tõud Eesti valgepealine lambatõug on saadud eesti lamba ristamisel seviatiga. Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug,kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 m. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealistel lammastel. Eesti valgepealiste lammaste aretus-ja tõukarjade 1997-2001.a.jõudluskontrolli keskmiste näitajate põhjal oli eesti valgepealistel uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sündis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg. Tänapäeval on eesti valgepealiste lammaste parandajateks tõugudeks tekseli(head lihavormid), dorset(tailiha palju, hea liha kvaliteet, uttede suur tallede üleskasvatamise võime) dala (kõrge viljakus
eau.ee). Eesti tumeda pealisest pildi leiad, Pilt 1. alt. 2.2. Valgepealised lihalambad Eestis on laialt levinud ka eesti valgepealie kambatõug. Eesti valgepealine lamba tõug on varavalmiv, heade lihavormidega ja on hea lihalambatõug. Vill mida valgepealiselt saadakse on valge ja poolpeen. Vill on kvaliteetsem kui tumedapealistel. Nende kehamass ja villa toodang on aga väikseim, võrreldes tumedapealistega. Valgepealiste lammaste uted on kõrgema viljakusega (www.eau.ee). Lihajõudluse parandajaks on teksel, dorset ja dala ja soome maalammas. Pidi eesti valgepealisest lambast leiad Pilt 2. alt. 5 3. Liha kvaliteet Loomast tehakse kõigepealt lihekeha, ehk rümp, selleks tuleb loom tappa ja peab toimuma vere väljalaskmine, seejärel tuleb eemaldada siseorgamid. Loomast lihaks saamise
E-mail [email protected] Põhikapital 2000 Omanik Maris Pihlapuu 3. ÄRIIDEE Tootmine 4 Tootmine toimub Küllamäe külas, Veriora vallas, Põlvamaal kus kasvatatakse lambaid. Praegu on kasvatatavaks tõuks Eesti valgepealine lambatõug. Loomade arv on väike, põhikarja uttesid on 30 ning karjas on ka üks sugujäär. Plaanis on tegeleda edasi Valgepealiste lammaste aretamisega ning osta juurde Teksli tõugu jäär. Kuna hetkel on kari väike siis on lähitulevikus plaanis suurendada loomade arv 70 põhikarja uteni. Maad on talu ümbruses kokku 25 ha, kus toimub karjatamine ja kogutakse vajalik sööt loomadele. Plaanis on maad juurde osta või rentida. Kuna maad on piisavalt, siis suvisel aja on lambad karjamaal, kus neil on ka varjumise võimalus. Talvel on loomad laudas, kuid neil on võimalus minna ka lauda lähedal asuvale karjamaale
3. Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu Ajalugu Eesti valgepealise lambatõu teadlikuma aretuse alguseks peetakse 1926.a. kui alustati inglise päritoluga sevioti (ing. k. Cheviot) tõugu lammaste kasutamist eesti maalammaste parandamiseks. Nii toodi 1926.a. 1 sevioti jäär ja 2 utte Rootsist, 1934.a. 72 sevioti Inglismaalt ja 1935.a. 36 sevioti lammast Rootsist (Piirsalu, 2000). Imporditud lammastega paaritati jäärajaamades eesti maalambaid, mille tulemusena saadi valgepealiste lammaste massiiv, keda kutsuti kodanlikus Eestis sevioti lammasteks ja kellest kujundati välja eesti valgepealine lambatõug. Jõudlus, arvukus Varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 Nm. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealistel lammastel. Eesti
Kudumisel lõng katkeb vähem Madala villa mahutavusega (17...23 cm3/g) tõud, kuhu kuuluvad pikavillalised linkolni ja leisteri tõugu lambad. Keskmise villa mahutavusega (24...30 cm3/g) on korrideili ja perendeili tõugu lambad. Kõrge villa mahutavusega (30...35 cm3/g) lambatõugude hulka arvatakse tekseli, shevioti ja meriino lambad. Pigmenteerunud villkarvade esinemine valges villakus vähendab villa kvaliteeti. Teada on, et valgepealiste lambatõugude (nagu eesti valgepealine, teksel, dala jt.) villakud ei sisalda pigmenteerunud villkarvu. Kuid tumedapealiste lambatõugude (eesti tumedapealine, oksforddaun, saksa mustapealine, läti tumedapealine jt.) valged villakud sisaldavad suuremal või vähemal tumedaid, pigmenteerunud villkarvu, mis vähendavad selle kvaliteeti. Kokkuvõtteks võib öelda, et kvaliteetsete lambavillast toodete saamine ei ole kerge ülesanne, sest see sõltub
400ni. · Ligikaudu sajal neist on praktiline tähtsus. · Eesti seatõugude omavaheline erinevus on aastate viisi varieerunud sõltuvalt sellest, mil määral sel ajaperioodil kasutati importmaterjali. Eesti suur valge tõug Eesti maatõug 82. eesti lambatõud · .Eesti valgepealine - Eesti valgepealise lamba kujundamisel kasutati kohalike valgepealiste maalammaste vältavat ristamist sevioti tõugu jääradega. · Sihipärase aretustöö tulemusena saavutati peagi vajalik arv soovitud tõutunnustega lambaid ja 1958. aastal tunnustati eesti valgepealine tõug. · Eesti valgepealisel lambal on valge poolpeenvill (30 33 m). Pea ja jalad on villavabad ning kaetud valge karvaga. · Uttede kehamass on keskmiselt 6070 kg, jääradel 85 95 kg, villatoodang aastas
eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Eesti tumedapealiste uttede tiinestumine oli 2010. aastal 84,5 % ning uttede viljakus oli 1,56 talle poeginud ute kohta. Kõikide eesti tumedapealiste karjade keskmisena oli talledel 100 päeva kehamass 24,2 kg, mis oli ligikaudu 1 kg võrra madalam kui eesti valgepealiste lammaste tõukarjades. 3) Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Ka eesti valgepealise lambatõu teadlikuma aretuse alguseks peetakse 1926. aastat, kui alustati inglise päritoluga ševioti tõugu lammaste kasutamist eesti maalammaste parandamiseks. Nii toodi 1926. aastal 1 ševioti jäär ja 2 utte Rootsist. Seega eesti valgepealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja ševioti lihalammas. Lammaste jõudluskontrollis osales 2007.aasta 1
eesti maatõugu sead on viljakad , varavalmivad, suurekasvulised, heade lihaomadustega. sead on peekonitüüpi, tugeva konstitutsiooniga, pika kerega, kuid küllat peene luustikuga. 82. Eesti lambatõud eesti valgepealine tõug- lambad on peenema luustikuga ja tagasihoidliku kehamassiga. pea näoosa ja jalad villavabad. on parandatud soome maalambaga. suurenes viljakus, kehamass ei suurenenud, villa kvaliteet ja lihajõuldus nõrgad. eesti valgepealise lamba kujundamisel kasutati kohalike valgepealiste maalammaste vältavat ristamist sevioti tõugu jääradega. sihipärase aretustöö tulemusena saavutati peagi vajalik arv soovitud tõutunnustega lambaid ja 1958 tunnustati eesti valgepealine tõug. eesti valgepealisel lambal on valge poolpeenvill. pea ja jalad villavabad ning kaetud valge karvaga. eesti tumedapealine lammas- sihikindla aretuse alguseks võib pidada 1926a. kui rootsist imporditi sropsiri ja oksforddauni tõugu jäärad ja uted
annaabi.ee 
