Buddhismi lühike ajalugu Mongoolia 1000-1978 Mongolid on Tiibeti peavaimulikkude poolt usku pööratud kaks korda, esmalt 1261. aastal sakja peavaimuliku Phags-pa poolt ja siis uuesti Dalai Laama poolt. Ajavahemikul 1368-1577 olid nad tagasi pöördunud pärismaisesse loodususku. See oli tiibetlaste nõiakunst, mis mongolitele enim muljet avaldas. Marco Polo jutustab imeväärseid lugusid vaimulikkude mitmesugustest nõiatrikkidest, mida nad kandsid ette kuninga õukonnale; ning pärastpoole Dalai Laama, reisides idamongolite valitseja Altan Tsagani juurde, näitas kõikjal oma nõidusväge, sundis jõgesid ülesmäge voolama, pani kõrbes küllusliku kevade tärkama ja tema hobune tippis kabjajälgedega püha mana ,,Oom mani padme huum". Mongolite uskupööramise tulemusel võtsid vaimulikud üle mitmed varemalt nõidade etendatud kombetalitused
õukonnaetendused, eriti sajandilõpu Firenzes, kus kasutati toretsevaid kostüüme ja dekoratsioone, samuti lavatehnikat. Hiljem barokile iseloomulikke tüüpstseene , nagu jumalate laskumine lavale, tulevärgid jms. Esimeseks suureks ooperiheliloojaks peetakse Claudio Monteverdi't ( 1567-1643) , kes sai alghariduse Madalmaade koolkonna vaimus. Juba 15-aastaselt andis välja oma esimese motetikogumiku, aasta pärast vaimulikkude madrigalide kogumik. 1612 valitakse ta omaaegsesse kõige ihaldatumasse ametisse - Veneetsia Markuse kiriku kapellmeistriuks, mida ta pidas surmani. 2
Neid oli üksikuid, üldiselt muistsete eesti ülikute järglased, kes omasid talu läänikirja alusel. Nad ei kandnud tavalisi talupojakoormisi, aga sõja korral pidid teenima feodaali ratsaväes. 9. Katoliku kirik ja usupuhastus Eestis Katoliku kiriku roll – Katolik kirik on tegur, mis ühendas Vana-Liivimaad. Kiriku juhtimine – Kõrgeim juht Riia peapiiskop. Talle allusid Tartu piiskop ja Saare-Lääne piiskop. Toomkapitel – piiskopi kõrgemate vaimulikkude kodu (12 liiget). Sinod – kiriku kõigi vaimulikkude nõukogu. Selle kaudu toimus kirikuelu kontrollimine. Missa – Katoliku kiriku jumalateenistus. Kihelkonnakirikud – territoriaalsed kogudused, mille teenistusi viisid läbi kogudusepreestrid. Kabel - palvetamiseks väiksem ehitis. Preester – jumalateenistuste läbiviija. Kirkukümnis – osa talusaagist, mis maksti kirikule. Sakrament – teatud usuline toiming(nt ristimine), mida peeti vajalikuks, et pääseda taevariiki.
Alles siis kui linnaks pürgiv asula oli endale selle õiguse saanud, võis rääkida linnast. Linnaõiguses kirja pandu sõltus paljudest asjaoludest (Kõiv, Raudkivi 1996: 73). Kaupmeeste ja käsitööliste kihi tekkimine ning nende tähtsuse kasv murendasid käibelolnud arusaama ühiskonnast. Peagi tõusid linlased vaimulike ja aadlike ehk esimese ja teise seisuse kõrvale kolmandaks seisuseks. Linnaelanike jõukuse kasvades suurenes nende eneseteadvus ja püüe iseseisvusele. Vaimulikkude arvates oli kaupmeeste poolt kasumi tagaajamine hingele hukatuslik. Ilmaliku feodaalid kartsid aga võimu kaotada. Vastuoludest linnade ja feodaalide vahel puhkes sageli isegi relvastatud võitlus ning nende tulemus sõltusid linnade majanduslikust tugevusest. Mõned linnad suutsid enda vabadused välja osta, teiste edukuste pandiks oli aga oskus leida liitlasi. Itaalia suured kaubalinnad Genova, Firenze, Veneetsia ja mitmed teised vabanesid senjööri eestkoste alt juba XI-XIII sajandil
kasvas. Sakslased otsisid endale ka uusi kaubaturge. Läänemeri pakkus neile häid võimalusi kaubitsemiseks. Põhja-Saksamaale tekkis rida tähtsaid kaubalinnu. Linnad sõlmisid omavahel kuulsa "Hansa lepingu" ja võtsid kogu Läänemere oma võimusesse. Lääne poolt ilmuvad sakslased kujutasid endast ohtu eestlastele. Sakslased olid eestlastest üle nii sõjakunstis kui ka hariduses. Peagi järgnesid kaupmeestele Liivi aladele ka vaimulikkud Rooma paavsti ja Saksamaa kõrgemate vaimulikkude toetusel. Breemeni linna peapiiskop saatis kaupmeestega kaasa munk Meinhardi, kes Liivimaal ristiusku pidi kuulutama. Paljud liivlased võtsid ristiusu vastu, nende hulgas ka liivlaste vanem Kaupo. Et läbisaamine liivlastega halvenes, pöördus Meinhard abipalvega Rooma paavsti poole. Paavst lubas kõigile, kes Liivimaa paganate vastu ristisõtta lähevad nende patud andeks anda. Aastal 1200 ilmus piiskop Albert ristisõdijatega ja vaprate ning osavate rüütlitega Väina jõe suudmesse
killas. Ta ihkas surra ning surmas igatses ta oma hingele ja piinatud ihule rahu. Katariina silmas olid kinni, ta oli enam surnud kui elus, - müür tema ümber tõusis kaelani, - Katariina huuled liikusid, aga sõna ei tulnud ta suust. Nüüd ulatas müür juba peani, ainult väikese augu läbi oli tema kahvatanud nägu veel näha. Ta oli nüüd elusalt maetud. Hirmus kiljatus kõlas äkki kitsast torniaugust ja segas vaimulikkude laulu, - ühe inimese hingekisa surmahädas. August sirutas ta appi hüüdes valged käed välja oh! Müür oli paks ja tugev, ainult sõrmeotsad ulatasid nähtavalae, ning meistrid jätkasid tööd. Lehte oli elavalt hauas, ükski vägi ei võinud teda enam päästa; tema surmani kohkunud sugurahvas ammugi mitte, keda kubjaste piits ja rüütlite oda juba laialigi ajas. Rahvasuus on ühe Karksi lossi tornirusule tänapäevani Kadrina Tulp nimeks jäänud.
nimetab eestlasi sündmuse kirjelduses: neophiti Revaliensis diocesis, neophiti Osiliensis diocesis, Osiliani (Scriptores Rerum Prussicarum II, lk. 70, 71, 72). Marburgi Wigand'i 1394. a. lõpetatud kroonika ladinakeelses tõlkes nimetatakse eestlasi Ystenses resp. Eystenses, Osalyenses et ceteri vulgares, ehk Ystenses, Hargenses, Osalienses (Scriptores Rerum Prussicarum II, lk. 502, 503). Eestimaa vasallide dokumendis 16. V. 1343, niisamuti ka Tallinna piiskopi, vaimulikkude, vasallide ja linna dokumendis 27. X. 1343 nimetatakse eestlasi: Estones infideles. Liikumine oli sihitud eeskätt (Saksa) vasallide ning kõige saksluse vastu ja selle korra vastu, mis säärast vasallide vägivalda ning võimu sallis ja seda ei kõrvaldanud. Võõra ikke rõhuvamaks osaks osutusid viimaks vasallid, keda sellepärast kõige pealt sooviti ära pühkida. Vasallide ja nende toetajate hävitamisega taheti poliitilist vabadust saavutada, igatahes valitsuskorra ja
Alates 14. Sajandist on ordinaariumi osad koondatud terviklikuks muusikaliseks tsükliks, mis kannab samuti nimetust ,,missa" ning on üks lääne kirikumuusika põhivorme. 4)KESKAJA ILMALIK MUUSIKA Muusika, mis kõlas keskajal väljaspool kirikuid ja kloostreid, pole enamasti meieni jõudnud, kuna seda ei pandud kirja. Ilmalik laul levis pikka aega suulise traditsioonina, esimesed üleskirjutised on pärit 11.-12. Sajandist. Vagantide- rändüliõpilaste või teenistuseta vaimulikkude ladinakeelsed laulud parodeerisid sageli kiriklikke hümne ning võisid sisult olla üsna siivutud. Vanemate säilinud rahvakeelsete laulude seas on kangelaslaulud- pikad eepilised poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest, mida lauldi ilmselt väga lihtsate meloodiatega. Neid esitasid alamast seisusest rändmuusikud zonglöörid ehk menestrelid. Nad rändasid ringi üksi või väikeste seltskondadena, elatades ennast lauldes, mängides, trikke tehes ja taltsutatuid loomi näidates
Taani omakeelseid teoseid keskajal olid peale seadusteraamatute ainult Taani riimkroonika (esimene trükitud taanikeelne teos, ilmus 1495) ja mõned võõrkeeltest mugandatud rahvaraamatud, nt. Axel'i ja Valborg'i lugu ja Holger Danske käsitlus. Reformatsiooniaeg (14.-16. saj.) Renessanss ja humanism ulatusid Taanisse ainult ebamäärase kajana, milles oli süüdi luterlik usupuhastus. Luterlus sai võid katoliikluse üle, kuid vaimulikkude kontrolli all seisev teadus ja üldharidus jäid endiselt skolastiliseks. Seetõttu ei toimunud Taanis üldist teadusi ja vaimuelu vabastavat pööret. Ainult piibel (Kr. Pedersen) ja mõned hädavajalikud vaimulikud käsiraamatud, mõned M. Lutheri tööd, mõned kirikusalmid jms. tõlgiti emakeelde. Kristiern Pedersen'i (u. 1480-1554) tõlketegevus, eriti tema piiblitõlge (1550 nn. Kristian III piibel") määras edaspidiseks kindlaks emakeelse kirjakeele, mille aluseks sai själlandi murre
- rootsi ajal rahvaste sisseränded > eesti rahvakultuuri rikastamine (vene vanausulised, rannarootslased, kes ei eestistunud) - hariduse levik, arenesid koolid - võim kehtestati sõdadega > sagedane rahvaarvu kahanemine 9. Haridus- ja kultuurielu Haridus muinasajal - vanemad õpetasid lastele praktilisi oskusi Haridus keskajal - kiriku kontrolli all, haridust saadi kiriku- ja kloostrikoolides - toomkoolid - alama astme vaimulikkude ettevalmistus + aadlike ja jõukamate linlaste lapsed - talurahva lastele koole polnud, neile tuubiti pähe vaid olulised ladinakeelsed palved, see-eest õpetati neile kodus igapäevaseks eluks vajalikke tarkuseid - linna lihtrahva lapsed hakkasid juba varakult ametit õppima, koolis ei käinud - tüdrukute koolitamine oli peaaegu mõeldamatu - kõrgemaid koole Eestis ei olnud, edasi õppima sai minna vaid Lääne- Euroopa ülikoolidesse
Tekkis keelatud raamatute nimekiri. Keelatud raamatuid hakati hävitama. 1540. aastal rajati jesuiitide ordu, selle rajajaks oli Ignatius Loyola ( Hispaania munk ). Jesuiitide raamatute peale märgiti SJ. Nende peamine erinevus on see, et nad ei ela kloostrites ja neil puudub mungarüü. Jesuiidid panid suurt rõhku haridusele. Neist said paljude Euroopa pealikute pihiisad ja nii said nad teada palju riigi saladusi. Kiriku kaasajastamiseks kutsuti kokku trento kirikukogu. Seminarid vaimulikkude kool Prantsusmaa ususõjad. Kalvinistid ehk hugenotid sõdisid katoliiklaste vatsu. Usuküsimus sai võimuküsimuseks. 1572. Pärtliöö veresaun. Ööl vastu pärtli päeva ( 24. august ) hukkasid katoliiklased umbes 2000 hugenotti. Järgmistel päevadel tapeti veel umbes 20 000 hugenotti. Selle tagajärjel tekkisid Prantsusmaal ususõjad. 1598. kuulutati välja natesi´i edikt. Sellega kuulutati Prantsusmaa katoliiklikuks linnaks. Hugenotid võisid säilitada oma usu, kuid neil oli
Isegi toomkirik, see kunagi nii dogmatruu ehitus, on nüüd kodanikuseisuse, linnakogukonna, vabama õhu valduses, libisedes preestrite käest kunstniku võimkonda. Kunstnik hakkab teda oma maitse järgi ümber ehitama. Jumalaga müsteerium, müüt, seadus! Elagu fantaasia ja tuju! Kui preestri päralt jääks ainult ta kirik ja altar, rohkemat ta ei nõuagi. Seinad on juba kunstniku päralt. Arhitektuuri-raamat pole enam vaimulikkude, usu ega Rooma asi, ta kuulub fantaasiale, luulele, rahvale. Sellest tolle arhitektuuri erakordselt kiire muutlikkus ja arenemine, mis meid seda enam rabab, et tema valitsus- 1 Sest mu nimeks on lovi (lad. k.). 171 aeg on ainult kolmsada aastat, romaani arhitektuur aga püsis muutmatuna, otsekui kivinenuna kuus-seitsesada aastat. Kunst läheb hiiglasammul edasi. Mis enne oli piiskoppide ülesanne, on nüüd rahva omapärase vaimu teha
annaabi.ee 
