Väike nõid (0)

Sarnased õppematerjalid

134

docx

Lugemispäevik

Illustreerinud Regina Lukk-Toompere Ahjualune on eesti rahvaluules pisike habemega mehike, kes elab põranda all. Ta võib tohutu palju toitu ühe hetkega ära süüa. Kui ahjualusele anda pisutki toitu maitsta, on kohe kogu roog ära söödud. Mõisahärra käskis kokka head sööki keeta. Seisis ka suur katel tulel, kus kes teab mitme talle liha sees varises. Kokk istus kolde ees ja õhutas tuld. Korraga tuleb ahju alt põranda seest väike mehike välja ja küsib: "Armas sõber, anna ka mulle natuke hüva rooga maitsta! Kõht mul tühi ja süda vesine nagu kalapüüdjal." "Ei tohi anda, vastas kokk, "isegi suur pere ootamas." "Anna tilgake leentki! palus väike mehike uuesti. 16 "Noh, võta siis peale," ütles kokk ja andis mehikesele kulbitäie leent kätte. Aga niipea kui kulp mehikese käes oli, sõi ta silmapilk terve paja tühjaks ja

Alusharidus

48

doc

Sõnamõrvar

" Stiiv-Maikel oli vara välja läinud ja ma kasutasin juhust. Ma hiilisin enda tuppa, võtsin raha ja panin spordikotti, otsisin mõned riided ka kaasa. Ma võtsin vannikapist blondeerivat juuksevärvi ja käärid, ma lõikasin oma punakaspruunid pikad lokkis juuksed poisipeaks ja blondeerisin ära. Kui ma olin saanud oma valepassi kätte, läksin lennujaama. Seal oli riidekauplusi ka. Ma ostsin veel riideid kaasa. Otsustasin sõita Plokseri saarele, keset Vaikset ookeani. See saar oli ilus ja väike. Mul oli aeg minna lennukile. Ma sisenesin lennukisse ja otsisin endale koha 515A, mis oli märgitud mu piletile. See oli aknaalune iste. Ma seadsin end mugavalt sisse. Kolme päeva pärast olin ma kohal. Ma väljusin lennukist. Vaatepilt oli vapustav! Kenad väiksed majad, lopsakad taimed, ümberringi meri ja liivane rand. Üürisin endale ranna äärde väikese maja. Seal oli väga hea ola! Kuid ma tundsin oma laste ja Stiiv-Maikeli järele puudust. Ma turgutasin end rannas

Kirjandus

0

docx

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

pühamehe, Karl Suure* ja Louis Püha raidkujud, kellel ta arvas olevat suure mõju taevas nagu kunagi Prantsusmaa kuningad. See kabel, alles uus, ehitatud vaevalt kuus aastat tagasi, vastas peene arhitektuuri valitud maitsele, sisaldas imeväärseid raidkujusid ja peeni ning sügavaid tsiseleerin-guid, mis meie juures iseloomustavad gooti ajajärgu lõppu ning jätkuvad kuni kuueteistkümnenda sajandi keskpaigani renessansi muinasjutuliste arhitektuuri-fantaasiatena. Väike läbipaistev rosett portaali kohal oli eriti peene filigraani meistriteos; seda võis nimetada pitsidest täheks. Keset saali, vastu suurt ust oli ehitatud Flaami saadikute jaoks ja teiste suuremate isikute tarvis, kes olid kutsutud müsteeriumi pealt vaatama, kuldbrokaadiga üle tõmmatud vastu seina asetsev poodium ja sellele tehtud oma sissekäik kuldtoa ees oleva koridori akna kaudu. Müsteerium pidi seekordki, nagu tavaliselt, marmor-laual ette kantama. Selleks oli ta juba

Kirjandus

281

docx

M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat

paljastavaile avaldustele ahvatleda. Nagu paljud teised lihtsameelsed hinged, nii oli ka tädi Polly endast sel meelitaval arvamusel, et tal on annet peeneks, salapäraseks diplomaatiaks, ja ta armastas oma kõige läbipaistvamaid sepitsusi sügava kavaluse imedeks pidada. «Tom, koolis oli kaunis palav, eks olnud?» «M-j ah.» «Väga palav, eks?» «M-jah.» «Kas sul ei tulnud tuju suplema minna, Tom?» Tomi läbistas väike kartus, mingisugune ebameeldiv kahtlus. Ta uuris tädi Polly nägu, kuid see ei öelnud talle midagi. Niisiis ütles ta: 11 «Ei, hm -- noh, mitte just väga.» Vana daam sirutas käe, katsus Tomi särki ja sõnas: «Aga praegu sul polegi liiga soe.» Ja tal oli hea meel, et ta oli avastanud, et särk oli kuiv, ilma et keegi oleks aru saanud, et ta just seda oligi teada tahtnud. Kuid Tomil oli nüüd selge, kustpoolt tuul puhub. Niisiis ennetas ta tädi arvatava järgmise käigu.

Kirjandus

291

doc

Tõde ja Õigus II Terve tekst

pärast kokku puutunud teises kohas, teistel oludel. Siis kustus see mälestuses alal hoidunud imeline naeratus ja ta ei leidnud teda enam kogu linnas. Niisugune oli see linna naise esimene naeratus. ,,Mis on, noormees?" küsis punase habemega mees, kes lamas rõõtsakil letil ja ajas paari talumehega juttu, kel olid leivakotid lahti ja sõid. ,,Soovite tuba?" ,,Oleks palunud küll, kui võimalik," vastas Indrek ja tundis äkki nälga. ,,See väike," ütles punahabe tüdrukule, kes jällegi Indrekule otsa vaadates naeratas ja ta ühes kastiga enesega kaasa vedas. ,,Kolmkümmend ööpäev!" hüüdis punahabe kastitalujaile järele. See oli määratud Indrekule, aga tema kõrvust lipsasid sõnad tähelepanematult mööda. Üksi jäänud, võttis Indrek kasti ümbert nööri, avas kaane ja otsis ligivõetud söögipoolise välja, et keha kinnitada. Kõike seda tegi ta nagu poolunes ja ülepeakaela, sest teda valdasid mõtted

Eesti keel

0

docx

A.dumas Kolm musketäri terve raamat

reiekaitseteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevasinise vahepealse tabamatu värvingu. Piklik ja tõmmu nägu, esiletungivad põsesarnad -- salakavaluse tunnus; väga arenenud lõualihased -- märk, millest eksimatult tuntakse gaskoonlast, isegi ilma baretita, meie noormees aga kandis mingi sulega kaunistatud baretti; avameelne ja intelligentne pilk; kongus, kuid peenejooneline nina; kasv liiga suur nooruki, aga liiga väike täismehe kohta. Kogenematu silm oleks pidanud teda reisil olevaks talupoisiks, kui poleks olnud nahkse rihma küljes rippuvat pikka mõõka, mis astumisel peksis vastu omaniku sääremarju, sadulas istudes aga vastu ratsu harevil karvu. Sest meie noormehel oli ratsu, pealegi nii silmapaistev ratsu, et see kohe üldist tähelepanu äratas. See oli kaheteistkümne- või neljateistkümne-aastane võikjas bearni setukas, ilma ainsagi sabajõhvita, kuid mitte ilma muhkudeta säärtel

Kirjandus

0

docx

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

Ta pilk langes esiti pahaselt suure koera Tarapita peale, kes oma isanda käsul nii harimata viisil ratast oli püüdnud. Koer ei näinud oma koerustükki sugugi kahetsevat, sest ta kargas, ratas suus, kui päris narr ringi, aga tütarlapse nägu läks tõsiseks; ta astus Jaanuse ette ja küsis osavõtlikult, kas see vahest viga ep ole saanud. 16 Jaanus kogeles tema meelest imeilusat tütarlast silmitsedes midagi nagu «pole viga ühti». «See oli tore,» naeris väike noorsand ja patsutas Tarapita selga, mis nagu uss ta käte all keerles. «Häbi sulle, Oodo!» manitses aulise tõsidusega väike preili. «Meie oleme temale häda teinud ja sina pilkad veel. Kas see on ilus?» «Ilus ja mehine!» kilkas Oodo. «Paras niisugusele pimedale. Vupsti! Nagu puhutud üle laua-hunniku. Oh, Tarapita, küll see läks libedasti! Hohohoo!» Nüüd läks Jaanusel kops üle maksa. «See on kõlvatu temp, koeri võõra peale ässitada,» pahvatas ta vihaselt

Kirjandus

345

pdf

tammsaare tode ja oigus i-9789949919925

Juba läbikäidud maa järgi otsustades oli krunti küll ja küll, nagu liigagi palju, arvu poolest üle poolteisesaja tiinu. Aga suurem osa sellest oli kas rohusoo või samblaraba männijässidega. Heinamaagi oli enamasti kas rabaserv, soonepealne, vaevakasesoo või kiikuv jõeäärne, kus praegu lainetas alles elus vesi, nii et ainult paiguti talle ligi pääses. Kevaditi suurveega ja sügisevihmade ajal pidi siin küll otse järvepealist oletama. Aruheinamaad olid kodumail väike lapike. «Nagu hobuse piherdamise ase,» ütles sauna-Madis tema kohta. Aga kümmekond versta eemal või veelgi kaugemal oli Vargamäe koha järele suurem metsaheinamaa, mida Andres isegi veel polnud näinud. Seal pidi tükk head metsagi peal olema. Selle maalisa oli Andres nagu põrssa kotis ostnud, sest ta oli arvanud, et olgu ta, mis ta on, midagi on ta ikkagi väärt, ja Vargamäe oleks ta ka ilma selle lisanditagi ostnud määratud hinna ning tingimustega

Kategoriseerimata

Meedia

Kommentaarid (0)