Vabalt valitud teemaga muinasjutt (0)

Ükssarvik Leila
Elas kord üks vaene ükssarvik Leila, kelle elu oli väga õnnetu. Ükssarvikute kuningriigis ei olnud tema jaoks ruumi ja mitte keegi ei hoolinud temast. Kui Leila oli pisike beebi, surid tema vanemad küttimise tagajärjel ning sellest ajast peale on Leila pidanud üksi hakkama saama. Tema elu suurim soov oli saada oma vanemad tagasi.
Ühel kaunil päeval jalutas Leila jõe ääres otsimas hommikusööki. Jõe kaldalt paistis uhke kuningriik, kuhu Leila polnud kunagi sisse näinud. Jões märkas ta äkitselt helendavat ja läikivat kivikest. Suure uudishimu tõttu, mille ta päris oma emalt kappas Leila jõkke ja tõi selle läikiva kivi kaldale. " Huvitav, mis asi see selline on?", mõtiskles Leila. Järsku hüppas põõsa tagant välja väike siil , kes ainult torises pahaselt ükssarviku peale. "Anna see siia, see on minu oma", ütles siil pahaselt. "Aga milleks sul seda vaja on?", ei jätnud Leila jonni . "See toob mulle õnne ja täidab kõik minu soovid, kuid täna hommikul ma kaotasin selle ära", ütles nukralt siilipoiss. "Kas see minu soove ka täidab?", küsis ükssarvik. "Milleks sul soove vaja, sa oled ükssarvik uhkest kuningriigist, sul on ju kõik olemas!", nähvas siil. "Tegelikult, ei ole ma kuskilt uhkest kuningriigist, kuna minu vanemad surid, visati mind kuningriigist välja kuna minust pole enam kasu!", kurvastas Leila. "Ahsoo, vat kui kahju, äkki saan midagi su heaks teha?", küsis siil. " Ühte sõpra oleks küll vaja, seda rasket talve ma üksi üle ei ela, tuleb hakata onni ehitama!", ütles Leila. Selle jutu peale, krapsas siil aga kohe püsti ja hakkas tööle, Leila samuti. Esimese nädala möödudes olid juba esimesed märgid onni valmimisest. Läks mööda teine nädal, siis kolmas ja ühe kuu möödudes oligi onn valmis koos terve talve toiduvarudega. Leila oli väga õnnelik ning vastutasuks, et siilike teda aitas lubas ta tal terve talve tema juures elada.
Järgmisel hommikul tegi siil kohutava avastuse, tema õnnekivi oli varastatud ! Siil oli väga pahur ja nuttis terve päeva. Ükssarvik ei osanud muud teha, kui teda lohutada. "Siilike, ma luban sulle, me otsime su kivi üles!", ütles Leila. Siis asusid siil ja Leila teele, et otsida kadunud kivi üles. Kui nad olid juba 4 tundi kõndinud, hakkas õues pimedaks minema ja neil kõht tühjaks minema. Nad otsustasid veeta öö õues puu all. Järgmisel hommikul avastasid nad end puu külge seotuna ja nende ees irvitas kaval rebane , kelle käes oli õnnekivi. "Minu õnnekivi, sa vana kaval rebane, anna see tagasi!", hüüdis siil meeleheitlikult. "Hahaha, nüüd on see minu oma ja teie jääte siia puu külge igaveseks kinni!", nähvas rebane. "Miks sa teed seda meile rebane? Lase meid lahti ja me täidame su ühe soovi!", üritas Leila läbirääkimisi teha.“Ma soovin ühte kotti kuldmüntidega!“, ütles rebane. Siis hakkas õnnekivi järsult helendama ja särama nagu kuu ning kivi seest hüppas välja kott kuldmüntidega. Rebane hüppas õnnest üles-alla ja oli õnnekivile väga tänulik. Leila ning siilike pääsesid lõpuks lahti ja nad andestasid rebasele, kinkides rebasele veel ühe koti kuldmüntidega.
Siilike ja Leila hakkasid taas kodu poole jalutama . Leila hellitas õrnalt õnnekivi ja lausus:“ Ma soovin, et mu vanemad ärkaksid ellu!“ ning taas hakkas õnnekivi särama ja helendama ning Leila vanemad kappasid mööda põldu oma tütrekese juurde. Nii siilike kui ka Leila leidsid oma õnneliku lõpu. Siilikesel oli oma onn ning talvevarud ja Leilal oli perekond kellega ta koos tagasi kuningriiki läks.
Marion Demus 10.11.2013 8B