Vabadus teeb keele lõdvaks (5)

Vabadus teeb keele lõdvaks
Mihkel Mutt on nimetanud meediat “oma ajastu südametunnistustuseks”. Ajakirjanduse kaudu on meil võimalik aru saada, mida ühes või teises ühiskonnas väärtustatakse ja kuidas tervik toimib. Kõige lihtsam on vaadelda käimasolevaid protsesse, eriti keelelisi ja kultuurilisi, just meedia vahendusel. Kõik, mida ksutab meedia jõuab inimesteni ja muutub normaalsuseks.
Demokraatliku ühiskonna tunnuseks on sõnavabadus. Tõenäoliselt ei kujuta paljud ette, kuidas oleks võimalik elada nii, et oma arvamust pole võimalik mitte mingil moel väljendada. Samas on olnud aegu ja praegugi veel eksisteerib teatud piirkondi, kus sõnavabadust ei ole või on osaliselt piiratud ja kohati lausa inimeste endi huvides. Muutes arvamuse avaldamise väheke keerulisemaks, hakkavd inimesed selle peale mõtlema. Hakatakse kaalutlema enne, kas mõte on üldse väär väljütlemist või mitte ja kui otsustatakse esimese kasuks, et see oleks ka korrektne . Nii hoitakse ära liigne artiklite produktsioon ja ka keel hoitakse ajakirjanduses kirjakeelena. Näiteks Inglismaal, hoolimata sellest, et tegemist on tunnustatud demokraatliku riigiga, pole internetis võimalik kommenteerida. Isegi kui algselt tekkis suur segadus ja diskussioon , siis praeguseks ei vaidle keegi vastu, et kommenteerimise keeld on loomulik ja hoiab ära palju kokkupõrkeid. Eestis on siiani parim näide Delfi ja Leedo kohtuasi , mille käigus Delfi jäi süüdi. Seega tõlgendab riik, et portaal on vastutav kommentaaride eest ja tänu sellele võivad hakata ka Eestis tingimused neti meedia arenguks ja puhastumiseks paranema.
Osaliselt toob selline keeld kasu ajakirjandusele oma funktsiooni täitmise juures. Andes igaühele võimaluse sõimata artiklite autoreid , kaovad lõpuks tugevad kirjutajad ära. Eelkõige leiab ebasobimatuid ütlusi just tugevate arvamusartiklite kohta, mille puhul kritiseeritakse personaalset autorit. Enamasti kaasneb ebatsensuurne keelekasutus, mis tuleb lihtsast võimalusest kommenteerida. Kui inimesed peaksid ise vaeva nägema selle nimel, et oma arvamus välja öelda, kaoksid niisama ütlejad ära. Alles jääks need, kellel on arvestatav seisukoht. Nii tekib dialoog, mis annab juurde nii lugejale kui kirjutajale. Praeguse süsteemi juures saab kirjutaja lihtsalt hulgaliselt sõimu, isegi kui ta tegelikult on kirjutanud midagi olulist. Massipsühoosina muutub mõttetute kommentaaride hulk valdavaks. Lõpuks kaob autorite jaoks avaldamise mõte ära ja paljugi, mis võiks olla öeldud, jääb ütlemata. Samas pole tulus, et kommenteerimine on täielikult välistatud, kuna see jätab ära ka võimaluse dialoogi tekkeks. Nii tuleks võtta internetilehekülgede haldajatel peale klikkide kogumise veel üks ülesanne, nimelt filtreerida . Praguseks on Eesti netilehtedest aktiivselt seda tegemas Delfi, aga suure tõenäosusega ainult Leedo skandaali tõttu.
Sõnavabadus soosib meedias masstoodangut, mis hakkab töötama pigem ühiskonna kahjuks. Paperkandjal väljaandeid pole küll lugematu arv ja üldjuhul avaldatakse pigem kvaliteetseid tekste , kuid internet on hõlbus vahend levitamaks kontrollimata fakte ja väärat informatsiooni. Vaadates tänapäeva ajakirjandust on väga keeruline eristada vajalikku ebavajalikust. Kõigil on midagi öelda, piisab sellest, et keegi midagi arvab ja uudis ongi valmis. Meediasse imbub vahet pidamata kõiksugu kirjutisi, mis peaksid, igaüks kuuluma oma kategooriasse, aga üldjuhul pole neid võimalik liigitada, sest on jõutud välja punkti, kus avalikkuseni jõuavad ka nende autorite mõtted, kes ei ole selleks kvalifitseerunud. Üleüldse on keeruline võtta seisukohta kuna meediast on saanud vahend, mille abil raha teha. Aetakse taga võimalikult suuri tiraaže ja internetis üüratut klikkide arvu. Üldjuhul on intellektuaalseid artilkeid raskem leida kuna kollane ajakirjandus on orienteeritud enese müümisele ja meelitab ennast ostma. Nii ei jõua paljud kogenematud lugejad artikliteni, mis oleksid maailmas toimuva seisukohalt hädavajalikud kuna kollane meedia lihtsalt pimestab.
Sõnavabadus on hindamatu väärtusega, aga sellega kaasnevad ka keelele ja kultuurile ohtlikud aspektid. Seetõttu oleks vaja süsteemi, eriti internetis, mis suudaks välja filtreerida keeleliselt ja kultuuriliselt ebasobimatu. Muidugi ei saa enesestmõistetavalt sõnavabadust lihtsalt kaotada ja kehtestada totalitaarne kord.
Mariette Vilgo