Kõige märgatavam erinevus on luuletajate erinev lähenemine samale teemale. Lepik kasutab oma luules väga palju looduspilte, nii ka sel puhul- ,,Laulik" manab lugeja silme ette lummava looduspildi, samas sõnatult kirjeldades loomise valu. Luik, väga erinevalt Lepikust, kasutab luuletuses ,,Inimese käsi liigub valgel lehel," sõnumi kohaletoimetamiseks aga emotsiooni, mitte otsest pilti. Kareva teos ,,Kui kirjutan," jääb vaatepunktilt kusagile Lepiku ja Luige vahepeale: kord on domineerivam emotsioon, siis jälle visuaalne pilt. Runneli luuletus ,,Täna ma luuletan" on aga klass omaette, jääb mulje justkui oleks kõik, mida luuletusega öelda oli tahetud otse välja öeldud, kuid sügavamalt mõeldes on aru saada, et nii see siiski ei ole. Runneli ja Lepiku teosed on teisest kahest ka märgatavalt laululisemad. Luige ja Kareva üllitiste pealkirjaks on luuletuse esimene rida, Lepik ja Runnel on siinkohal
Me seisame kahe riigi väraval: see üks on pimedus ja teine valgus. Me, noored, ootame pilgul säraval: nüüd see ligineb: lõpp ja algus! Viimaks ometi! ,,Noorte laul" Las kasvame, me tõusev sugu, ja ootame, et tuleb tund: kord neile, kes veel näevad und, me müristame kõrvu sõjalugu! Ka üksikisikule keskenduvas luules protestib Suits väljastpoolt tuleva surve vastu. Ilmekas näide selle kohta on trotslik ,,Pöörase laul", mis on kirja pandud hullumeelse või selleks peetava vaatepunktilt. Tumedamaid jooni, aimatavat skepsist või edasipürgija väsimushetkede tunnistamist leidub luuletustes ,,Muremõtted käivad rinnas", ,,Ma küdevasse ahju heitsin lehed" ja ,,Käe naale viimaks toetasin pää". Nii tagasihoidlikult kui need tundetoonid esinevadki, aitavad need varjundada muidu ühtlast võitlusmeelsust. Uudsena omas ajas mõjus G. Suitsu armastuslüürika ,,Elu tule" kolmandas tsüklis, mille avab kaunis igatsuslaul ,,Oma saar". ,,Oma saar" Ma sõuan merel ja sõuan,
ajalooõpetaja, omaena isa poolt maha jäetud Stephen Dedalus on isa otsiva Telemachose paralleelkuju. Rahvuslik-konkreetne Iiri tegelikkus kasvab suuri üldistusi sisaldavaks inimese-müüdiks, inimolu üleüldiseks mõtestuseks. Sündmustik ei ületa ööpäeva piire toonitab müüdi kohalolu imelühikeses inimaja hetkes. Keskendus teadvuse ja alateadvuse üksikasjalisele jäädvustusele. Hüppab ühe tegelase vaatepunktilt teisele. Eksperimenteeriv mäng keele ja stiiliga. Kuulsaim uuendus sisemonoloog. VIRGINIA WOOLF (1882-1941) isa oli biograaf Leslie Stephen. Abiellus Leonard Woolfiga, kellega koos asutasid Hogarth Press kirjastuse. Alustas loomingut realistlikus stiilis. ,,Jacobi tuba" - korrapäraselt arenevast süzeest on loobutud. 1924 esines Cambridge's ettekandega, kitiseeris tradits jutustusmaneeri esindajaid. 1929. a ,,Oma tuba" esines ta naise
ning on vastavalt ka väiksema ekstsentrisusega. Ekstsentrisuse kasvu orbiidi läbimõõduga on katsutud ühte viia kaksiktähtede arenemislooga. Näiteks on tehtud oletus, et siin on tegemist tõusu-mõõna mõjuga; komponentide kiire pöörlemise puhul ümber oma telje mõjutavad nad üksteist nii, et kasvab nende keskmine kaugus ning samal ajas kasvab ka orbiidi ekstsentrisus; selle teooria vaatepunktilt tekivad kaksiktähed üheainsa kiirelt pöörleva algkeha jagunemisest pooleks; selle järele eemalduvad aja jooksul need kehad üksteisest tõusu-mõõna jõu mõjul, ning vanemad, varem tekkinud süsteemid omaksid siis suurema vahekauguse ja samal ajal ka suurema ekstsentrisuse; keskmise ekstsentrisuse kasv orbiidi läbimõõduga oleks niiviisi pealtnäha nagu seletatav. Selle teooria rakendamisel on aga ilmsiks tulnud nii suuri raskusi, et ilma pikemata sellega nõustuda ei saa. Kõigepealt
uurib Vetemaa inimese kõlblusteadvust süüme ja intellekti, teo ja selle motiivide komplitseeritud vahekordi. Tavaliselt paigutab ta tegelased mingisse ekstreemsesse situatsiooni, milleks pakuvad muu hulgas materjali kriitilised perioodid Eesti lähiminevikust: maailmasõda, Saksa okupatsioon, stalinism, ühesõnaga sotsiaalne absurd. Niisuguste süngete dekoratsioonide keskel toimetab autor freudismisugemetega psühholoogilist analüüsi tegelassiseselt vaatepunktilt, käsutades minajutustuse vormi. Vetemaa mängib erinevate keeleregistrite ja zanrireeglitega, intellektuaalne pinge on sujuvalt ühendatud süzeelise põnevusega. Stiil on tugevalt meeleline. Lõhnade, helide ja värvide põimingust sündivad aistingukobarad kannavad psühholoogilisi tähendusi ja tihenevad aegajalt sümboleiks. Kuitahes rusuvaist ja räigeist asjust Vetemaa ka ei kirjutaks, on ta ikka artistlik, elegantne ja vaimukas.
Käsitleb ta kokku 8 suurt kultuuri/tsivilisatsiooni. Kultuuri all peab ta silmas samuti kõrgkultuuri. Läänemaailma ehk õhtumaa tipphetkeks peab ta 18.sajandit. 8. Mida uurib ajalooline antropoloogia? [Kultuuriajalugu, lk 144] Ajalooline antropoloogia uurib “ajaloolist teist/võõrast”, taotledest võõraste rahvaste ja kultuuride praktikate, tavade ja uskumuste kirjeldamist ja tõlgendamist. Võõra defineerib kas geograafiline, kultuuriline või ajaline distants oma vaatepunktilt. Kasutusele võetakse nii ajaloo, kui ka antropoloogia uurimismeetodeid. Eelkõige on rikastanud antroploloogia kultuuriajalugu. Prantsuse traditsioon on toetunud eelkõige strukturaalantropoloog Claude Levi-Straussi töödele ja uuriti eelkõige mineviku ühiskondade pereelu. Ameerikas eelkõige Clifford Geertzi töödele ja uuritakse sotsiaalseid riitusi js situatsioone. Saksamaal on tugev filosoofilise antropoloogia
Al 70-80 on tähelepanu pööratud vähemuses asjujatele, teisalt filosoofiline, 80-90 aastatel tagasipöördumine vanade printsiipide juurde (teor. pöörise vähenemine), nendena saab käsitleda uushistorism (mõjukas koolkond USAS) ja kultuurimaterialism, mille peamised nimed on vastavalt Stephen Greenblatt (s. 1943) ning Raymond Williams Vähemuslikkuse rõhutus mitmes koolkonnas: Ökokriitika - looduse ja kirjanduse seosed; kirjandustekstise ülelugemine ökokr. vaatepunktilt (ka UT, Kadri Tüür) Vähemusdiskursuste uurimine (Minority Discourse), neist uusim on queer-teooria (Queer Theory); mis keskendub seksuaalvähemuste teoorale, kasvas välja fem. teoorias. - Judith Butler (s. 1956)
1946 ilmus debüütkogu „Nägu koduaknas“. Lepik alustas arbujate kõrgvaimsuse ja range vormikultuuri ning sütistelikult seisukohta võtva luule vahel sünteesi otsides ja kujunes kiiresti jõuliseks, iseseisvaks lüürikuks. Lepiku esimesed kogud olid intensiivsed sisu- ja vormiotsingud. Vahetu ajakajalisus taandus. Luulekogus „Kerjused treppidel“ tõusus valdavaks inimkonna ajaloolise kogemuse filosoofiline mõtestamine nüüdisinimese vaatepunktilt. Traditsioonilist, loogilisi üleminekuid järgivat kujundiehitust hakkab tõrjuma assotsiatiivne struktuur, mida iseloomustavad järsud kontrastid, üllatav liikumine ühelt kujutluselt teisele, mõnikord ka kuhjuv pildistki ja sürrealistlike sugemetega stiilivõtted. Esile kerkib kalduvus vormida poeetilist ideed varieerivast arendust lubavaks tsükliks. Hilisemas arengus tema luule lihtsustub ja muutub läbipaistvamaks
60ndate/70ndate vahetusel näeme just teatava draamatüübi domineerimist (mudeldraama). Utoopiate ja antiutoopiate kirjutamine mängib olulist rolli. Mati Undi „Phaethon, ,Päikese poeg“ lavastab Vanemuise teatris Kaarel Ird. Alustekst on võetud mütoloogiast „Phaethoni“ lugu ja iseloomulikuks on ka see, et alustekstiks valitakse suuri ja tähendusrikkaid alustekste (piibel, müüdid jm). Seda Phaethoni lugu on tugevalt töödeldud ja on noore vaatepunktilt kirjutatud tekst. Lavastuses laulab näiteks Phaethon noort Eesti luulet. 1969 Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumäng“ – draama ja teatrikäsitlejad on rõhutanud, et kui vaadata kõvu uut draama- ja teatrilaintuse lainet, siis ilmselge ühenduspunkt on peamiselt just „Tuhkatriinumäng“. Sellest saab omaette teatrisündmus ning selles põrkuvad erinevad vaatepunktid – uuenduslik teatit toetav
Kas siin on mingeid laineid ja suundumusi? Kindlasti võib siin ka rääkida realistlikumast ja modernistlikumast poolest, aga kui nüüd mingite eraldi gruppidena eraldi välja tuua, siis kolm proosalainet: + nostalgiaproosa + otsitakse mingeid uusi lahendusi ja see algab luulest väikse ajalise nihkega + ajalooline proosa Suurema osa heterogeensemast osast moodustavad realistlikud romaanid, aga need eristuvad teemavaatelt ja vaatepunktilt. Siin on palju psühh realismi näiteid, mis võivad olla lahendatud teistmoodi kui nostalgiaromaanid. Väike nihe arengus toimub 1960ndate aastate paiku, kui tuleb noor põlvkond kirjandusse. Nii nagu luules, nii ka proosas (H. Nõu, E. Nõu jt) autorid jäävad pagulasproosa viimasteks noorteks. 1970-80ndate debüüdid ei too enam olulist lisa. Nii luules kui proosas räägime situatsioonist, kust tervik hakkab hajuma. Selle juures ei maksa arvata, et pagulaskirj kaob plaksti ära
inimloomuse vastu. Varasem proosa keerleb hea ja kurja olemuse ning kurjuse allikate ümber. Tavaliselt paigutab ta tegelased mingisse ekstreemsesse situatsiooni, milleks pakuvad muu hulgas materjali kriitilised perioodid Eesti lähiminevikust: maailmasõda, Saksa okupatsioon, stalinism, st sotsiaalne absurd. Tulemuseks on freudismisugemetega psühholoogiline analüüs tegelasesiseselt vaatepunktilt, kasutades minajutustuse vormi. Vetemaa proosaloomingus on olulisel kohal viiest lühiromaanist koosnev tsükkel: ,,Monument" (1965), ,,Pillimees" (1967), ,,Väike reekviem suupillile" (1968), ,,Munad hiina moodi" (1969), ,,Kalevipoja mälestused" (1971); need on koondatud "Väikesesse romaaniraamatusse" (I 1968, II 1972). Kuues, tsensuuritõkete taha jäänud romaan - ,,Tulnuk" (kirjutatud 1971/1972) ilmus 1987.
Teine põhjus oli antropoloogiline. Kurjuse avaldumine inimeste keskel on niivõrd jõuline ja võigas, et seda on raske vaadelda, kui lihtsalt privatio`d, vaid Kuri paistab vägagi sihipärase, õela ning seega substantsiaalse jõuna. ,,Neid asju, mis on juhtunud ja ikka veel juhtuvad diktaatorlike riikide kontsentratsioonilaagreis, saab vaevalt nimetada ,,täiuslikkuse juhuslikuks puudujäägiks." See kõlaks kui mõnitamine." (JUNG 1979:53) Inimhinges on asju, mis teatud vaatepunktilt lähtudes on äärmiselt kurjad, see tähendab: ohtlikud. Seda eriti nende jaoks, kes taolistele tegudele juhtuvad ette jääma. ,,On mõttetu neid kurje asju eirata, kuivõrd see loob petliku turvatunde. Inimloomus on võimeline piiramata kurjuseks ning kurjad teod on sama tõelised kui head. Seda kogu inimkogemuse ulatuses ja niivõrd kui psüühe suudab nende üle otsustada ning nende vahel vahet teha." (ibid)
annaabi.ee 
