Väärikalt läbi elu
Kogu maailmas nii ka Eestis tehakse igapäev heategusi, olgu see suur
või väike. Meie eesmärk siin ilmas on teha head meie ühiskonnale
kui ka inimestele meie ümber. Tahaksin rääkida kahest mulle
lähedasest inimeses, kes on läinud väärikalt läbi elu.
Üheks selliseks inimeseks on minu ema Maie . Minu ema, kes oli juba noorest east saati väga aktiivne, sportlik ja heatahtlik , käis verd
andmas üle 20-30 aasta. Tänaseks ta enam verd anda ei saa, kuna on
astmahaige. Ta on verd kokku andnud üle 100 korra. Tema sõnu
tekitab see temas rahuldustunde, et kuidagi aitab tema teisi, kes on
hädas. Paar aastat tagasi käies Tallinnas presidendi vastuvõtul,
sai ta selle eest ka tänumärgi. Juba see näitab, et ta on
väärikalt läbi elu läinud. Minule näitab see, et minu ema on hea
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2012-12-06
Kuupäev, millal dokument üles laeti
5 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
daisis
Õppematerjali autor
„Doonor on elupäästja“ Doonorid – kangelased meie hulgas. Inimkonna ajalugu on otsekui erinevate kuulsate isikute elutee. Nemad on maailmas midagi muutnud ning seeläbi mõjutanud ka kõigi käekäiku. Suure menuga ilmuvad ka Eestis biograafiad tuntud inimestest. Kuulsusi imetletakse, tagaplaanile on jäänud täiesti keskmise inimese panus ühiskonda. Pärast raskeid operatsioone oleme loomulikult tänulikud arstidele, tihti vajatakse aga operatsiooni käigus suuremal või vähemal määral verd vereülekandeks. Vähe tähelepanu pööratakse tagasihoidlikele doonoritele, tänu kellele kõik need rasked operatsioonid on üldse võimalikud. Just sellepärast olen ma viimasel ajal vaadanud tuttavaid doonoreid suure imetlusega, sest nad on oma vabast tahtest teinud midagi head, lootmata ise midagi vastu saada. Seda võib tõesti nimetada kangelaslikuks ning ma olen uhke, et tunnen mõnda inimest, keda v�
PERENAINE (suure heameelega). Teie ka ja, jumalale tänu! Ruttu, ruttu, külm tungib sisse, siis ei ole teil enam kuskil sooja kohta. MARGUS (kähku, riideid võttes). Mina lähen, võtan hobuse lahti. PEREMEES. Kui sa hea mees oled! Laota temale siis ka riie peale ja seo londiga kinni! MARGUS. Küll saab! (Õue ära.) PERENAINE. Saite ikka eluga koju, ei murdnud hundid teid ära? PEREMEES. Ei olnud meil viga midagi. Ei näinudki teisi. JAANUS. Eks nende kõlin ikka läinud läbi Pähnipalu Sooniite poole. Siis olid ka vanal ruunal jalad! PERENAINE. Meil tahtsid või tuppa tungida! PEREMEES. Jah, niisuguse ilmaga on nad näljas! VANAEMA (tähtsalt). Nad on kurjad, et ühte sõsarat kirikutulbas peksti! PEREMEES (pealisriideid ära pannes, raskelt). Jah, hirmus see oli, ja veel niisuguse külmaga! Mina küll vaatama ei läinud, aga - eks teised ikka käisid! JAANUS. Raudaas oli ümber kaela ja teine ümber keha. Siis timukas lõi...
Kellele rajaksin ausamba? Ausammas ehk monument, mis on püstitatud kellelegi austuse avaldamiseks. Sellise ülistuse väärilisteks ei saa kõik inimesed, vaid üksikud, kes on millegi väga erilisega silma paistnud ja inimestele meelde jäänud. Need rajatakse tavaliselt nende kodumaale, lubades austusväärsetel inimestel oma rahva hulgas edasi olla. Igas riigis on ausambaid, mis pühendatud oma maa parimatele. Ameerikas on üks kuulsamaid monumente Thomas Jeffersoni ausammas. Jefferson oli Ühendriikide kolmas president ja üks olulisemaid Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsiooni koostajaid. Ameeriklased hindavad teda kõrgelt ja on rajanud ausamba pealinna, Washingtoni. Eestis on kindlasti kõigile tuntud kirjanik Kristjan Jaak Petersoni monument Toomemäel. Peterson oli esimene eestlane, kes väärtustas eesti kultuuri. Mälestusmärke on Eestis kokku üle kolme tuhande ja mina soovin lisada veel neli. Kes on need neli eestlast j
V VÕRDLUS 31 KOKKUVÕTE 33 KASUTATUD KIRJANDUS 34 2 SISSEJUHATUS Minu uurimistöö teema on '`Lebrehtite kolme põlvkonna lugu''. Valisin selle teema sellepärast, et tahtsin rohkem teada saada oma vanaemast ja isast. Töö eesmärgiks oli võrrelda ennast, isa ja isapoolset vanaema läbi meie tähtsamate eluetappide. Lisaks sellele ka teada saada niipalju kui võimalik, isapoolse vanaema juurtest. Pean oma juurte tundmist väga tähtsaks, sest see annab inimesele jõudu, tugevust ja kindlust juurde. Uurimustöö koosneb viiest peatükist. Esimeses peatükis kirjeldadakse isapoolse vanaema Erna Lebrehti juuri. See peatükk on jaotatud kolmeks alapeatükiks: esimeses tuuakse välja andmed vanaema isapoolsest vanaisast ja vanaemast, teises vanaema emapoolsest vanaisast ja
Hillet ülikoolis (tollases Eesti Põllumajanduse Akadeemias) koolitada. Tänu sealt saadud agronoomiharidusele oli isa alguses kolhoosis agronoom, siis peaagronoom ja lõpuks kolhoosiesimees. 1990. aastal valiti ta ENSV Ülemnõukogusse, mis taastas Eesti Vabariigi iseseisvuse. Ta oli selle üle väga uhke, et ta oli selle ajaloolise sündmuse juures. Ent see, mis järgnes, tegi talle minu arust suurt meelehärmi. Isa oli läbi ja lõhki maamees, maaelu areng oli tema jaoks väga tähtis. Ta oli kolhoosis erinevatel ametitel töötades püüdnud elu maal edendada nii palju kui see tol ajal võimalik oli. Eesti Vabariigi taastamine aga tõi kaasa kolhooside kadumise ja talude taastamise ning vabaturumajanduse. Eesti väikesed talud ei suutnud täieliku vabaturutingimustes oma toodanguga võistelda Lääne-Euroopast tuleva doteeritud toiduga ja
Kevadpühade ajal tähistasime kogu perega vanaisa sünnipäeva. Vanaisa oli hiljuti raskelt haige ning oli näha, kuidas haigus pani teda veelgi rohkem mõtlema elatud elule. Ja kuigi ta ka püüabki mõelda rohkem headele asjadele, poeb tahtamtult ligi just see, mida oled teinud oma elus valesti või tegemata jätnud. Nüüd saab ta aru miks tema vana isa omal ajal sügavalt ohkas, kui nägi kuidas poeg viinast ja lärmakatest sõpradest seltsi otsis. Nooruses käis läbi pea aga ainult mõte, et mis see paps seal ohib. Palju on unetuid öid, mil ta mõtleb kas tema lapsed ja lapselapsed ikka saavad hakkama oma pangalaenude ja autoliisingutega. Tõeliselt tähtsad ei ole uhked majad, autod ja suvilad. Nende suurte asjade varjus on inimesed, kes on meile kallid. Aastaid on noored emad üritanud võimalikult ruttu tööle minna, mitte lapsega koos olla, temaga koos rõõmu ja kurbust tunda. Sageli panevad ema selle valiku ette just rahaprobleemid
" kõikide sosinate kõval. küsimust esitada tema Kas Teie elu on olnud See oli mulle nii peatselt etenduva õnnelik? meeldiv." näidendi proovi ajal. Võin öelda, et jah, sest Olles vastanud sellele Esimesena küsisime olen saanud ennast küsimusele ruttas ta oma kohe seda, et kui ta teostada läbi väga pika proovi ja me saime saaks aega tagasi näitleja karjääri. vaadata Everit töötamas. keerata, kas ta tahaks "Millise rolli eest te saada ikka näitlejaks või kõige rohkem Ita Ever sündis 1.aprillil valiks mõne muu ameti. tähelepanu olete 1931.a. Paides. Seal ta Ita Ever vastas: pälvinud
Noorukieas oli Juulius mõneti mässumeelne (põgenemine onu juurest maalt), otsusekindel, oma põhimõtetes kaljukindel, katsetaja (,,Põllulilled"). Seevastu küpsusperioodil muutus Juulius kõvasti rahulikumaks ja leebemaks, kuid tahtis enda ümber inimesi, kellega saaks rääkida ja arutada maailma asjadest ning kirjandusest. Tekkisid mõningad probleemid Emmiga. Eluloojakul ei tahtnud Juulius endale veel tunnistada, et oleks aeg lahkuda väärikalt oma ametilt ja näiteks loomisega tegelda. Ta tundis ennast koolis hästi ja ei soovinud oma tööd pooleli jätta. 3. Iseloomustage Juulius Kilimiti suhteid naistega (Emmi, Anna). Põhjendage, miks Kilimit ei valinud Annat. ,,Mis oli ta ometi mõelnud, kui oli Emmit rumalaks pidanud ainult sellepärast, et ta ei teadnud, õigemini, oli unustanud, mis on filosoof! Emmi oli ometi väga tark ja isegi teravmeelne neiu." (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 93 ).
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid