Usk NSV Liidus (1)

Usk NSV Liidus

Suhtumine religiooni

Usk ja usklik olemine olid ametivõimude poolt põlu alla pandud, seda teavad tõenäoliselt enamus inimesed. Põhjust aga igaüks teada ei pruugigi. See lähtus marksistlik -leninlikust ideoloogiast. Kõigepealt ideoloogiast endast: see kandis mingit ebamäärast kättemaksu motiivi, mis oli üles ehitatud järgmisele pildile. Nimelt valitsevat ühiskonnas kaks klassi, kodanlane (ehk rikkad inimesed; ettevõtjad) ja proletariaat (liht- ehk tööinimene). Need kaks klassi on omavahel alluvussuhetes, st kodanlane piinab proletariaati, ekspluateerib teda enda kasusaamissoovist lähtudes. Klassivõitlusest tuleb proletariaati informeerida, et ta võiks kodanlase revolutsiooni teel ja vägivaldselt kukutada ning asuda üles ehitama sotsialistlikku riiki, mis lõpuks viib ideaali ehk kommunismini. See teooria ei sallinud teistsuguseid maailmaseletamise viise ning nõudis lojaalsust kõigilt kodanikelt. Marksistlik-leninliku teooria järgi oli religioon valitsevate klasside moodus alistada töötavad klassid ja juhtida tähelepanu klassivõitluselt kõrvale, usu loodud illusioonide maailma. Seetõttu oli igasugune religioon halb ning tuli kõrvaldada. Korralik nõukogude perioodil elanud kodanik kirikus ei käinud.
Karl Marx : „Usk on oopium rahvale.”

Usu hävitamise kaks suunda

Agressiivne sekularism . See hõlmas endas ateistlikku propagandat läbi massimeedia ja kirjanduse. 1963. aastal loodi vabariiklik ateismikool (Eestisse siis!), milles pandi erilist rõhku kooliõpetajatele ateismialase hariduse andmisele. Need õpetajad aga omakorda lõid koolidesse ateismiklubisid. Ülikoolides käivitati kohustuslik teadusliku ateismi kursus , mõnes mõttes asendati sellega 1940. aastal suletud Tartu Ülikooli usuteaduskond (tol ajal oli see ainus luteri vaimulikke koolitav ning teaduslikke kraade andev fakulteet Eestis). Kristlust üritati välja juurida ka sellega, et vanu traditsioone asendati uute ja nõukogulikega, näiteks leeripäevade kombe asendamiseks hakati korraldama noorte suvepäevi, milles põhirõhk oli meelelahutusel, kuid ei puudunud ka ateistlik propaganda . Abiellumise ja matusetalituse tseremooniad matkisid kiriklike talitlusi, ainult kristlik sisu oli kõrvaldatud, selle asemel ilmalikud laulud ja luuletused.
Propaganda enda sisu oli enamjaolt suunatud eelarvamsute tekitamisele kirikust . Loodi kaks stereotüüpi usuinimestest: üks rumal ja teine vägivaldne ning neid levitati kõikvõimalikul moel. Laialtkasutatav oli ka kodeerimine , näitena võib tuua „Viimse reliikvia ”, kus kujutati kloostrit kui inimest ahistavat paika. Sedasama ideed erinevais vaiatsioonides kandsid veel paljud teisedki nõukogude ajal välja antud raamatud, filmid, ajalehed jne. Samas kõrval oli usuline kirjandus põhimõtteliselt keelatud.
Siiski oli rahva enda suhtumine pidevalt töötavasse propagandamasinasse kergelt põlastav, sest võõrandumine kirikust oli hakanud toimuma juba esimese vabariigi ajal koos teaduslik-materjalistliku maailmavaate leviku ja linnastumisega. Nõukogude-aegne propaganda vaid lisas protsessile hoogu, kuid tegi seda pigem läbi hirmutamise taktika kui ratsionaalsete argumentide kasutamise, mis muutiski selle enamiku inimeste jaoks nii vastuvõetamatuks – liig jäme toon ja hiljaksjäänud kuulutused. Eesti inimese suhtumine usku oli juba ükskõikne, mis aga muutis nõukogude võimu murelikuks: tarvis oli juurutada hoopis vaenulikkus.
Kokkuvõttes kandis antud propaganda muidugi vilja, kuna sinna lisandus veel muu: kirikuga seotud inimestelt korjati kõrgemaid makse, neil polnud sotsiaalkindlustust ning nad võisid ilma põhjuseta kaotada oma töökoha või ühiskondliku positsiooni või elukoha vms. Tark inimene sellega ei riskinud, vaid hoidis ka oma lapsed kirikutest eemal eesmärgiga kindlustada neile tulevik. Pikemas perspektiivis oli tulemuseks see, et pärast Eesti iseseisvumist hoiti ikkagi kirikutest eemale tänu juba tekkida jõudnud ohtraile eelarvamustele.
Uue ehk punausu juurutamine. NLKP ei olnud Lääne mõttes partei, vaid pigem riigikiriku jätk, punausu hoidmise ja kaitsmisega tegelev institutsioon, mille harudeks olid komnoorte, pioneeride ja oktoobrilaste organisatsioonid . Punausk oli suures osas loodud õigeusu mudeli järgi, võttis sealt nii mõnedki sümbolid ja terminid üle, kohandades neid vaid veidi. Näiteks pidi igas tehases, kolhoosikontoris, koolis jne nõukogude ajal olema punanurk. See oli mingi suurema toa nurk või lausa eraldi tuba, kuhu pandi üles punasele kangale maalitud loosungid ning Marxi, Engelsi , Lenini ja Stalini portreed; lisaks võis punanurgas lehitseda eelmainitud suurmeeste tähtsamaid teoseid ning ajalehti. Tegelikult oli punanurk (krasnõi ugol; isegi sama nimega) aga talupoja eluaseme pühanurga adapteeritud variant (lihtsalt üks element, mida kummardada, asendati teisega )
Punausul oli palju rituaale, milleks olid nõukogude müüdi kohaselt oluliste pühade ja aastapäevade tähistamine. Tähtsaimad neist olid kaks järgnevat päeva: 1. mai ehk tööliste rahvusvaheline solidaarsuspäev ning 7. november, Oktoobrirevolutsiooni aastapäev. Need olid suured pühad, mida tähistati üleliiduliselt paraadidega. Punausu sümboliteks olid partei-isakeste pildid või kujud, punane värv, NSVL -i ja liiduvabariikide lipud-vapid, sirp ja vasar, viisnurk .
Punausku võib käsitleda kui riigtruuduse kontrollimise vahendit, sest seda ta enamjaolt oligi.
Kokkuvõtteks võib öelda, et jah, nõukogude-aegne propaganda kandis vilja ning inimesed kartsid kirikuid, kuid siiski leidus neid, kes olid keskmisest julgemad ja jäid oma tõekspidamiste juurde. Noored leidsid nõukogude ajal tee kirikusse mitte sellepärast, et usk neile nii väga huvi oleks pakkunud, vaid pigem seetõttu, et nad otsisid sovietlikule argipäevale vaheldust. Siiski suutis nõukogude võimupartei oma poliitikaga tagada selle, et usk – vastav kirjandus ja usuga tegelevad inimesed – muutuks defitsiitseks täpselt samamoodi nagu kõik muugi NSV Liidus.
3