Ülevaade linnastumisest (10)

Ülevaated linnastumisest
Linnastumine ehk urbaniseerumine on linnade arvu ja suuruse kasv, linnaelanikku osatähtsuse maa rahvastikus suurenemine ja linnalise eluviise levimine. Linnastumist saab iseloomustada linnastumise taseme ja linnastumise tempode abil. Tänapäeval on arengumaades linnastumise tase madal. Linnastumise tempod on aga väga kiired, kuna inimesed loodavad leida linnadest tööd ja paremaid elutingimusi. Mõnedes arengumaades (nt Ladina-Ameerikas) toimub ülelinnastumine ja selle tagajärjel tekivad linnade äärtesse agulid ja slummid, seal on ka iive suur. Arenenud riikides on linnastumise tase kõrg, aga linnastumise tempod on aeglased, kuna inimesed juba elavad linnades ja linnad suurenevad vaid arengumaadest sisserändajate tõttu peamiselt, iive on väga väike või hoopis negatiivne. Linnastumine tekkis, sest inimestel oli suurem vajadus kaitse järele. Linnastumise protsess jagatakse kolmeks erinevaks etapiks. Esimene etapp hõlmab 19. sajandit. Sajandi algul elas maailmas 29 mln inimest linnades, sajandi lõpul kaheksa korda rohkem- 220 mln. Linnastumisaste tõusis maailmas 3%lt 14%le. Paljud külad muutusid linnadeks ja linnu ehitati isegi tühjale kohale. Nii tekkisid esimesed miljonilinnad- London, Pariis, New York , Berliin, Chicago , Philadelphia, Peterburi, Viin. Tekkisid esimesed linnastud . Teine etapp hõlmab 20. sajandi esimest poolt. Linnade arvu kasv aeglustus. Uusi linnu rajati vähe, kuid just Eestis said sel ajal 18 asulat linna staatuse. Kõrge iibe tõttu kasvasid olemasolevad linnad kiiresti. Põhja- Ameerikas ja enamikus Euroopa riikides kujunes linlik eluviis domineerivaks. Hoogustus eeslinnastumine. See on protsess, kus jõudsalt arenevad suure linna lähedased asulad. Kolmas etapp algab 20. sajandi keskpaigast. Kiire linnastumine toimub Lõuna riikides. Aastal 1980. a elas linnades 41% maailma rahvastikust ning paari aasta jooksul tõusis maailma keskmine linnastumiseaste juba 50%ni. Seda perioodi iseloomustab linnastute ja megapoliste ehk hiidlinnade areng. Miks inimesed tahavad linna minna? Linnade teket ja arengut mõjutavad paljud tegurid. Positiivsed tegurid väljenduvad inimeste soovis paremale majanduslikule järjele saada. Enamus jooksevad linna kõrgema palga ja parema töö pärast. Paljud seepärast, et kõik seal olev on käe ja jala juures. Näiteks soodne trantspordi geograafiline asend, eluaseme ehitamiseks vaja minev materjalide lähedus. Miks inimesed ei taha linna elama minna? Osa inimesi ei soovi linnas elada, sest linnades on palju õhusaastet. Seda tekitavad autode heitgaasid ja muud tööstustest tulevad saastet tegitavad gaasid. Mõned ei suuda harjuda linnades oleva müraga ning harjuda kallima eluviisiga . Osad kardavad linnade ohtlikku elu ja kõrgemat kuritegevustaset võrreldes maakohtadega. Hiidlinnastuid on kahte tüüpi. Hiidlinnastu ehk linnaahel ehk megalopolis on suurlinnast ja selle ümbrusesse koondunud väiksematest linnadest tihedasti kokkukasvanud kogum, mis sai maailmamajanduses olulise tähtsusega ülikeskuseks. Hiidlinnastu võib lugeda linnastumisee kõrgeimaks astmeks . Tuntumad hiidlinnastud on: nn BosWash (USA-s Atlandi ookeani rannikul Bostoni ja Washingtoni vahel) ; nn SanSan (USA-s Vaikse ookeani rannikul Kalifornias San Diego ja San Francisco vahel). Linnastu ehk aglomeratsioon (ladina keeles. agglomero - "lisan") on rühm lähestikku asuvaid asulaid, peamiselt linnu, mida seovad tihedad majandussuhted ning elanike tööalased, majapidamislikud ja kultuurilised sidemed.Linnastu on kõige arenenud ja keeruline asulate paiknemise vorm, mis tekib peamiselt suurlinnade ümber. Need linnad saavad linnastu tuumaks. Samuti linnastud tekivad tihedalt asustatud tööstuspirrkonnades (nt kivisöe basseinides). Sellel juhul tekivad paljutuumelised linnastud. Linnastile on iseloomulikud massilised töö-, õpe-, majapidamis-, kultuurilised ja puhkemajanduslikud pendelrännud. Kodunt tööle jõutakse 1,5 tunniga. Linnastu Eestis: Tallinna linnastu koosneb Tallinna linnast ja tagamaast. Tallinna linnastu osadeks on loetud vallad ja linnad, kust vähemalt 15% töötajatest käib Tallinnasse tööle. Linnastu läänepiiriks on Paldiski, lõunapiiriks Rapla ja idapiiriks Loksa linn. Linnastumisega kaasnevad nii positiivsed, kui ka negatiivsed mõjud. Positiivseteks mõjudeks võib lugeda linnade arenemise, tootluse suurenemise, suurema tarbimise, majandusliku tõusu, paremad võimalused suhtlemiseks, suuremad valikud ning võimalused. Negatiivseteks mõjudeks oleks siis suurema rahvamassi tõttu suurem saastatus, inimesed kaugenevad teineteisest, mõeldakse majanduslikult ning egoistlikult, varanduslik kihistumine , kuritegevus, kaugenemine oma kultuurilistest juurtest, demograafilised probleemid. Eestis linnastumisega seotud negatiivsed mõjud on näiteks varanduslik kihistumine, mis on seotud rahvaga Tallinnas ja Ida-Virumaa linnades ning liiklusega seotud probleemid Tallinnas. Ei ole piisavalt lasteaedu. Positiivne on üldiselt see, et linnades tpimub areng, ehitatakse uusi hooneid ja juurde tuleb vajaminevaid töökohti. Keskklassi elujärg on parem kui ennem ja seda just linnades. Kui Põhja riikides on suurlinnades vajalikud infrastruktuurid elamises, siis näiteks Kolmanda Maailma suurlinnades ei ole seda alati suudetud teha ning suur osa inimesi elab linnades oma püstitatud hurtsikutes ilma joogivee, kanalisatsiooni ja elukohata. See põhjustab kuritegevuse kasvu. Sotsiaalmajanduslikud probleemid on teravad Lõuna riikides. Kokkuvõte: linnastumine ehk urbaniseerumine toob kaasa nii häid, kui ka halbu mõjusid. Üldiselt on linnastumine positiivne. Linnastumine on majanduse ja ühiskonna arenguga kaasnev linnade kasv ning nende osatähtsuse suurenemine. See on rahvastikurände protsess, milles inimesed siirduvad maalt linna, laiemas mõttes hõlmab muutusi rahvastiku koostises, kultuuris ja elulaadis. On olemas hiidlinnastud- megapolis ja algomeretatsioon. Linnastumise protsess jagatakse kolme erinevasse etappi .
Kasutatud kirjandus: S. Mäletsemees- Maailma Ühiskonnageograafia I osa, AVITA , Tallinn 2004 ; http://et.wikipedia.org/wiki/Esileht
Kadri Andresson, 10b.