Tuumaenergeetika plussid ja miinused (1)

Tuumaenergeetika plussid ja miinused
Energeetika Eestis baseerub põlevkivi soojuselektrijaamadel ja sisseveetaval gaasil ning vedelküttel. Sel viisil elektri tootmine on keskkonnale suhteliselt halb. Kuigi Eesti toodab peaaegu kogu vajatava elektri ise, on tulevik tume, sest põlevkivi varud hakkavad tasapisi ammenduma. Seega tuleks kaaluda teisi võimalusi elektri tootmiseks.
Ühtteist on ka juba välja pakutud , kuid otsusele ei ole veel jõutud. Üheks sellise energialiigiks on tuumaenergeetika. Kaalume tuumaenergia plusse ning miinuseid, teeme tutvust tuumaelektri-jaamadega ning arutame, kas selline energiatootmisviis sobiks Eestisse.
Tuumaenergia ajalugu on võrdlemisi lühike. Alguse sai see sellest, kui 1789. aastal avastas Martin Heinrich Klaproth aine, mille ta nimetas uraaniks. Tegelikult oli saadud aine uraanioksiid. Klaproth suri enne, kui saadi eksitusest teada.
Uraanituumast energia saamise alguseks loetakse Otto Hahni ja Frizz Strassmanni avastus aastal 1939, mis näitas, et uraani isotoobi 235 tuum lõhustub aeglaste neutronite mõjul, kiirates välja energiat ja veel 2-3 neutronit, mis on omakorda võimelised veel teisi uraanituumi lõhustama, tekitades ahelreaktsiooni. Sealt algaski tuumaenergia kasutamine, mida hakati ka kiiresti realiseerima.
Nüüdseks on tuumaenergiat kasutatud elektri tootmisel juba 50 aastat. Selle aja jooksul on tuumaenergeetika läbinud pika arengutee . Praeguseks on ehitatud ligi pooltuhat erineva konstruktsiooniga tuumajaama, kusjuures enamik töötavatest kuulub teise põlvkonda, uued ehitatavad aga juba ohutumasse ja ökonoomsemasse kolmandasse põlvkonda. Paljude riikide koostööna on asutud välja töötama veelgi täiuslikemaid IV generatsiooni jaamu.
1960. aastal moodustas tuumaenergia kogu maailma elektrienergiatoodangust vaid ühe protsendi. 1986. aastaks oli see tõusnud 16 protsendile. Sellest ajast on tootmisvõimsus küll suurenenud, kuid mitte kiiremini kui kogu elektrienergia toodangu puhul. Täna toodetakse 17 protsenti kogu maailma energiatoodangust tuumajaamade abil.
Tuumaelektri hind on suhteliselt odav, kuid gaas kütusena on kallis, eriti Lääne-Euroopas. Majanduslikust seisukohast on tuumaenergia praegusel ajal umbes võrdne kivisöega. Õli ja gaasi hind tulevikus tõenäoliselt tõuseb, samas uraan jääb odavaks.
Areneva tuumaohutuskultuuri mõju võib näha täiustatud tootmistehnoloogias tuumajaamades üle maailma, mille tulemusena on saavutatud madalaimad kiirgusdoosid jaamapersonalile. Tõsiste avariide risk on ekstreemselt madal. Uued reaktoritüübid, millest mõned on tänapäeval juba kättesaadavad, omavad uusimaid turvaomadusi, mis on loodud vastavalt kogemustele . Antud reaktoreid peetakse parimaiks oma töökindluse ja turvalisuse alal kui enamus praeguseid dominantseid reaktoritüüpe.
Energiasõltumatus on väga tähtis faktor. Mitte kõik maad ei oma rikkalikke energiaallikaid ja järelikult on suure tähtsusega sõltumatus ja enesekindlus , mida tuumaenergia pakub rahvusvaheliste kriiside ajal.
Tuumaenergia kasutamine vajab erilisi keskkonnatingimusi. Tuumajaama õnnetustes ja tuumajääkide hoiustamisel võivad tekkida suured keskkonna katastroofid. Selle ärahoidmiseks kasutatakse tuumajaamades mitmekordseid turvalisuse süsteeme. Õnnetuse tekkimiseks on vajalik paljude süsteemide üheaegne mittetöötamine ja ohutusnõuete eiramine personali poolt. Lisaks on tuumaelektrijaamadel väga kõrge ehitusmaksumus , mistõttu on tuumaelektrijaamade rajamine on jõukohane vaid rikastele ja kõrgelt arenenud riikidele
Tuumaenergia tootmine on ohtlik, sest tekivad radioaktiivsed jäätmed. Radioaktiivsus on ainete omadust iseeneslikult (väliste energiaallikate abita) kiirata elektromagnet kiirgust või suure energiaga osakesi. Tuumajaamad peavad olema ehitatud väga turvalisteks, sest muidu kui seal kulgevad protsessid kontrolli alt väljuvad, võib jaam õhku lennata ning siis tekkiv radioaktiivne reostus on loodusele , inimestele väga kahjulik.
Inimeseni võivad radioaktiivseid aineid jõuda mitut moodi, kuid alguspunkt on tavaliselt sama. Radioaktiivse aine vabanemisel loodusesse hakkab see levima õhu kaudu. Sealt satub see loomade ja taimede kehadesse kas otseselt või pinnase kaudu taimedel või saastatud taimede söömisel loomadel. Kui inimene sööb loomaliha või taimi, mis on olnud kokkupuutes radioaktiivse ainega saab temagi radioatsiooni mürgituse.
Tuumaenergia on tekitanud palju erinevaid seisukohti: negatiivsest küljest tuuakse alati ette Tšernõboli katastroofi ning kasutatakse seda teemat ka poliitilistes võitlustes. Siiski omaks tuumaenergia tulevikus võimast potentsiaali.