Tuuba, kui üks meestekeskne instrument (0)

Tuuba , kui üks meestekeskne instrument
Kõikidest instrumentidest orkestris , on tuuba ilmselt kõige laialdasemalt tuntud just oma suure kere ja madala tämbri poolest. Tuubal on väga eriline osa orkestris (eriti puhkpilliorkestris), ta ei saa mängida küll kõige põnevamaid osi, kuid kui ei oleks bassiliini, laguneks kogu teos koost .
Oma suuruse ja jõulise tämbri poolest on tuuba väga stereotüüpne instrument. Tavaliselt, kui inimesed mõtlevad tuuba peale, siis nad manavad oma silme ette pildi, kus mängija on pahatihti ülekaalus ja kindlasti meessoost. Selles mõttes võib see ettekujutus õigustatudki olla, sest tuuba on tõesti suur ning kohmakas pill ja vajab inimest, kes seda ka mängida ning kanda suudaks.
Naissoost tuubamängijaid ei ole ma Eestis veel kohanud, kuid arvan, et mõnigi harrastaja võib kusagil tagareas siiski eksisteerida. Mõnesmõttes oleks huvitav näha naist tuubat mängimas, sest see on nii eriline ja erinev tavapärasest. Kuid samas oleks see vaatepilt hirmutav, eriti siis, kui orkester peaks marssima näiteks laulupeo rongkäigus. Mis küll sellest haprast naisest alles jääks?
Ka transportimisel kaasnevad mitmedki probleemid, millega õrnem sugu ei pruugi hakkama saada. Tuuba iseenesest juba kaalub umbes 15kg ja kui see asetada kohvrisse, tõuseb tema mass veelgi. Kuigi mõningatel kohvritel on ka rattad all, mis vedamist peaks lihtsustama, on siiski suure pilliga reisimine paras nuhtlus . Massiivsete instrumentidega ongi raskusi ja seda ka näiteks tšello, kontrabassi ning isegi löökpillide transportimisel.
Puhtalt füüsiliselt ei ole tuuba naiste pill ja sellepärast nad seda vähe mängivadki. Kuigi ühtki pilli ei saa ega tohiks tembeldada naiste- või meestepilliks, siis paratamatult on nii, et mõni pill sobib rohkem meestele ja mõni enam naistele.