Mäluprotsessid Soovitusi ja nippe edukamaks õppimiseks SEOSTAMINE · Koosta lihtne, lühike ja loogiline konspekt ja seosta info tuntuga. · Loo mõtteline, mõtestatud süsteem ja kindlasti mõtesta arusaamatused lahti. · Loo vihjete süsteem (nt: tekita küsimusi sõna või teksti kohta) MOTIVASIOON SOBIV AEG ÕPPIMISEKS · Motiveeri end ja leia selles · Hakka tööks õppima vähemalt 3 midagi mis teeb õpitava sulle päeva enne, võimalusel
Igaühe õnn on kordumatu Õnn on miski, mille poole pürgime me kõik. See on kui valguskiir, mis annab põhjuse aina edasi minna ning mitte seisma jääda. See on kui kokaiin ja suits- sõltuvust tekitav. Paraku ühe õnn võib olla teise õnnetus. Sündmus, mis ühel hetkel tõi rõõmu, võib järgmisel hoopis kurvaks teha. Igaüks tajub õnne erinevalt ning kunagi ei valda meid ühesugune tunne. Õnn võib peituda paljudes tegurites- sõprades, perekonnas, rahas ning samas ka lõpututes pidudes, kus alkohol voolab ojadena. Kuid selline õnn on petlik ning ei vii mitte kuhugile, on vaid väga tõenäoline jääda elu hammasrataste vahele. Alguses võib sellisest eluviisist rõõmu tunda, kuid hiljem ei osata enam teistmoodi toime tulla. Mihkel Raud tõestab seda oma autobiograafilises teoses "Musta pori näkku". Muidugi on vaja ennast aeg-ajalt vabaks lasta, ning miks mitte ka võtta paar pitsi nautimisväärses seltskonnas, kõike saab ju ...
Praeguseks eesti keeles sõna kuulema puudub, ent niisuguseid ma- liitelisi tuletisi tunneb meie vana kirjakeel. Kui sõnalõpuline täishäälik teatud tingimusel kadus, olid sellised tuletised nimetavas m- liitelised. Nii võis ka kuulema olla sõnas peninkuulema, mis tähendas siis kaugust, kuhu veel koera haukumine kuulda on. Nähtavasti lakkas kuulema üksinda eesti keeles olemast ja jäi üksnes sõnasse peninkuulema. See tekitas vajaduse asendada tundmatu tuntuga ja selleks sai koorma, hiljem koorem. (Rätsep 2012: 13 – 14) Eesti keele kont tähendab luud. Seetõttu on katsutud liitsõna kontvõõras seletada kui võõrast külalist, kellele on jäänud peosöögist vaid kondid. Soomlastel on aga sõna kontti, mis tähendab hoopis kasetohust märssi. Ilmselt oli sõna kontti varem olemas ka eesti keeles ja selle abil moodustati liitsõna kontvõõras. Kui esimene kont tõrjus teise kondi eesti keelest, asendades selle
(samas: 170) Seitsmes aste tähestik Kuidas õpetada lapsele tähestikku? Ükskõik millist süstemi ja materjali kasutada, on 14 kõik otstarbekas. Nüüd on see palju lihtsam. On ka üsna võimalik, et laps on nüüdseks ära õppinud suurema osa või kogu tähestiku iseseisvalt, ilma igasuguse abita. (Doman 1992: 170) Miks ei tohiks tähestu õpetda varem? Õpetamise põhiprintsiibiks on, et see peaks algama tuntuga ning konkreetsega ja minema siis uue ja tundmatu ja lõpuks selle juurde, mis on abstraktne. Miski ei peaks olema viie aastase lapse jaoks abstraktsem kui täht a. (samas:145) Valides edasiseks lugemiseks raamatuid, tuleks arvestada mitut karakteerset tunnust: Küllalt suur trükk. Pildid ja tekst võimalikult eraldi. Sõnavara suurus. Sisu. Valitav raamat peab rahuldama kõiki neid nõudeid. Laps alusats laaramatuga, mille lugemissõnavara oli 50 sõna ümber
Kui enam mitte korrata, läheb informatsioon kaduma. Siinkohal on vanemate tegevus osaliste vastete leidmisel ja mälutegevuse arendamisel määrava tähtsusega. Kordamine on väikelastele oluline seoste leidmiseks ja struktureerimiseks. Lapsed mõistavad rohkem, kui öelda suudavad, ning seega, mida enam ta kuuleb- näeb, seda kiiremini ta ka õpib. Laps kaldub meelde jätma asju, mille tähendus on talle arusaadav esiteks konteksti kaudu (seostudes juba tuntuga) ja teiseks mõistmise, arusaamise kaudu. Nii kindlustatakse meeldejäetavate ühikute mõistetavus ja nende kontekstuaalne avamine (Fisher 2005). Kui suunata last meelte (nägemise, kuulmise, kompamise, maitsmise ja haistmise) kaudu vaimusilmis kujutluspilte looma, aitab see tal oluliselt paremini uut informatsiooni eelneva kogemusega seostada ning seeläbi uusi pidepunkte leida. (Adams 2007). Mitmekülgne käeline tegevus, harjutamine, seostamine, kordamine, mängimine, erinevate
TINGITUD REFLEKSID – individuaalne õppimisvõime, mis aitab kohaneda keskkonnaolude erinevuste ja muutlikkusega. Kolmeks põhiprotsessid mnestilises tegevuses on informatsiooni omandamine(meeldejätmine), säilitamine ja reprodutseerimine(meenutamine). Tüüpilised muutused, mida teeb läbi mälus säilitatav teave : 1) reduktsioon ehk informatsiooni mahu vähenemine ja inforea lühenemine 2) transformatsioon ehk informatsiooni lünklikkuse teke, uue vahetumine tuntuga, ajaise järgnevuse muutused, tähtsa vähetähtsustamine ja vähetähtsa tähtsaks muutmine jmt 3) personaliseerumine ehk informatsiooni muutmine isikupärasemaks vastavalt subjektiivsetele hoiakutele 4) üldistumine ehk konkreetsuse taandumine, ebaolulisena tunduva ununemine 5) kognitiivse konsistensti printsiibi müjud ehk taandub ootustega sobimatu ning võimendub või ilmub ootuste ja tõekspidamistega kooskõlas olev 6) ratsionlisatsioon ehk sellise info lisandumine,
mälus informatsiooni säilitamine on aktiivne protsess repressioon – liiga säga või intensiivne meenutamine on traumeeriv ja lükkab mälust välja asja, mida soovitatakse sinna talletada. (tugevasti ebameeldiv, isiksuse terviklikkust lõhkuv, positiivset minapilti ohustav) 2) SÄILITAMINE muutused mida teeb mälus säiliv teave: reduktsioon (info mahu vähenemine) transformatsioon (info lünklikkuse teke, uue vahetumine tuntuga, ajalise järgnevuse muutused) personaliseerumine (info muutumine isikupärasemaks) üldistumine (konkreetsuse taandumine) kognitiivse konsistentsi printsiip (ootustega sobimatu taandumine) ratsionalisatsioon (info lisandumine, mis aitab selgitada vastuolulist või ebaselget), dominandi teke (teema või teemade teke mis muutuvad valdavaks) retroaktiivne interferents – uus info põhjustab eelneva unustamise
kaubana esimestel positsioonidel olevaid marke ja eelistatavus väheneb sedamööda, kuidas me hierarhia astmeid pidi ("redelipulki pidi") allapoole liigume; eriti raske on redelil ülespoole liikuda uutel markidel, kuna nende jaoks ei ole tunnetussüsteemis veel kohta või mälupesa -- puudub margiteadvus - positsioneerimise kui reklaamitegevuse üheks põhivõtteks uue seostamine vanaga, juba tuntuga, ning selle kaudu enese väljendamine Number ühe strateegia Number kahe strateegia - positsioneerimisel on väga oluline toote või firma nimi - paigutamine nõuab reklaamijalt lõpuni aus olemist - esimeseks sammuks on tajuhinnangute, hoiakute ja suhtumiste mõõtmine, mis tarbijatel on kõnealloleva firma toote ja võistlevate toodete suhtes: nende alusel tuleb leida
lugeja seda nagunii teeb. Kirjutaja peab oskama ja teadma arvestada, kellele ta kirjutab. Iseenesestmõistetavad asjad võivad lugejat ärritada. Teksti infostruktuur – tuntud ja tundmatu ainese seostamine Infostruktuur tähendab viisi, kuidas tuuakse teksti uut infot. Informatiivsest aspektist jagatakse tuntuks ja tundmatuks. Tundmatu = uus info. See käib iga lause kohta: igas lauses on varem mainitud tuttav lause ja igas lauses midagi uut – tundmatu on tuntuga seoses – teema ja reema ehk väite seos. Reema saab uueks teemaks. Teema võidakse ka osadeks liigendada: linn vs linnaosad. Fookuse valik tähendab, kuidas väljendatakse ja rõhutatakse info mõttes olulisimat, mida rääkija just selles informatiivses üksuses esitab. Kirjutatud teksti põhimõte on üldiselt see, et lause algul on teema ja lõpus reema ehk mida öeldakse teema kohta. Kui reema ei ole lõpus, tuleb see markeerida
[1] Arhitektid Thomas Gordon Smith Aldo Rossi Michael Graves Postmodernism kui arhitektuuristiil, mis väljendus ennekõike pöördumises ajalooliste viidete ja klassikaliste detailide poole ning mida nii mõnedki kultuuriteoreetikud tõlgendasid uue ajastu sümptomina, kaotas oma ühiskondliku aktuaalsuse õige ruttu. Historitsistliku tsiteerimise ja pastisiga samaaegselt kerkis esile teine postmodernismi suund, mis haakus kirjanduses ja kultuuriteoorias tuntuga ja mida iseloomustati selliste mõistetega nagu fragmenteeritus, detsentreeritus, tähenduse läbipaistmatus, skisofreenia, ning mis kuulutas arhitektuuri autonoomsust, sõltumatust tellijast või kasutajast, arhitektuuri arhitektuuri pärast. Selle suuna tuntuimaks näiteks oli seltskond, kes püüdis seostada dekonstruktivismi arhitektuuripraktikaga (kaasates ühel juhul projekteerimisprotsessi ka Jacques Derrida) ja
saa. See aga näitab, et laps ei saa tegelikult loogilis-grammatilistest seostest ülesannetes midagi aru. Ja kui nad juhuslikult saavadki nendest seostest aru, ei pruugi nad veel alati esemete vaheliste loogiliste suhete alusel ülesandeid korralikult lahendada. Hea oleks treenida intellektipuudega lastega tüüpülesandeid. See annab hea pinna selleks, et õpilased tunneksid ära uues ülesandes juba varem esinenud matemaatilisi struktuure. Siin on tarvis uut ülesannet võrrelda tuntuga ja tuua välja erinevused ning sarnasused. Võrdlemine peab toimuma nii tingimusi vaadates kui ka lahendamise iseärasusi uurides. Selline töö peaks kestma õpetaja juhendamisel seni, kuni tekib oskus ülesandeid ise võrrelda. Uuringud on veel tõestanud, et intellektipuudega lapsed jätavad hästi meelde just arvandmeid, mitte ülesandes antud suhteid. Siit ka teadmine, et ei osata meelde jätta teksti loogilist sisu. Õpetajal on siin ülesanne osata lapsi viia nii
vaimseid protsesse. Block (1995) eristab teadvuse nelja mõistet: (1) A-teadvus ehk teadvuse kättesaadavus (access consciousness) on meie suutlikkus oma kogemusest teada anda ja selle alusel tegutseda (ehk sisuliselt sõnastatav kogemus); (2) P-teadvus ehk teadvuse fenomen (phenomenal consciousness), mis kujutab endast meie kogemuse kvalitatiivset poolt, mille kohaselt võrdleme praegu teadvustatavat millegi tuntuga (see heli on kui äratuskella tirin); (3) M-teadvus ehk seireteadvus (monitoring consciousness) on teadvustatus oma aistingute, taju ja mõtete teadvustatusest. Se nimetatud psüühiliste omaduste teadvustatus erineb neist aistinguist, tajudest ja mõtetest enestest. (4) S-teadvus ehk eneseteadvus (self-consciousness), mis kujutab endast mõtteid oma eneseteadvuse kohta. Märkused: © AAVO LUUK 2003 - 2004
annaabi.ee 
