Tulevikumälestusi meenutades (0)

Koostanud : Kertu Roosla
Tulevikumälestusi meenutades
’’Mine nüüd lavale! Sa kuuled isegi, kuidas rahvas sind kutsub! See oli ju su elu unistus siiani, ega sa ometigi nüüd tagasi astu? Ei ei. Nii ei saa, mine juba!’’ ütleb mu parim sõber. Ja nii ma astungi lavale. Tumepunased eesriided vaatavad mulle veel otsa, ruum läheb äkitselt pimedaks, publik tasaneb.
Süda tuksub põues kohutavalt kiiresti ja tugevalt, ma tunnen ennast justkui võistlustel enne saja meetri jooksu, kõhus keerab, väga ärev on olla. See tunne on joovastav, õrnalt värisen, aeg tundub täpselt nagu seisvat. Ja järsku eesriie tõuseb. Ma näen pimeduses publikut. Valgusehelk valgub minu peale.
See unenägu on mul jäänud müstiliselt hästi meelde ja seda oma üliäkilise lõpuga, mis seisnes tormilise äratusega minu sünnipäeva hommikul , kui mulle lauldi ja toodi tort . Kahjuks ma ei saanudki teada, mis unenäos edasi toimus. Kuid selle üle olen palju mõelnud, mis oleks võinud saada. Ei mõelnud ega mõtle ma sellest peale unenäo nägemist ja nüüd, vaid olen teinud seda kogu aeg. Usun, et väikene klipp, mis magades silme eest mööda jooksis, muutis mu ellusuhtumist, kuid kuidas?
Kui unenägu nähtud, mõtlesin koheselt, et ma hakkan seal laval laulma või tantsima, kuid praeguseks on huvid totaalse pöörde teinud. Enam ei ole mingit meelelahutuslikku elukutsumust mõtetes. Nüüd mõtlen, et oleksin võinud poliitikuna minna rahvale kuulutama mõnd tähtsat ülemaailmse probleemi lahendust või lahenduskäiku.
Ma olin huvitatud mingi ajani superstaari eluviisist. Sellest tulenes ilmselt ka see, et alustasin mudilaskooris laulmisega, sealt läksin edasi laulupeole, kus sain esineda paljude inimeste silme ees. Seega esimene lavaline kogemus oli saadud. See tekitas tahtmist veel publikule esineda. Sain oma tahte teostada järgmistel laulupidudel, kuid millegi pärast jäi sellest väheseks. Mul oli vaja veel midagi. Midagi, mida ma enne teinud polnud. Ma läksin hip-hop’i trenni . Seal sain tantsida, mis tekitas jällegi imelise tunde, eriti veel siis, kui sain eriliste kavade järgi tantsida ja inimesed selle peale vaimustunult ahhetasid. Maagiline .
Kuid siis, umbes aasta tagasi hakkasin ma mõtlema enda tulevikule. Kas see on tõesti see, mida ma elult tahan? Olla mingi laulja või tantsija ? Ega vist . Ma sooviksin olla keegi, kes saaks vajadusel ise endale mõnele tähtpäevale esinejad kutsuda ja neid vaadata. Vaadata seda, kuidas minu külalised nende esinemist naudivad ja kõike seda tänu mulle. See on jälle see joovastav tunne nagu toona laval, mis tuleneb sellest, et näen inimesi meeletus rahulolus. Mulle meeldib see, inimesed peavad leidma harmoonia ning kui seda saan pakkuda mina, siis on see nii meeletult hea. Inimesed peavad õnnestaadiumi leidma.
Olen proovinud elus mitmeid huvialasid. Kuid mitte ükski nendest ei kattu sellega, mida ma päriselt kavatsen tegema hakata. Leian, et laulmise ja tantsimisega ei jõuaks ma elus väga kaugele ja pealegi need on elukutsed , mida paljud ihaldavad, kuid ma ei taha olla üks neist paljudest. Sooviksin teha midagi, mis pole kõikide jaoks võimalik ning mille käigus saan korda saata midagi uskumatult vapustavat ning see peaks maha jätma mingi jälje.
Mu maagiline tulevikuvalikuterohke unenägu minevikust on aidanud mind eluteel palju, sest see on justkui mingi teine dimensioon, kus saan ära katsetada kõik, mille poole mu hing haarab, ning tänu sellele näen, kas minu vaated on õiged või valed ning kas saan oma vaadetega päriselus kaasa minna. Ma armastan oma oraaklit unenäost.