meistritel Vusserdajad ja pööningujänesed mittekuuluvad ja salaja ametit pidavad käsitöölised Tsunftid Tsunftideks nimetati käsitööliste koondisi, kuhu kuulusid ühe käsitööala meistrid. Eraldi tsunftid olid näiteks kullasseppadel, rätsepatel, vööseppadel ja paljudel teistel ametimeestel. Skraast kinnipidamist jälgiti väga rangelt. Ühiselt muretseti toorainet ja toodangule turgu. Seltsielu tsunftis Tsunfti liikmeks võisid saada vaid meistrid nemad ka otsustasid uute liikmete vastuvõtmise üle. Tsunfi põhikirjas ehk skraas olid kirjas kõik, mis tsunfiliige võis teha ja mida ta ei tohtinud teha. Käsitöö Eestis Tegeleti materialidega, mida oli kege kätte saada. Millega sai tegeleda Eestis > I. Hülgerasva keetmine II. Kanepi punumine III. Paekivi raiumine IV. Telliskivi põletamine V
See oli aga vaid üldine reegel, meistriks saamise tee oli okkaline ja vaevaline. Kõigepealt tuli sellil tsunftile teatada oma soovist meistriks saada.. Alles pärast tsunftilt loa saamist maksis sell veel 10 taalrit ja asus valmistama meistritööd - sedöövrit. Samaaegselt lahendas sell kiiresti ka teist ülesannet - otsis pruuti Sedöövri valmistamisaeg ei olnud pikk: kuni töö käis, seni tsunfti teised liikmed pidutsesid. Valminud töö pandi tsunftis kõigile vaatamiseks välja. Kui meistritöö vastu võeti, siis tegi uus meister veel samal päeval kogu tsunftile peo.
sedöövrit. Samaaegset lahendasin ka teist ülesannet - otsisin pruuti. Täieõiguslikuks meistriks võisin saada ainult siis kui olin abielus. Pruudiks ei kõlvanud mitte igaüks, pruutki pidi olema tsunftile vastuvõetav, selline, kes tsunfti nime ei häbistaks. Abiellusin tsunfti liikme tütrega kelleks on Tuuli Toomsalu. Nüüdsest aga Tuuli Kask Sedöövri valmistamisaeg ei olnud pikk: kuni töö käis, seni tsunfti teised liikmed pidutsesid. Valminud töö pandi tsunftis kõigile vaatamiseks välja. Kõik meistrid silmitsesid seda hoolega. Minu meistritöö võeti vastu. Samal päeval pidin veel oma meistriks saamise puhul peo korraldama. Kõik need katsumused läbi teinud, sai minust meister, auväärt inimene. Meistri tiitel jääb igaveseks, ükskõik kus ta ma ka ei viibiks. Selleks, et minust aga oldermann saaks, pidin olema töötanud vähemalt tosin aastat. Oldermanniks saamisest ei piisanud vaid kõrgest vanusest, vaid pidin olema ka
välja oma stiil, kogu ajastu stiil. Keskaegsetes linnades võeti uudistooted ja valmistamisviisid üksteiselt väga kiiresti üle. Ja ehkki nii oli sarnasust üsna palju, säilitati ikkagi ka oma nägu. Vastavalt skraale võis igaühest pärast rännuaastaid saada meister. See oli aga vaid üldine reegel, meistriks saamise tee oli okkaline ja vaevaline. Kõigepealt tuli sellil tsunftile teatada oma soovist meistriks saada. Pottseppade tsunftis tuli selline "avaldus" teha neli korda, makstes iga kord tsunfti kassasse pool taalrit. Alles pärast tsunftilt loa saamist maksis sell veel 10 taalrit ja asus valmistama meistritööd - sedöövrit. Samaaegselt lahendas sell kiiresti ka teist ülesannet - otsis pruuti (täieõiguslikuks meistriks võis saada ainult abieluinimene). Pruudiks ei kõlvanud mitte igaüks, pruutki pidi olema tsunftile vastuvõetav, selline, kes tsunfti nime ei häbistaks
Gildi kuuludes näidati ühiskondlikku staatust. 53. Mustpeade vennaskond vallalisi kaupmehi ja kaupmeheselle ühendav kaupmeeste ühing. Sinna kuulusid ka ajutiselt Liivimaal viibivaid võõramaa kaupmehi ja laevnikke. 54. skraa tsunfti põhikiri. Määras ära meistri ja tsunftiliikmeks saamise tingimused ja töötamise reeglid. 55. tsunftisundus kohustus kuuluda tsunfti. Erialase tegevuse esmane eeldus. Ilma kohata tsunftis ei tohtinud kaubandusega linnas tegeleda. 56. piiskop kristliku maailmapildi kandjad. Vahendasid Liivimaale uusi kultuurilisi mõjusid (kuna olid tavaliselt võõramaalased). 57. toomkapiitel - kõrgem vaimulike kolleegium, mis koosnes enamasti kaheteistkümnest toomhärrast. nõuandvaks ja kaasaotsustavaks organiks piiskopkonna juhtimisel. 58. pildirüüsted - reformatsiooniga kaasnenud korratused, mille käigus lõhuti katoliku usu
Käis pidev võitlus tsunftijäneste vastu ehk siis tsunftiväliste käsitööliste vastu. Näiteks alalisi tülisid tekkis ka sellestki ,et aadlike majades elasid oskustöölised, kellel oli õigus töötada isanda igapäevaste vajaduste jaoks, kippusid oma tooteid müüma. Juhtiv osa tsunftides kuulus tsunftimeistrile. Läbi keskaja vähenes nende ring pidevalt. Esijalgu püüti määrata meistrite miinimumarvu mingis tsunftis (3-4), hiljem kujunes tavaks kehtestada meistrite maksimumarv. Igal meistril olid omad sellid ja õpipoisid, kes elasid meistri kodus, said söögi , kuid allusid ka kõiges majaisa korraldustele, näiteks suurenes sellide ja õpipoiste arv ühe meistri kohta. Keskaja lõpul hakkasid tsunftid üha enam muutuma suletuks, õpipoistele ja sellidele hakati üha enam esitama kõrgemaid nõudeid. Näiteks pidi olema õpipoiss sündinud kristlikust abielust
Samaaegselt lahendas sell kiiresti ka teist ülesannet - otsis pruuti (täieõiguslikuks meistriks võis saada ainult abieluinimene). Pruudiks ei kõlvanud mitte igaüks, pruutki pidi olema tsunftile vastuvõetav, selline, kes tsunfti nime ei häbistaks. Kõige sagedamini valis sell endale naiseks kas tsunfti mõne meistri tütre või lese. Sedöövri valmistamisaeg ei olnud pikk: kuni töö käis, seni tsunfti teised liikmed pidutsesid. Valminud töö pandi tsunftis kõigile vaatamiseks välja. Kõik meistrid silmitsesid seda hoolega. Kui meistritöö vastu võeti, siis tegi uus meister veel samal päeval kogu tsunftile peo. "Siis kutsutakse kokku tsunftihärrad, meistrid ja sellid koos naiste ja tütardega, milleks tema (meistrikandidaat) peab panema välja kaks korralikku tünni õlut ja piisavalt head veini, ta peab kutsuma kaks linna moosekanti ja kostitama nii, et härrased ja tsunft ei tunneks end solvatuna. Iga meister võib tuua
17. Nimeta vähemalt 5 erinevat tsunfti liiki. Tallinn, Tartu, Riia, Lübeck, Stockholm, Bremen jne 18. Kirjelda tsunfti korda (tsunfti reegleid) ja tsunfti seltsielu. Käsitöölised koondusid erialade järgi tsunftidesse, selleks et kaitsta oma huve. Eelkõige sooviti kõrvaldada igasugust konkurentsi, et igale meistrile jätkuks linnas tööd ja iga käsitööline suudaks üleval pidada oma peret. RAAD määras kindlaks mitu käsitöömeistrit võis mingis tsunftis olla. Igal tsunftil oli oma põhikiri ehk SKRAA. Tsunfti etteotsa valiti tsunftivanem. Tsunftid hoolitsesid ka oma liikmete vaba aja veetmise ja seltskondliku läbikäimise eest (peod, ühised söömaajad, koosolekud jne). Jõukamatel tsunftidel oli kooskäimiseks oma maja, oma tsunftiatribuutika (pitsat, tsunftilaegas, kann, lipud jne nagu kaupmeeste gildidelgi). Tsunftide õlul oli ka vaeste hoolekanne (abistati vanu, haigeid töövõimetuid või vaesunud tsunftikaaslasi). 19
Teistsugune kui tänapäeval oli piltide ja kujude loojate ühiskondlik seisund. Neid ei peetud "vabade kunstide" harrastajateks, vaid nad kuulusid käsitööliste hulka. Keskaegsed kunstnikud ei pidanud oluliseks oma autorluse jäädvustamist ning nad on enamasti jäänud anonüümseks. Kiviraidurid, maalijad ja kullassepad olid tsunftide liikmed. Tsunftid olid olemas vähemalt Tallinnas, hiljemalt 14.sajandil. Tsunftiliikmele polnud peamine mitte kordumatu, isikupärane looming, vaid tsunftis kehtivate põhimõtete ja taseme järgimine. See oli ka üks põhjusi, miks paikkondliku visuaalse kunsti stiilid olid suhteliselt püsivad. Eriti ilmekas on Tallinna koolkond 15.saj. ja 16.saj. alguses ning mitte ainult arhitektuuris, vaid ka sellega seotud skulptuurikunstis. Samal ajal oli loomulik, et käsitöölised rändasid riigist riiki ja täitsid tellimusi ka kaugeil asuvaile tellijaile. Traditsioonide austus ei takistanud keskaegsetel inimestel märgata vaimselt
Palka ei saadud. Eesti linnadest kuulusid neli ka Hansaliitu: 1)Pärnu (Uus-Pärnu) 2)Tartu 3)Tallinn 4)Viljandi Nende linnade kaupmeestel oli võimalik vahetada kaupu kusagilt kuhugi.(läänest itta?????? ei tea) Peamine kaup, mida eestisse sisse toodi oli sool. Kõige olulisem väljaveokaup oli teravili. Tekkisid kaupmeesteühendused: suurgild ühendas suurkaupmehi ja mustpeade gild ühendas vallalisi kaupmehi Käsitöölisi ühendas tsunft. Tsunftis oli tootmine reguleeritud, plaju võis olla õpipoisse ja selle, mis hinnaga müüdi jne. Väikegild - tsunftide ühendus Linn vajas rahva juurdetulekut, sest loomulik iive linnas oli enamasti negatiivne. Kui linna alamkiht oli eestikeelne, siis linna keskkiht oli juba saksakeelne. tuli üleminek saksa keelele ja kultuurile. KATOLIKU KIRIK JA KATOLIIKLUS KESKAEGSES EESTIS Kui katoliilus jõudis eestisse, siis see oli Euroopas juba tuhat aastat vana ning seetõttu
Põllumajanduspööre pani aluse kiirele kapitalistlikule kaupadele,Pr.tühistas sisseveo kulu Briti tekstiili toodele. kaasnenud ühiskondlikud muutused? arengule maal. Kadusid mõttetud töötraditsioonid. Tsunftides tehti kogu töö ära Inglismaal ja Hollandis toimus põllumajanduspööre laias laastus ühe inimese poolt. Hakati tootma odavalt ja palju. Töötamine 17.-18. sajandi jooksul. Tarastamisprotsess kesti 19. sajandi muutus lihtsamaks (tsunftis tuli läbida pikk tee ja keeruline tee. keskpaigani. Selle tulemuseks oli maale kindla omaniku saamine. Mõnikord ei saanud isegi tööd). Hea töö leidmine muutus Prantsusmaal ja Rootsis(~ Skandinaavia, sest Rootsile kuulus lihtsamaks. Keskaegne tööstus oli käsitööl põhinev tootmine. Norra; Soome oli Vene impeeriumi koosseisus). Lääne- ja Lõuna Peamisteks töötajateks olid käsitöölised
Tsunft väiketööstus, spetsialiseerunud ühe asja tootmise peale. Valitses täielik monopoolsus. Asusid linnades ning lähtusid reglemendist, kus oli kõik tootmise ja müügi kohta kirjas. Müüdi otse, ilma vahendajateta, see tagas ka toote kõrge kvaliteedi. Kvaliteedi tagas veel ka järelevalve, pikk õpe meistriks. Meister oli oma ala professionaal. Õpipoisssellmeister. Tsunft oli käsitööline ettevõte, kus üks inimene tegi toote ise otsast lõpuni valmis. Tsunftis olid suhted perekondlikud. Üleminekul manufaktuurtööstusele tekkisid endistest meistritest ja sellidest omanikud ja palgatöölised, kus kadusid soojad suhted. Lagunemise põhjuseks olid ärivaim ja kasuminälg. 14 saj tabas must katk arenenumaid piirkondi. Tohutu rahvastikukaotus. Lünk elukorralduses. Võis olla eelduseks tsunftisüsteemi lagunemisele. Manufaktuurid kujutasid endast senisega võrreldes suurettevõtteid. Tehti ikka käsitsi. Palju töölisi. Töö jaotus
Teistsugune kui tänapäeval oli piltide ja kujude loojate ühiskondlik seisund. Neid ei peetud "vabade kunstide" harrastajateks, vaid nad kuulusid käsitööliste hulka. Keskaegsed kunstnikud ei pidanud oluliseks oma autorluse jäädvustamist ning nad on enamasti jäänud anonüümseks. Kiviraidurid, maalijad ja kullassepad olid tsunftide liikmed. Tsunftid olid olemas vähemalt Tallinnas, hiljemalt 14.sajandil. Tsunftiliikmele polnud peamine mitte kordumatu, isikupärane looming, vaid tsunftis kehtivate põhimõtete ja taseme järgimine. See oli ka üks põhjusi, miks paikkondliku visuaalse kunsti stiilid olid suhteliselt püsivad. Eriti ilmekas on Tallinna koolkond 15.saj. ja 16.saj. alguses ning mitte ainult arhitektuuris, vaid ka sellega seotud skulptuurikunstis. Samal ajal oli loomulik, et käsitöölised rändasid riigist riiki ja täitsid tellimusi ka kaugeil asuvaile tellijaile. Traditsioonide austus ei takistanud keskaegsetel inimestel märgata
Tsunftid ja gildid Olulise osa keskaja linlastest moodustasid käsitöölised, kes kuulusid kohustuslikult tsunftidesse. Need moodustasid mingi kindla käsitööalaga tegelejad, kusjuures vastava ala arenedes võis toimuda kitsam spetsialseerumine ja sellega soeses ka uute tsunftide moodustamine. Nende põhiülesanne oli kontroll käsitööndusliku tootmise, toodete kvaliteedi ja müügi üle. Enamikus linnadest ei tohtinud keegi käsitööga tegeleda, kui ta ei olnud tsunftis. Igal tsumpfil oli ka oma põhimäärus ehk skraa. See määrates ka tsunfti hierarhia õpipoiss, sell ja meister. Trunftide ees oli meistrite seast valitud vanem. Peale selle liikmed aitasid üksteist. Tsunftid olid ka tähtsad, kuna nad olid ka sõjaline organisatsioon, mis võib kaitsevajaduse tekkides välja astuda iseseisva lahinguüksusena. Neil olid ka enda kaitsepühakud, oma kabel või koguni kirik. Probleemiks olid tsunftijänesed, kes müüsid oma tooteid trunftiväliselt.
On andmeid, et Hollandis hakanud Costeri-nimeline mees Gutenbergist varem eraldi trükitüüpe kasutama. Gutenberg varjas oma trükkalitegevust, et mitte olla süüdistatud NÕIAKUNSTIS (oli ju keskaeg). Alles tema surma järel hakati teda trükikunsti leiutajaks nimetama. Varem tehti plokiraamatuid, st tõmmiseid võeti ühelt puuklotsilt. Ja veel varem kirjutati raamatuid käsitsi ümber ainuüksi Pariisi illuminaatorite tsunftis oli 6000 käsitsikirjutajat! Gutenbergi isa oli kullassepp, mistõttu G. tundis graveerimist ja müntide vermimist. Trükikunsti aluseks kujunesid üksikute trükitähtede e tüüpide valamiskunst ja nende valmistamiseks kohase metallisegu koostamine. Trükipressi eeskujuks oli viinamarjapress. Esialgu oli trükikunst mitte ainult tehnika, vaid tõeline kunst. 16. sajandil trükitud raamatuid nimetatakse hälltrükisteks e inkunaabliteks. Need olid üleminekuetapiks
annaabi.ee 
