tsunftimeistrid. Gildidel ja tsunftidel olid oma kabelid ja kaitsepühakud. Nende liikmed moodustasid linna kodanikkonna. Arvestades seda, kui palju väidetavalt tsunftijäneseid trahviti ning toetudes selle aja Skraale võib oletada, et kõrgkeskaeg oli väga reegliterohke ajajärk. Elurütm linnas oli palju kiirem, kui maal ning linnadesse oli kogunenud väga kirev elanikkond. Aadlisuguvõsad rajasid linnadesse enda kindlustatud majad, millega kodanikud ehituse uhkuselt võistlema hakkasid. Tsunftimeistrite majades oli nii nende töökoda kui eluruumid. Linnad piirati müüridega. Kõik inimesed ei mahtunud linnadesse ja siis tuli müürivööndit laiendada ning vaesed elasid väljaspool müüre agulites. Samas ei olnud linnamüüride sisse jääv ala alati täis ehitatud, vaid rikkamatel oli majade juures ka suuri aedu. Kuna vaesemad pidid kaitseta linnamüüridest väljaspool elama, samas kui aristokraadid ja
olid omavahel ka konkurendid, esines ka meresõdu. Põhjamere-äärsed Flandria riigid olid aga tähtsad riidetootjad. Põhja-Euroopa kaubateed asusid Põhja- ja Läänemerel. Vahendajaks oli XII saj. tekkinud Hansa liit, mille tähtsaim keskus oli Lübeck ja kokkutulekuid nimetati hansapäevadeks. Lääne- EU toimetati karusnahku, mett, vaha, rauda ja vilja. Elutempo poolest oli linnas kiirem kui maal. Seal oli väga kirev elanikkond. Tihti võisteldi selle üle, kellel on uhkem maja. Ka tsunftimeistrite majad olid esinduslikud, mis andsid aimu jõukusest ja iseteadvusest. Vaestest sai aru aga sellejärgi, et elati agulite odavates puumajades või katusekambrites. Kuna linn oli piiratud müüridega, siis vaesemad linlased asusid tihti eeslinnades, mis olid müürist väljaspool. Kuigi vahel kasvasid pinged üle pea ning esines relvastatud kokkupõrkeid, oli elu keskaegses linnas suhteliselt hea toimus pidustusi, elu oli lihtsam kui maal ning tööd küll tuli teha, aga saadi
Üks varustab ja teine mähitab ja teeb retke teoks. Hiljem spetsialiseerusid mitmed rikkad kodankud laenamisele ja vahetamisele. Raha laenati kõrge protsendiga, kuid see ei olnud probleem,sest retk oli väga tulus. Rahalaenamise ettevõtetest kujunesid pangad 21.Linnade üldilme §23Aadlisuguvõsad rajasid linnadesse enda kindlustatud majad, millega kodanikud ehituse uhkuselt võistlema hakkasid. Tsunftimeistrite majades oli nii nende töökoda kui eluruumid. Linnad piirati müüridega. Kõik inimesed ei mahtunud linnadesse ja siis tuli müürivööndit laiendada ning vaesed elasid väljaspool müüre agulites.Mjade taga olid pikad ajad. 22.Linnaühiskonna sotsiaalsed probleemid ja vastuolud §23Inimesed puutusid tihedamalt kokku ja abielluti vastastikuse tahte järgi mitte vanemate sooovi järgi. Aadlipered aga talitasid vanemate soovi järgi.
Kuna kaubaretked olid ühtaegu riskantsed ja tulusad, siis laenati raha kaupmeestele kõrge protsendiga. Retke nurjumisel jäi võlausaldaja kõigest ilma. Õnnestunud kaubaretk tõi aga suurt tulu, et kompenseeris kuhjaga kaupmehe kulud ja võimaldas võla kõrge protsendiga tgasi maksta. Sellistest rahalaenamisettevõtetest kujunesid pangad, mis finantseerisid paljusid kaupmehi,valitsejaid ja paavste. 24.Linnade üldilme *tsunftimeistrite majad, kus töökoda ja pood paiknesid tihti eluruumidega ühe katuse all, olid enamasti esinduslikud, andes tunnistust linnakodanike jõukusest ja iseteadvusest *vaesed elasid agulite odavates puumajades v katusekambrites *linnad olid piiratud müüridega,kaitseks välisvaenlaste eest *ümbruskonna aadlisuguvõsad püstitasid sageli linnadesse oma kindlustatud majad,millega jõukad linnakodanikud peagi ehituse uhkuselt võistlema hakkasid
rahavahetajate järele. b. Aja jooksul spetsialiseeruti raha laenamisele: · Raha laenati kaupmeeste riskide tõttu (laevahukud, piraadid) kõrge protsendiga. · Õnnestunud kaubaretk tõi piisavalt tulu, et võlg tagasi maksta. Linnad Eluolu ja kultuur 1. Linnaelu ja traditsioonid a. Majad: · Ümbruskonna aadlisuguvõsade uhked kindlustatud majad. · Tsunftimeistrite esinduslikud majad, kus pood ja töökoda paiknesid eluruumidega ühise katuse all. · Vaestele olid agulites odavad puumajad või katusekambrid. b. Linnamüür: · Kaitseks välisvaenlaste või oma senjööri kallaletungide vastu. · Müür piiraks linnaruumi, mis tõttu oli linn tihedasti täis ehitatud. · Vaesed linlased asusid väljaspool müüre eeslinnades ja olid kaitsetud. c. Toit ja hügieen: · Söök oli maaelanike toidust mitmekesisem.
sajandil vahekord mõisniku ja linnakodaniku vahel. Lisaks huvitas veel Vildet see, millist osa etendas sel ajal talupojaseisusest pärinev eestlane linnakodanluse hulgas, vähemalt käsitöölisena sakslastest koosnevates tsunftides. Anija peremeeste õudset peksmist olevat autor pidanud rohkem illustreerivaks materjaliks kui eesmärgiks omaette. Vilde annab lugejale terve rea pilte Tallinna elust 19. sajandi keskel. Tallinna käsitöölised olid tollal enamast balti-sakslased. Välismaalasi tsunftimeistrite juurde üldreeglina vastu ei võetud ja eestlastel oli tegelikult juurdepääs ainult raskematele töödele, nagu kiviraiujate, kandjate, voorimeeste ametitele. Need üksikud õnnelikud erandid, kes pääsesidki ,,peenematele ametitele", pidid unustama oma päritolu ja emakeele ning ka lahti ütlema oma kodustest. Seda teed hakkas käima ka peategelane Mait Luts. Käsitööliste olukorra kirjeldamisel on Vilde vaikides mööda läinud meistrite ning nende
suurt reformide programmi. Kavatses kaotada feodaalsed privileegid ning aadli ja vaimulike maksuvabastuse. Tahtis sisse seada kohaliku omavalitsuste jne. ° Reforme alustades lähtus ta lihtrahva kõige hädalisematest vajadustest. Viljakaubanduse edikt. Ta lootis, et see stimuleerib viljakasvatuse arengut. Jättis arvestamata feodaalsuhted. Viljasaak oli aga reformijärgsel aastal kehv ja hinnatõuse seostati Turgot reformidega rahutused. ° Reformid põrkusid privilegeeritud seisuste ja tsunftimeistrite vastupanule ja vähem kui kaks aastat pärast reformide algust saatis kuningas Turgot erru. Kõik reformid tühistati. Tulemusi ei andnud ka teised rahanduse peakontrolöride katsed. Võlgade kustutamiseks nähti väljapääsu maamaksu kehtestamises. Selle läbiviimiseks vajati aga ühiskonna tippude nõusolekut. 1787. kogunes Notaablite kogu, kuhu kuulusid kuninglikud printsid, peapiiskopid, piiskopid, suuremate linnade meerid jne. See kogu lükkas reformiprojekti tagasi
Väga sageli võeti aluseks juba varem eksisteeriv linnaõigus ja annetati see sedasi (Tartu piiskop annetas Tartule Riia linna õiguse, mis oli tegelikult Hamburgi linna õigus). Sageli üritasid linnad maaisanda võimu alt täiesti vabaks saada. Sellel oli kaks peamist teed: 1. Vabaks võidelda 2. Vabaks osta 16. ELUOLU KESKAEGSES LINNAS Linnades tuli väga hästi välja, kes on vaene ja kes on rikas. Tsunftimeistrite majad võisid olla koos töökoja ja poega ning nägid väga esinduslikud ja rikkalikud välja. Samas vaesemad inimesed elasid agulite odavates puumajades. Agulid on eeslinnad, mis asusid väljaspool linnamüüri. Vahel kui vaenlane linna ründama tuli, siis süüdati agulid põlema, et vaenlased seal peavarju ei leiaks. Linnaelule iseloomulik: · Linnaelanike toit oli maaelanike omast üldjuhul mitmekesisem, kuid hügieeni olukord oli viletsam
Novgorodi loodi Hansa kaubakontor. Rahavahetajad ja pankurid Erinevate müntide hulk tingis vajaduse nende vääringuid tundvate rahavahetajate järele. Aja jooksul spetsialiseeruti raha laenamisele: Raha laenati kaupmeeste riskide tõttu (laevahukud, piraadid) kõrge protsendiga. Õnnestunud kaubaretk tõi piisavalt tulu, et võlg tagasi maksta. Linnad Eluolu ja kultuur Linnaelu ja traditsioonid Majad: Ümbruskonna aadlisuguvõsade uhked kindlustatud majad. Tsunftimeistrite esinduslikud majad, kus pood ja töökoda paiknesid eluruumidega ühise katuse all. Vaestele olid agulites odavad puumajad või katusekambrid. Linnamüür: Kaitseks välisvaenlaste või oma senjööri kallaletungide vastu. Müür piiraks linnaruumi, mis tõttu oli linn tihedasti täis ehitatud. Vaesed linlased asusid väljaspool müüre eeslinnades ja olid kaitsetud. Toit ja hügieen: Söök oli maaelanike toidust mitmekesisem. Ebasanitaarsus soodustas taudide levikut lahtised solgikraavid.
tekstiili ja soola. Novgorodi loodi Hansa kaubakontor. Rahavahetajad ja pankurid Erinevate müntide hulk tingis vajaduse nende vääringuid tundvate rahavahetajate järele. Aja jooksul spetsialiseeruti raha laenamisele: Raha laenati kaupmeeste riskide tõttu (laevahukud, piraadid) kõrge protsendiga. Õnnestunud kaubaretk tõi piisavalt tulu, et võlg tagasi maksta. Linnad Eluolu ja kultuur Linnaelu ja traditsioonid Majad: Ümbruskonna aadlisuguvõsade uhked kindlustatud majad. Tsunftimeistrite esinduslikud majad, kus pood ja töökoda paiknesid eluruumidega ühise katuse all. Vaestele olid agulites odavad puumajad või katusekambrid. Linnamüür: Kaitseks välisvaenlaste või oma senjööri kallaletungide vastu. Müür piiraks linnaruumi, mis tõttu oli linn tihedasti täis ehitatud. Vaesed linlased asusid väljaspool müüre eeslinnades ja olid kaitsetud. Toit ja hügieen: Söök oli maaelanike toidust mitmekesisem. Ebasanitaarsus soodustas taudide levikut lahtised solgikraavid
tekstiili ja soola. Novgorodi loodi Hansa kaubakontor. Rahavahetajad ja pankurid Erinevate müntide hulk tingis vajaduse nende vääringuid tundvate rahavahetajate järele. Aja jooksul spetsialiseeruti raha laenamisele: Raha laenati kaupmeeste riskide tõttu (laevahukud, piraadid) kõrge protsendiga. Õnnestunud kaubaretk tõi piisavalt tulu, et võlg tagasi maksta. Linnad – Eluolu ja kultuur Linnaelu ja traditsioonid Majad: Ümbruskonna aadlisuguvõsade uhked kindlustatud majad. Tsunftimeistrite esinduslikud majad, kus pood ja töökoda paiknesid eluruumidega ühise katuse all. Vaestele olid agulites odavad puumajad või katusekambrid. Linnamüür: Kaitseks välisvaenlaste või oma senjööri kallaletungide vastu. Müür piiraks linnaruumi, mis tõttu oli linn tihedasti täis ehitatud. Vaesed linlased asusid väljaspool müüre eeslinnades ja olid kaitsetud. Toit ja hügieen: Söök oli maaelanike toidust mitmekesisem. Ebasanitaarsus soodustas taudide levikut – lahtised solgikraavid
Talumajapidamises kui väikemajandis püüti teha kõik vajalikud tööriistad, tarbeesemed, lihtsam mööbel, liiklusvahendid ja ehitised oma jõududega. Meie talupojakultuuri võib nimetada ka puukultuuriks. Puutöödes on säilinud väga vanu töövõtteid, nagu puu looduslike vormide igakülgne ärakasutamine, ummik- ja painutatud keredega nõude valmistamine. Mõis seevastu oli peamiselt tarbija, vajaminevad tarbeesemed valmistati tsunftimeistrite või ka vabade maakäsitööliste poolt. 18. sajandil seoses mõisate laienemisega arenes välja uus maakäsitööliste rühmitus - mõisakäsitöölised, kes töötasid ainult mõisale. Mõisakäsitöölised töötasid mõisates sageli koos linnameistrite või vabade käsitöölistega. Nad olid peamiseks lüliks, kelle kaudu mitmesugused uued tööriistad ja töövõtted külakäsitöölisteni ja sealt edasi talupoegade majapidamistesse levisid. Mitmesuguste
annaabi.ee 
