Kaupmehed koondusid gildidesse ja vennaskondadesss. Need kaitsesid oma liikmete huve, organiseerisid vastastikust abi ja usuelu. Raad valitses linna. Raehärrad ehk raeliikmed valiti tavaliselt jõukamate linnakodanike seast. Linlik mentaliteet oli ideaalis egalitaarne, vastupidiselt feodaalsele hierarhiale. Linna elu aluseks oli kaubandus ja kasitöö, eraomad ja rahamajandus. Kaubaliiduks sai läänemere aarsetel aladel Hansa Liit. Peamised kaubateed olid mereteed. Käsitöölised koondusid tsunfidesse ja igalyhel oli oma põhikiri ehk skraa, millega reguleeriti toodete kvaliteeti, valmimis aega jne. Tsunfi mitte kuuluvatele käsutoolistele olid karistused.
Üha rohkem hakkas tekkima linnu. Linnadeks kujunesid kaubateede keskused, mida kaitsesid linnused. Esimesed linnad tekkisid Tallinna, Tartu, Viljandi ja Pärnu ümbrusesse. Turuplatsi ja kiriku ümber koondunud kaupmeeste ja käsitööliste majapidamised vajasid kaitset. Kuna ehitised olid puust siis ehitati nende ümber müür. Keskaegses Eestis sai 9 asulat linnaõiguse. Oma sissetuleku said linnad peamiselt kaubandus tegevusega. Linnade käsitöölised olid alade kaupa koondunud tsunfidesse. Kaupadel oli ka kontroll ehk kvaliteet. Tähtsamaks väljaveoartikliks oli teravili ja sisseveoartikliks sool.Tänu linnadele teravilja vajadus suurenes ja selle hind tõusis, mis oli hea võimalus mõisnikel raha teenida. Üha enam kerkis juurde uusi mõisasid ja vilja hakati rohkem kasvatama. Talupoegadelt hakati juurde nõudma teotöö, kuna vilja oli palju. Raske töötõttu hakkasid talupojad põgenema linnadesse, kus nad said aasta ja ühe päeva viibimisel seal linnakodanikuks
Palgatööst elavad talupojad. Trääl- orjad. Uus koormiste liik teokohustus.kujunes välja sunnismaisus talupoegade õigusliku seisunid halvenemine. 1507. kujunes liivimaal välja pärisorjus. Keksaegses eestis sai 9 asualat linnaõiguse. Oma sissetuleku said linnad peamiselt kaubanduse tegevusega, eriti soodne oli osas olukord hansalinnadel. Tähtsamaks sisseveokaubaks oli sool. Linnade käsitöölised olid alade kaupa koondunud tsunfidesse. T. Põhikiri e skraa. Reguleeris nii oma liikmete tootmistegevust kui korraldas ka sotsiaalabi: kontrolliti toodangu kvaliteeti ja hindu, toetust anti leskedele ja orbudele. Raad-valitses linna , sõltus linna suurusest. Bürgermeister- raehärra. Linnafoogt- maahärra esindaja rae juures. Gild- kaitsesid oma liikmete huve. Toomkirik- kirik, mis kuulus piiskoppide juhtimise alla. Toomkapiitel- piiskopi kõrval iseseiseb autonoomne üksus omaenda vara ja kassaga.
Nende vabadusi piiritleti ning sellega kaasnes ka paljude talupoegade põgenemine maalt linna. Linnakultuur hakkas tekkima kõrgkeskajal. Kui talupoeg põgenes oma mõisniku juurest ära linna, siis ta pidi linnas elama 1 aasta ja 1 päeva, selleks, et saada linna kodanikuks. Seda privileegi nimetatakse ka teisiti nagu '' Linna õhk teeb vabaks'' See oli linna ülerahvastamise kaitseks. Põhiliseks tegevusalaks linnas olid käsitöö ja kaubandus. Käsitöölised kuulusid kohustuslikesse tsunfidesse, mis kontrollis käsitöö tootmist, kvaliteeti ja müüki. Need käsitöölised, kes valmistasid oma tooteid väljaspool tsunfti, nimetati tsunftijänesteks. Tsunfti põhimäärus (skraa) pani paika tsunfti hierarhia- õpipoiss, sell, meister. Meistrite seast valiti välja veel vanem. Ühe linna käsitöö tsunftid moodustasid Väikegildi, kaupmeeste ühendus moodustas aga Suurgildi. Kaupmeeste poolt loodi veel 1160. aastal liit Hansa
Venemaaga ja aasta hiljem teostatigi kubermangureform, mis tähendas sisuliselt Balti erikorra kaotamist. Tulemuseks oli nn. Asehalduskord. Rüütel konnad ja aadlimatriklik kaotasid tähtsuse, kõik aadlikud võrdustati, kroonuametnike arv mitmekordistus. Otsustavalt reformiti kohtusüsteemi, muudeti maakondade piire ja seati sisse ühtne pearahamaks kõigilt meeshingedelt. Linnu juhtisid raehärrad eeotsas bürgermeistritega, kaupmehed ja käsitöölised olid organiseeritud gildidesse ja tsunfidesse, endiselt valitses linnades saksa keel ja saksa meel. Euroopa ajalukku on 18. Sajand läinud valgustussajandina. See sajand andis maailmale nii ameeriklast iseseisvusdeklaratsiooni kui ka prantslaste. 1739. Aastal andis Liivimaa kirikuvalitus välja korralduse, mida võib nimetada koolikohustuse alguseks. Selle järgi pidid kõik talulapsed 7.a ja 12. Eluaasta vahel käima koolis või õppima lugemise selgeks kodus. 1765
vastu. Nad said õiguse kaubelda ja käsitööd teha ning vabanesid senjööri kohtumõistmise alt ning allusid linna kohtumõistmisele. Senjöörile jäi õigus nõuda linnalt kauplemise eest tolli ja muid makse. Linn moodustas omavalitsuslik kogukonna. Selle eesotsas oli linnanõukogu, kuhu kuulusid enamasti rikkad kaupmehed ehk patriisid. Linnaelanikud organiseerusid ametite kaupa korporatiivsetesse ühingutesse ja tsunfidesse, kusjuures valitsevad suurkaupmehed moodustasid sageli omaette privilegeeritud ühingu suurgildi. Paljud linnaõigused sätestasid muu hulgas, et aasta otsa linnas elanud sunnismaine talupoeg saab isiklikult vabaks. Hiljem on selle kohta hakatud ütlema, et "linnaõhk teeb vabaks". Kaubandus Euroopa kaugkaubanduses etendasid kõige olulisemat rolli Itaalia kaubalinnad, eriti Veneetsia ja Genua,kelle rikkus
oreleid Paistu ja Helme kirikutes. Aktiivselt tegutses Eestimaal Dominiiklaste mungaordu, mille ülesandeks oli rahva hulgas jutlustamine. Eestlaste muistset usku ja laulukultuuri ristiusk välja ei tõrjunud, vaid need kultuurid hakkasid segunema – seda näeme näiteks Eesti rahvakalendri ja kalendrilaulude puhul. Euroopa muusikakultuur elas alates 13. sajandist ka siinsetes orudulossides ja linnades. Linnamuusikud, kes koondusid oma tsunfidesse, tegutsesid Eesti linnades alates 15. sajandist. Nad töötasid linna teenistuses ja neil oli ainuõigus musitseerida linna piires toimuvatel üritustel, sealhulgas perekondlikel pidustustel. 1523. aastal jõudis Eestisse Lutheri usureform, millega kaasnesid suured muutused kirikutes ja koolides. Kui Liivi sõja (1558-1583) tagajärjel jagati Eesti alad Rootsi, Taani ja Poola vahel, jõudis Lõuna-Eestisse ka katoliiklik vastureform – uuendusliikumine roomakatoliku kirikus.
Lübeck jäi kuni keskaja lõpuni Läänemere tähtsaimaks kaubanduskeskuseks. XVI sajandil kujunes sellest kaupmeeste organisatsioonist välja hansalinnade liit ehk Hansa Liit. Hansalased olid valmis oma kaubandushuvide eest isegi sõdu pidama. Mõjukate hansalinnade hulka kuulusid ka Riia, Tallinn ja Tartu (Kõiv, Raudkivi 1996: 80-81). Käsitöö eraldumine põllumajandusest oli keskaja ühiskonna arengu üks olulisi saavutusi. Linna käsitöölised koondusid erialade järgi ametitesse ehk tsunfidesse. Igal tsunftil oli oma põhimäärus ehk skraa. Rangelt jälgiti, et tsunfti koondunud käsitööliste kõrval ei tegutseks neid, kes sinna ei kuulunud. Keskaegsetel tsunftidel oli käsitööliste elus täita mitu ülesannet. Tee õpipoisist meistrini oli pikk ja keeruline. Kandidaat pidi olema sündinud kristlikust abielust. Õpiaeg kestis kuni kümme aastat, algust tehti väga noorelt. Nooruk pidi alustama lihtsate töödega, olles kõigepealt selli ja meistri käsualune
Algul olid nad õukonna teenisuses, keskaja lõpul tamburiin. tantsuvorm estampii. koondusid linnamuusikute tsunfidesse. RENESSANSS Huvi kirikukammitsaist vaba iseteadva inimese vastu kultuuri Kirikumuusikat esitasid kirikukapellid see oli Lauto, klavessiin, klavikord, spinett, Ilmalikus muusikas motett, madrigal, caccia, Guillaume de Machaut, 14. 16. saj ilmalikustumine. Muusikas tooniandvaks Madalmaad; Prantsusmaal ars nova; liturgia osa
-kultuuri õitseaeg oli lühike TRUBATUURILÜÜRIKA -soodustati haridust ja elutoredust -trubatuure võib nimetada euroopa esimesteks kunstlüürikuteks pärast antiiki -teoste keskne teema oli saavutamatu armastuse jumaldamine -rüütliarmastusel polnud midagi ühist abieluga ja see õukondlik armastusmäng sobis suurepäraselt luule inspireerimiseks -hoolimata katoliku kiriku puhastustööst levis trubatuurilüürika Prantsusmaale, Saksamaale ja Itaaliasse -saksa meisterlaulikud ühinesid tsunfidesse kus jälgiti väga täpselt luuleseadustest kinnipidamist RENESSANSS -ehk taassünd mis tekkis Itaalias -jagunab kaheks: Vararenessanss- ,,Dante" Hilisrenessanss:, Inglismaal ,,Shakespeare" tähtsmaks muutus inimese oma heade ja halbade külgedega ning eksimistega 2.OSA William Shakespeare (1564-1616) -tuntuim ja suurim draamakirjanik -sündis keskinglismaal, Stratfordi linnakeses -isa pidas mitmeid ameteid olles seal isegi linnapea -18eluaastani on suht vähe temast teada
Tänapäeva suurlinnadega võrreldes polnud Lääne-Euroopa keskaegsed linnas siiski kuigi rahvarohked. Need jäid elanikkonna arvult alla ka toonasele Konstantinoopolile ning mitmele idamaa linnale. Majandamine-Linn moodustas omavalitsusliku kogukonna. Selle eesotsas oli linnanõukogu, kuhu kuulusid enamasti rikkad kaupmehed e patriitsid. Linnaelanikud organiseerusid ametite kaupa korporatiivsetesse ühingutesse gildidesse ja tsunfidesse, kusjuures valitsevad suurkaupmehed moodustasid sageli omaette privilegeeritud ühingu suurgildid. Gildid ja tsunftid toimisid omavalitsuslike erialaõhentusdena:need kontrollisid, kehtestasid reeglid kvaliteedile, määrasid kindlaks hindu ja keelasid toota neil, kes tsunfti ei kuulunud. Kõike seda reguleeris vastav põhikiri e skraa. Sageli olid tsunftidel ja gildidel oma kabelid ja kaitsepühakud. Tsunftisiseseid asju otsustasid nende täieõiguslikud liikmed e tsunftimeistrid
sissetuleku allikaks (Suurgild, Mustpeade Vennaskond). Eesti linnad asusid Venemaa ja Lääne- Euroopa vahelistel kaubateedel. Koger- kauba- ja sõjalaev. Liivimaa oluliseimaks väljaveo kaubaartikliks oli teravili. Eesti oli transiitmaa: 1) Venemaalt viidi Lääne- Euroopasse karusnahku, vaha ja lina 2) Lääne –Euroopast Venemaale vürtsid, sool, luksusesemed Suurgildi liige oli tõenäoliselt ka rae liige. Käsitöölised koondusid tsunfidesse, mille siseelu kujundas skraa (põhikiri), mis reguleeris gildi ja tsunfti põhielu. Hansa Liit ja selle tähtsus (mis kaupu veeti idast läände ja vastupidi?). Ükski kaupmees ei tohtinud otse Hansa Liidu peakontorisse Novgorodi sõita, vaid pidi tegema peatuse ühes nimetatud linnas ja seal kaubad ümber laadima. Peamine tegevus oli transiitkaubandus. Selle eesmärgid olid peamiselt kaubandusmajanduslikud, aga lisaks kaubavahetuse
Turuplatsil sai teada kõige uuemaid uudiseid. 16) Kaubandus ja käsitöö keskajal 12. sajandil elvnes kaubavahetus kogu Euroopas. Suure tähenduse omandas hansakaubandus. Lübeck jäi keskaja lõpuni Läänemere tähtsamaks kaubanduskeskuseks. 14.sajandil kujunes välja Hansa Liit, millel on ka oma võimuorgan hansapäev. Mõjukate hansalinnade hulka kuulusid Riia, Tallinn ja Tartu. Linnatöölised koondusid erialade järgi ametitesse ehk tsunfidesse. Tsunft käsitööliste ühing. Tsunftid omakorda koondusid suurematesse organisatsioonidesse ehk gildidesse. Ühes linnas oli tavaliselt rikastest kaupmeestest koosnev suurgild ning peamiselt käsitööliste väikegildid. Igal tsunftil oli oma põhimäärus ehk skraa. Selle dokumendiga määrati ära kõigi liikmete tegevus. Tee õpispoisist meistriks oli pikk ja raske. Kandidaat pidi olema sündinud kristlikust abielust. Õpiaeg kestis kümme aastat. Kui õpipoisi aeg otsa sai,
tundmisele ja kasutamisele. Rüütlidaami kohustusliku hariduse hulka kuulus peale usuõpetuse ka laulu- ja tantsu- oskus, luuletamise ja muusikariistadel mängimise oskus. Kodud olid keskajal üldiselt kõledad, pimedad ja külmad. Mööblit oli suhteliselt vähe. 6.4 Linlane Linnaelanikkonna eliit oli kaupmeeskond ja käsitööliskond. Kaupmehed hindasid eelkõige kaupmehe au, ausust ja sõnapidamist. Käsitöölised olid koondunud ametiühendustesse- tsunfidesse. Tsunfid jälgisid turu nõudmist ja reguleerisid tootmist. Käsitöölistel rõhutati töö kõrget kvaliteeti. Keskaja inimene elas tänaval tunduvalt suurema osa ajast kui meie nüüdisajal. Ruumid olid kitsad, pimedad ja vähesisustatud, kunstlik valgustus oli kallis. Kaupmeeste pojad käisid tavaliselt linna, kloostri- või katedraalikoolis, selles, mis parasjagu linnas tegutses. Peamiseslt õpitakse õpipoisimeetodil.
Rüütlidaami kohustusliku hariduse hulka kuulus peale usuõpetuse ka laulu- ja tantsu- oskus, luuletamise ja muusikariistadel mängimise oskus. Kodud olid keskajal üldiselt kõledad, pimedad ja külmad. Mööblit oli suhteliselt vähe. 6.4 Linlane Linnaelanikkonna eliit oli kaupmeeskond ja käsitööliskond. Kaupmehed hindasid eelkõige kaupmehe au, ausust ja sõnapidamist. Käsitöölised olid koondunud ametiühendustesse- tsunfidesse. Tsunfid jälgisid turu nõudmist ja reguleerisid tootmist. Käsitöölistel rõhutati töö kõrget kvaliteeti. Keskaja inimene elas tänaval tunduvalt suurema osa ajast kui meie nüüdisajal. Ruumid olid kitsad, pimedad ja vähesisustatud, kunstlik valgustus oli kallis. Kaupmeeste pojad käisid tavaliselt linna, kloostri- või katedraalikoolis, selles, mis parasjagu linnas tegutses. Peamiseslt õpitakse õpipoisimeetodil.
Linna teine tähtis tunnus oli linna õigus. Paljud suured asulad asusid senjööri maal ja tema ülemvõimu all,kuid võitlesid oma iseseisvuse eest. Eu 13saj ,suurim linn oli pariis 100 000 elanikku, veneetsia ligi 70tuhat, tallinn ligi 7000in. Ligikaudu 70linna olid ligi 10 000 elanikku ja 200linna kuskil 1000 elanikuga. Alates 14saj hakkas rahvastik katku ja sõdadega veel kahanema. Linna elanikud koondusid vennaskondadesse, tsunfidesse ja kildidesse vastavalt ametile. Et saada linna kodanikuks pidid pärinema seaduslikust abielust omama toetajaid soovitajaid ja vara. Linnade põhi probleemiks kujunes ülerahvastatus. Käitumis ja moraali probleemid. Vaesed ja tõrjutud inimesed moodustasid omad organisatsioonid. Linna kultuuri väärtus hinnangud erinesid senistest kirikuga seotust. Linna elu toimis läbi kaubanduse ja isikliku kasu saamise eesmärgil. Iseloomusta tsunfiteket 5 punktiga. Skraa oli põhiseadus
materjali, puitu , puutõrva, lina ja kanepit, samuti veeti ka välja teravilja, loomanahku, mett ja vaha, ennekõike ikka looduslike saadusid. Sisse tooodi metallitooteid, relvi, luksuskaupu ja maitseaineid, ja toidukaupu nt heeringat. Linnade sotsiaalne struktuur oli sarnane eesti omadele, omavalitsusüksused , linnade juhtimine oli linnakodanike hulgast valitud rae käes. Linnakodanikud oli käsitöölised ja kaupmehed., suur gildi ja väike gildi (tsunfidesse). Riia eripära Must peade vennaskond. Põhiosa linnade kaupmeestest ja käsitöölisest värbati põhja-saksamaalt, ja need hakkasid suhtuma kohalikesse ametivendadesse tõrjuvalt. Neid ei võetud enam Gildide liikmetesse vastu. Õige pea hiljemalt 14 saj hakati suhtuma mitte sakslastesse kui alamatesse, kelle hooleks jäid mustad tööd ja mitte nii tasuvad. Lätlaste enamik asus eelkõige maal, külades ja taludes, maa
annaabi.ee 
