Tsunaami (0)

Tōhoku maavärina iseloom oli soodne väga tugeva tsunami tekkimiseks. Nagu 2004. aasta India ookeani maavärin , koosnes see hulgast tõugetest, mis toimusid kümmekonna minuti jooksul ning mille epitsentrid paiknesid enam-vähem ühes 400-500 kilomeetri pikkuses reas piki murranguvööndit. Osa tekkinud lainest oli suunatud otse Jaapani poole.
Hiidlained, mis purustasid kõik oma teel piki enam kui 200 kilomeetrist rannikuriba, tabasid Tōhoku piirkonda üksnes paarkümmend minutit pärast maavärina peamisi tõukeid. Maale paiskuva veemassi paksus oli mitmetes paikades kuni kümme meetrit. Nõnda määratletud veekihi paksus on pinnalainete kõrguse analoog . Tsunami puhul ei ole sageli võimalik kasutada tavalisi pinnalaineid või tõusu-mõõnalaineid iseloomustavaid suurusi. Mitmeid tsunami omadusi, eriti selle kõige ohtlikumate aspektide kujunemist, saab siiski teatavates piirides iseloomustada lineaarse laineteooria abil (vt Tarmo Soomere artiklit „Märatsev meri: Kagu- Aasia tsunami õppetunnid” 2005. aasta teises Horisondis).
Veemassid sööstsid piki jõeorge kuni kümne kilomeetri kaugusele sisemaale. Mööda ahenevaid lahtesid ja laugeid orgusid liikuva tsunami energia kontsentreerus oru keskossa , kus vesi võis jõuda kümnete meetrite kõrgusele merepinnast. Nende kohtade kõrgust, kuhu vesi välja jõuab, on õige nimetada uhtekõrguseks. See on kordades suurem veemassi paksusest ja lainekõrgusest. Ka tavaliste pinnalainete jõudmisel laugele kõva pinnasega rannale ulatub vesi sageli kaks kuni kolm korda kõrgemale laine enese kõrgusest. Tōhoku tsunami kandis Ofunato linnas kalastustarbeid Ryori lahe rannikule 29,6 meetri kõrgusele meretasemest ning Miyako linnas sadamast pärinevat puitmaterjali isegi 37,9 meetri kõrgusele.
Taoline sisemaale pürgiv veemass külvab hävingut eelkõige oma teel kaasa haaratud rannasetete, mudaks keerutatud mulla ja voolu sisse haaratud rusude kaudu. Sellesse voogu sattumisel on ellujäämise šansid väga väikesed. Pealegi hakkab kogu see segu kümmekonna minuti pärast avamere poole tagasi voolama; sageli märksa kiiremini kui sisemaale tungides.
Suures õnnetuses natuke õnne:
Tänu pikaajalisele kogemusele maavärinakindlate hoonete ehitamisel oli Tōhoku maavärina otseste ohvrite arv tõenäoliselt mõnikümmend kuni mõnisada. Tsunami hävitustöö oli sadu kordi koledam: 3. aprilli seisuga oli fikseeritud 12 175 hukkunut ja 15 489 teadmata kadunut, purustatud või tugevasti kahjustatud 125 000 hoonet ning peaminister Naoto Kani sõnade järgi Jaapan tervikuna rängimas kriisis pärast Teist maailmasõda . Esialgsetel hinnangutel on tegemist maailma kõigi aegade suurimat materiaalset kahju nõudnud loodusõnnetusega. See ulatub üle 300 miljardi dollari, mis on palju kordi suurem 2005. aasta augusti lõpupäevil Mehhiko lahes möllanud orkaani Katrina kahjust New Orleansis ja umbes 150 korda suurem 2005. aasta jaanuaritormi Gudrun kogukahjust. Arenenud riikide jaoks on taoline hukkunute arv erakordne ning näitab, et tegu oli tõeliselt katastroofilise sündmusega, mida üldiselt sünnib kord paljude aastasadade jooksul.
Kogu selles õnnetuses oli ka natuke õnne. Suurem osa tõugetest toimus ookeanisügavustega võrreldes suhteliselt madalas vees. Vee sügavus epitsentri piirkonnas oli ligikaudu kilomeeter. Juba selle tõttu jäi tsunami kõrgus rannikualadel enam kui 30 protsendi võrra väiksemaks, võrreldes näiteks kuue kilomeetri sügavuse mere all toimunud täpselt samasuguse maavärinaga. Kui niisuguse mastaabiga katastroofi puhul purustusjõud isegi pisut väheneb, kaasnevad tavaliselt märksa väiksemad kahjustused.
Suhteliselt madala vee tõttu oli ka tsunami liikumiskiirus epitsentrist Jaapani ranniku poole ligi kaks korda väiksem tsunami tavalisest kiirusest avaookeanis. Kui sügavas meres tekkinud laine jõudnuks pärast tugevaimat tõuget Sendai lähistel randa juba kümne minutiga, siis seekord jäi aega reageerimiseks 20-25 minutit. Kogu õnnetus leidis aset keset tööpäeva, mil inimesed hädaolukorrale märksa adekvaatsemalt reageerivad. Kuna mõni minut kulus ka hoiatuse andmiseks , võis selline viivitus säästa tuhandeid elusid . Lõpuks oli suur osa avaookeani suunas leviva laine energiast suunatud kõige soodsamas suunas - üle kogu Vaikse ookeani Lõuna-Ameerika poole. Paljude tuhandete kilomeetrite pikkusel teekonnal tsunami energia mõnevõrra hajus ning lisaks jäi Tšiilis, kuhu laine oli suunatud, evakuatsiooniks sama palju aega nagu meil tavaliselt tormiuputuse eel.
Laine oli nõnda suunatud ja hoiatussüsteem piisavalt efektiivne, et Jaapani lähinaabruses hukkus vaid üks inimene Indoneesias. Suhteliselt tugevalt tabas tsunami Aleuudi saari ja USA randu. Laine jõudis sinna mõne tunniga, kahjustas tugevasti rannaäärseid rajatisi ja väikesadamaid ning lõhkus või uputas sadu paate ja väikelaevu. Crescent Citys ja Port Saint Louisis ulatus tsunami kõrgus 1,9 meetrini. Üks mees, kes püüdis pildistada Klamathi jõe suudmele lähenevat tsunamit, hukkus iseenda rumalusest - laine viis ta merele . Hawaiil tegi tsunami kümnete miljonite dollarite väärtuses kahju. Peruus registreeriti laine kõrguseks kuni poolteist meetrit; see kahjustas enam kui 300 maja. Tšiilis ulatus tsunami kõrgus kolme meetrini. Teel üle Vaikse ookeani ujutas tsunami praktiliselt täielikult üle mitmed väikesaared; näiteks Midway atolli kaitsealal hävitas pooleteise meetri kõrgune tõusuvesi enam kui 100 000 pesitseva veelinnu pesad . Kuigi tsunami teele jäävad väikesaared võivad kergesti sattuda vee alla, on neist üle liikuvas tsunamis vee liikumiskiirus tagasihoidlik . Nendel saartel, mis on palju väiksemad kui laine pikkus (avaookeanis 100 km ringis ), tõuseb vesi lihtsalt viie-kümne minuti jooksul üks-kaks meetrit üle normaaltaseme ja langeb siis tagasi tavalisele nivoole. Muidugi saavad kannatada kerged ehitised ja hukkub palju väikeloomi, kuid ökosüsteem tervikuna jääb püsima. Märksa rohkem saavad kannatada saared ja saarestikud , mis paiknevad suurematel madalaveelistel aladel, näiteks nii juhtus Maldiividel India ookeani tsunami puhul. Ka Hawaii saared on piisavalt suured, et tsunami muutuks seal väga ohtlikuks.