Tõsine nakkushaigus: Süüfilis (1)

Tallinna 32. Keskkool

Süüfilis

Referaat
Koostas:
Ailar Väärtmaa 9.B
Õpetaja: Krista Kiisler
2010

Sisukord

Tallinna 32. Keskkool 1
Süüfilis 1
Sisukord 2
Süüfilis 3
Levik 3
Nakatumine 4
Süüfilis Eestis 4
Tekkepõhjused ja mehhanismid 4
Sümptomid ehk avaldumine 4
Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks 6
Ravi 7
Prognoos 7
Ennetamine 7
Võimalikud tüsistused 7
Kasutatud kirjandus: 8

Süüfilis

ka luues
Syphilis, lues(ld.k)
Syphilis (ingl.k)
Seletus
Üle maailma levinud ohtlik nakkushaigus , mis tavaliselt levib sugulisel teel ja kahjustab paljusid elundkondi, k.a. nahk, süda, luustik ja närvisüsteem.
XX saj.-ni polnud süüfilisele mingit efektiivset ravi.
Loote nakatumisel võib rasedus lõppeda iseenesliku abordiga, laps võib sündida elusalt, kuid haigustunnustega või sünnib näiliselt terve laps, kellel ilmnevad haigustunnused alles kuude või aastate pärast.

Levik

Üle maailma levinud ohtlik nakkushaigus. Süüfilis tuli Euroopasse üheaegselt Cristoph Columbusega ja levis kuninglikes õukondades, sõjaväes ning rändkaupmeeste hulgas. Pikka aega vähenes Lääne tööstusriikides uute haigusjuhtude arv, kuid viimasel ajal on haigusjuhtude arv jälle suurenema hakanud. Esinemissageduse tõusuga on oluliselt seotud seksturism ja ohutu seksi reeglite eiramine .
Lääne-Euroopas harva esinev, Eestis ja teistes endistes NL maades sage haigus. Haigestumise sagedus kasvab ja kahaneb pidevalt. Kõige sagedamini haigestuvad noored, võrdselt nii mehed kui naised, sagedamini intiimtöötajad ( prostituudid ). Pikka aega vähenes Lääne tööstusriikides uute haigusjuhtude arv. Viimasel ajal on haigusjuhtude arv jälle suurenema hakanud.
Esinemissageduse tõusuga on oluliselt seotud seksturism ja ohutu seksi reeglite eiramine.
Kui ema nakatab lapse enne sündi platsenta kaudu, võib esineda ka kaasasündinud süüfilist. Nakkus võib lapsele edasi kanduda ka otsesel kokkupuutel sünnituse ajal.

Nakatumine

Süüfilis levib kaitsmata tupe -, päraku- ja suuseksi ajal. Väga harva võib nakatuda ka mittesuguliselt, näiteks kui emal on suus süfiliitiline haavand, võib ta nakatada oma last.

Süüfilis Eestis

Eestis tekkis haigestumuse tõus 1990- datel seoses muutustega ühiskonnas.
Viimastel aastatel on Eestis süüfilise esinemissagedus mitukümmend korda kasvanud. 1997. a. diagnoositi üle pikkade aastate jälle ka kolmandase süüfilise juht. Viimastel aastatel on mitmel imikul diagnoositud kaasasündinud süüfilist. Sellest tulenevalt on oht nakatuda süüfilisse Eestis praegu mitukümmend korda suurem kui 10 aastat tagasi.

Tekkepõhjused ja mehhanismid

Tekitajaks on mikroob Treponema pallidum. Lokaalsena (ainult ühe organiga piirduvana) algav haigus võib teatud aja pärast muutuda süsteemseks (paljusid organeid haaravaks) haiguseks.Süüfilis nakkab inimeselt inimesele otsese (tavaliselt seksuaalse) kontakti teel. Teoreetiliselt võib nakatuda ka verega, kuid doonoriverd kontrollitakse spetsiaalsete testidega, mis välistavad selle võimaluse.
Tavaliselt tungib mikroob organismi suguelundite või suu piirkonnas, levib edasi lümfisõlmedesse ja paljuneb, kuni teda on piisavalt palju, et sümptomid avalduks. Süüfilisehaige on kõige nakkavam haiguse alguses; peale 4 aastat pole nakatamine tõenäoliselt enam võimalik. Lokaalsena (ainult ühe organiga piirduvana) algav haigus võib teatud aja pärast muutuda süsteemseks (paljusid organeid haaravaks) haiguseks.

Sümptomid ehk avaldumine

Süüfilis jaotub kolme staadiumi: esmane, teisene ja kolmandane .
Esmane süüfilis. Peale 3 nädalast peiteperioodi ilmub mikroobi sisenemiskohale sõlmeke, millest tekib väike tihke haavand, mida nimetatakse esmashaavandiks. Enamasti on neid üks, vahel ka mitu. Haavandis on palju mikroobe ja see on väga nakkusohtlik . 90% esmashaavandeist esineb suguelundeil, 10% suus, pärasoole piirkonnas ja mujal. Ka lümfisõlmed suurenevad, kuid on valutud.
Teisene süüfilis. Umbes 9.-l1 nädalal algab teisene staadium. Treponeemid levivad üle kogu keha –süüfilis muutub süsteemseks.  Teisese süüfilise haiguspilt on väga varieeruv . Püsib lümfisõlmede suurenemine, võib esineda löövet nii nahal kui limaskestadel. Lööve on tavaliselt laiaulatuslik ja sisaldab rohkelt haigustekitajaid.
Kehale, otsmikule ja jäsemetele võivad tekkida väikesed laigud, mida nimetatakse roseoolideks, aga vahel kujuneb hoopis sõlmeline lööve (nt.”Veenuse kroon” otsmikul).
Suguelunditel võivad sõlmed kasvada küllalt suureks, neid nimetatakse laiadeks kondüloomideks ning on väga nakkusohtlikud. Harva esineb mädavillilist või haavandunud löövet. Sõlmede paranemiskohtades võivad tekkida pigmendihäired (esineb nii hüper- kui hüpopigmentatsioon).
Umbes 8-12 haigusnädalal võib tekkida juuste, kulmude ja ripsmete väljalangus. Kolmandikul isikutest võib esineda angiinisarnane haiguspilt, kuid tavaliselt puudub palavik . Kõigest hoolimata on enesetunne küllalt rahuldav, vahel on kaebusteks väike palavik, isutus, nõrkus. Paljudel on probleemiks peavalu ja kaelakangus (sageli kuklas ja öösiti). Mõnedel esinevad luu- ja liigesvaevused.
Retsidiveeruv ja latentene süüfilis. Peale teisese süüfilise esimest episoodi jõuab haigus faasi, milles analüüsid on positiivsed ja inimene nakkusohtlik, kuid puuduvad sümptomid. Aeg-ajalt esineb haiguse ägenemisi ehk retsidiive, kuid iga retsidiiviga on lööve tagasihoidlikum. >90% ägenemisi tekib esimese 2 aasta jooksul. Peale 4 aastat pole haiged enam nakkavad, kuid ilma ravita ei parane keegi ja kolmandikul neist areneb kolmandane süüfilis.
Kolmandane süüfilis. Kolmandase süüfilise korral tekivad nahas, suus, luudes või mistahes organis suured valutud sõlmed, mida nimetatakse gummadeks. Hiljem need haavanduvad ja paranevad armiga. Gummad võivad lõhkuda kõiki kudesid – lihaseid, närve, veresooni. Suus võib tekkida suulae kahjustus ja keele liikuvuse halvenemine. Kõige kurikuulsam on aga ninavaheseina lagunemisest tekkiv sadulnina.
Nahale võivad tekkida ka grupeeritud sõlmekesed, mis jällegi jätavad arme.
Palju probleeme tekib südame-veresoonkonnaga, eriti meestel – aordilaiendid ehk aneurüsmid (rebenemisoht), südameklappide kahjustus, rütmihäired ja pärgaarterite umbumine, tulemuseks on südame isheemiatõbi. Tänu ravimitele on südame- veresoonkonna süüfilis õnneks muutunud harulduseks.
Närvisüsteemi haaratuse ehk neurosüüfilise  tunnusteks võivad olla kõne- ja psüühikahäired, valud ja tundlikkuse häired jäsemetes, liigutuste koordineerimatus, isegi halvatused, meeleelundite kahjustused kuni täieliku pimeduse ja kurtuseni. Eriti ohustatud on nooremas haigestunud. Lõpptulemuseks on surm. Kolmandase süüfilise haige pole enam nakkusohtlik.
Kaasasündinud süüfilis tekib haigustekitajate tungimisel läbi platsenta (seega peale 12.rasedusnädalat). Tihtipeale hukkub loode 4 –5 raseduskuul – tekib spontaanabort. Mida kauem on ema haigus kestnud, seda suurem on lapsel tõenäosus ellu jääda.
Kaasasündinud süüfilis võib avalduda vastsündinu ja imikueas – siis on iseloomulik sõlmeline, villiline või mädapõletikusarnane nahalööve, aga ka laiad kondüloomid, nahk võib muutuda üleni tihkeks ja praguneda jättes nt. suu ümbrusesse kiiretaolisi arme. Esineb nohu , mis raskendab lapsel imemist ja lõhub ta ninaluud (sadulnina). Lisaks on maksapõletik, lümfisõlmede suurenemine, kehvveresus , luude muutused (väga sageli) ja muud süsteemsed nähud. Lapsed on virilad, söövad halvasti ja võtavad halvasti kaalus juurde.
Vahel avastatakse kaasasündinud süüfilis alles hiljem. Kindlateks tunnusteks on siis koonilised lõikehambad, silmapõletik ja kurtus. Veel võib esineda sadulnina, armid suu ümbruses ja luustiku muutused.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Süüfilise diagnoosimist alustatakse küsitlemisest, suguelundite, naha ja limaskestade vaatlusest, lümfisõlmede katsumisest.
Haavandilises staadiumis on võimalik haigust diagnoosida haigustekitaja leidmisega haavandist. Umbes 3-4 nädalat pärast haavandi tekkimist, ilmuvad verre süüfilise tekitaja vastased antikehad (vastukehad) ja siis on süüfilist võimalik diagnoosida juba vereproovidest
Esmashaavandist või laiadelt kondüloomidelt, võetakse pulgakesega eritist ja uuritakse mikroskoobiga, kas leidub elusaid haigustekitajaid. Tekitajaid on võimalik ka süstla abil lümisõlmest.
Kuna treponeemi ei saa kunstlikult kasvatada, määratakse veeniverest kaitsekehi. Teste on väga paljude nimedega (RPR, VDRL, TPI, FTA-ABS, TPHA jne.), neid kõiki ei kasutata korraga. Odavamad vähem täpsed testid on võimalike nakatunute väljasõelumiseks (skriiningtestid), kallimad ja täpsemad proovid diagnoosi kinnitamiseks.
Testidega vaadatakse ka, kas haigus on allunud ravile või kas inimene on äkki uuesti nakatunud. Osa proove jäävad positiivseks kogu eluks, seega võiksid haiged ka ise oma analüüside nimetusi ja numbrilisi väärtusi teada, et vältida hilisemaid segadusi nt.rasedusega arvele minnes.
Neurosüüfilise kahtlusel uuritakse ka ajuvedelikku, kuid viimast tehakse harva. Paralleelselt uuritakse ka teiste sugulisel teel levivate haiguste suhtes.

Ravi

Enne 20.dat sajandit oli süüfilis ravimatu.
Nõukogude ajal kaasnes süüfilisse nakatumisega ka kindel haiglaravi , mis oli tingitud eelkõige tol ajal kasutada olnud ravimite valikust. Kasutati ravimeid, mida tuli iga kolme tunni järel patsiendile süstida
Õnneks on tänapäeval ravimid väga efektiivsed ning haigus allub hästi ravile. Ravi pikkus sõltub süüfilise staadiumist. Peale ravi lõppu on vajalik kontroll umbes 3 kuu tagant. Hilistüsistuste ja nakkuse leviku ennetamiseks tuleb alati ravida ka seksuaalpartnereid.
Haigust ravitakse tavaliselt penitsilliini või teiste antibiootikumidega.

Prognoos

Kaugtulemused sõltuvad haiguse avastamise hetkest ja ravikorralduste täitmisest. Varastes staadiumites terveneb inimene raviga täielikult ja läbipõetud haigus kajastub vaid vereanalüüsides. Hilistes staadiumites peatab ravi edasise halvenemise, kuid elundite väljakujunenud muutused jäävad püsima.

Ennetamine

Oluline on turvaline seksuaalkäitumine, kondoomide kasutamine (eriti juhslike suguliste vahekordade ajal), juhuslike vahekordade vältimine jne. Kuna süüfilis võib vahel kulgeda üldse ilma haigustunnusteta või vaevumärgatavate haigustunnustega, on soovitav perioodiliselt (näiteks kaks korda aastas) kontrollida end neil, kellel puudub kindel sekspartner.
Ravida tuleb kõiki partnereid üheaegselt. Rasedad   kontrollitakse süüfilise suhtes kaks korda raseduse jooksul.

Võimalikud tüsistused

Süüfilis on tõsine haigus.
Ravimata kaua kestnud süüfilise puhul võivad organites tekkida taaspöördumatud (ravile allumatud) muutused ajus, närvisüsteemis, ja südame veresoonkonnas.
Ravimata süüfilisehaige rase naine võib nakatada loodet. Nakatumine võib toimuda ka sünnituse käigus. Selle, nn. kaasasündinud süüfilise vältimiseks uuritakse rasedaid naisi süüfilise suhtes, kui nad on arvel günekoloogi juures. Süüfilisehaigete rasedate naiste õigeaegne ravi aitab oluliselt vältida kaasasündinud süüfilise ohtu.

Kasutatud kirjandus:

O.Braun- Falco “Dermatology”
H.Rajangu, S.Kaur “Veneerilised haigused”
“Sünnitusabi ja günekoloogia”
http://www.derma.ee/articles.php?id=65
http://www.voodielu.ee/?p=30
8