Süüfilise ettekanne (0)

Süüfilis on Üle maailma levinud ohtlik nakkushaigus , mis tavaliselt levib sugulisel teel ja kahjustab paljusid elundkondi, k.a. nahk, süda, luustik ja närvisüsteem. Süüfilise päritolu on teadmata, kuid pakutakse kahte varianti. Üks on kolumbuse- eelne hüpotees , mis tähendab siis seda, et süüfilis oli euroopas koguaeg olemas, aga seda ei oldud avastatud. Teine on kolumbuse hüpotees, mis kujutab endast seda, et süüfilis jõudis euroopasse ameerikast kolumbuse reisidega. Esimene kirja pandud süüfilise puhang pärineb 1494-1945st aastast Prantsuse invasiooni ajal itaaliast. Kuna haigust levitasid prantsuse väed, siis alguses kutsuti seda haigust „prantsuse haiguseks“. Alles 1530 pakkus itaalia arst ja luuletaja Girolamo Fracastoro välja nime süüfilis. Ajalooliselt tuntakse seda haigust ka „great pox“ nime all, mis siis oleks tõlkes nagu suured/võimsad rõuged.
Haigus on maailmas laialt levinud, 1999 aastal usuti olevat nakatunud 12 miljonit inimest, millest rohkem kui 90% nakatunutest on arengumaades. See haigus mõjutab 700 tuhandet kuni 1,6 miljonit rasedat ja selle tulemuseks on rohked nurisünnitused ja raseduste katkemised. Sahara kõrbest allpool asuvates riikides põhjustab süüfilis 20% raseduste katkemisest. Näitajad on eriti suured narkomaanide ja homoseksuaalide hulgas. 2007ndal aastal oli USAs meeste seas haigestunuid kuus korda rohkem kui naiste seas, samas kui need näitajad oli 1997ndal aastal võrdsed. Süüfilis oli euroopas 18-19. Sajandil väga levinud, kuid 20nda sajandi algul hakkas haiguse levik arenenud maades tänu antibiootikumide kasutusele võtuga vähenema. Alates 2000ndast aastast on näitajad taaskord suurenema hakkanud, eriti homoseksuaalsete meeste seas. Haigus on eriti levinud prostituutide ja kaitsmata vahekordade tõttu. Haigusesse suremus on umbes 58%
Tekitajaks on mikroob Treponema pallidum. Süüfilis nakkab inimeselt inimesele otsese (tavaliselt seksuaalse) kontakti teel. Teoreetiliselt võib nakatuda ka verega, kuid doonoriverd kontrollitakse spetsiaalsete testidega, mis välistavad selle võimaluse.Tavaliselt tungib mikroob organismi suguelundite või suu piirkonnas, levib edasi lümfisõlmedesse ja paljuneb, kuni teda on piisavalt palju, et sümptomid avalduks. Süüfilisehaige on kõige nakkavam haiguse alguses; peale 4 aastat pole nakatamine tõenäoliselt enam võimalik.
Süüfilis jaotub kolme staadiumi: esmane, teisene ja kolmandane .
Esmane süüfilis. Peale 3 nädalast peiteperioodi ilmub mikroobi sisenemiskohale sõlmeke, millest tekib väike tihke haavand, mida nimetatakse esmashaavandiks. Enamasti on neid üks, vahel ka mitu. Haavandis on palju mikroobe ja see on väga nakkusohtlik . 90% esmashaavandeist esineb suguelundeil, 10% suus , pärasoole piirkonnas ja mujal. Ka lümfisõlmed suurenevad, kuid on valutud.
Teisene süüfilis. Umbes 9.-l nädalal algab teisene staadium. Püsib lümfisõlmede suurenemine, võib esineda löövet nii nahal kui limaskestadel. Lööve on tavaliselt laiaulatuslik ja sisaldab rohkelt haigustekitajaid.
Kehale, otsmikule ja jäsemetele võivad tekkida väikesed laigud, mida nimetatakse roseoolideks, aga vahel kujuneb hoopis sõlmeline lööve (nt.”Veenuse kroon” otsmikul).
Suguelunditel võivad sõlmed kasvada küllalt suureks, neid nimetatakse laiadeks kondüloomideks ning on väga nakkusohtlikud. Harva esineb mädavillilist või haavandunud löövet. Sõlmede paranemiskohtades võivad tekkida pigmendihäired.
Umbes 8-12 haigusnädalal võib tekkida juuste, kulmude ja ripsmete väljalangus. Kolmandikul isikutest võib esineda angiinisarnane haiguspilt, kuid tavaliselt puudub palavik . Kõigest hoolimata on enesetunne küllalt rahuldav, vahel on kaebusteks väike palavik, isutus, nõrkus. Paljudel on probleemiks peavalu ja kaelakangus (sageli kuklas ja öösiti). Mõnedel esinevad luu- ja liigesvaevused.
Kolmandane süüfilis. Kolmandase süüfilise korral tekivad nahas, suus, luudes või mistahes organis suured valutud sõlmed, mida nimetatakse gummadeks. Need hiljem haavanduvad ja paranevad armiga. Gummad võivad lõhkuda kõiki kudesid – lihaseid, närve, veresooni. Suus võib tekkida suulae kahjustus ja keele liikuvuse halvenemine. Kõige kurikuulsam on aga ninavaheseina lagunemisest tekkiv sadulnina.Nahale võivad tekkida ka grupeeritud sõlmekesed, mis jällegi jätavad arme.Palju probleeme tekib südame-veresoonkonnaga, eriti meestel – aordilaiendid ehk aneurüsmid (rebenemisoht), südameklappide kahjustus, rütmihäired ja pärgaarterite umbumine, tulemuseks on südame isheemiatõbi. Tänu ravimitele on südame- veresoonkonna süüfilis õnneks muutunud harulduseks.Närvisüsteemi haaratuse ehk neurosüüfilise tunnusteks võivad olla kõne- ja psüühikahäired, valud ja tundlikkuse häired jäsemetes, liigutuste koordineerimatus, isegi halvatused, meeleelundite kahjustused kuni täieliku pimeduse ja kurtuseni. Eriti ohustatud on nooremas haigestunud. Lõpptulemuseks on surm. Kolmandase süüfilise haige pole enam nakkusohtlik.
Süüfilise diagnoosimist alustatakse küsitlemisest, suguelundite, naha ja limaskestade vaatlusest, lümfisõlmede katsumisest.
Esmashaavandist või laiadelt kondüloomidelt, võetakse pulgakesega eritist ja uuritakse mikroskoobiga, kas leidub elusaid haigustekitajaid. Tekitajaid on võimalik ka süstla abil lümisõlmest.
Kuna treponeemi ei saa kunstlikult kasvatada, määratakse veeniverest kaitsekehi. Teste on väga paljude nimedega (RPR, VDRL, TPI, FTA-ABS, TPHA jne.), neid kõiki ei kasutata korraga. Odavamad vähem täpsed testid on võimalike nakatunute väljasõelumiseks (skriiningtestid), kallimad ja täpsemad proovid diagnoosi kinnitamiseks.Testidega vaadatakse ka, kas haigus on allunud ravile või kas inimene on äkki uuesti nakatunud. Osa proove jäävad positiivseks kogu eluks, seega võiksid haiged ka ise oma analüüside nimetusi ja numbrilisi väärtusi teada, et vältida hilisemaid segadusi nt.rasedusega arvele minnes.Neurosüüfilise kahtlusel uuritakse ka ajuvedelikku, kuid viimast tehakse harva. Paralleelselt uuritakse ka teiste sugulisel teel levivate haiguste suhtes.
Oluline on turvaline seksuaalkäitumine, kondoomide kasutamine, juhuslike vahekordade vältimine jne. Nakkuse kahtlusel tuleks julgelt pöörduda arsti poole. Ravida tuleb kõiki partnereid üheaegselt. Rasedad kontrollitakse süüfilise suhtes kaks korda raseduse jooksul.