Ka noolevarred valmistati kadakast, samal ajal kui nooleotsad olid sepistatud rauast. Orgaanilisest materjalist valmistati nooletupp, kuid kahjuks ei ole neid tänaseni säilinud. Laske- ja heiteriistadest peaks mainima lingu. Ling oli valmistatud nahast ja nööridest, ning sellega sai visata väiksemaid kive kaugemale ja kõvemini. Tähtsal kohal oli oda. Odadega ähvardamine tähendas sõjakuulutust, odade vahetamine rahusõlmimist. Olid olemas torke- ja viskeodad. Torkeoda oli massiivsem ja suurem kui viskeoda, lähedalt heidetuna tungis selline torkeoda läbi rõngasrüü ning purustas isegi kilbi. Ajaarvamise vahetuse paiku tulid kasutusele rauast odaotsad, mille pikkus oli umbes 20cm. Tehes läbi keeruka arengu, jõudis tehnoloogia keerukuse tippu 11. sajandil. Siis oskasid sepad kokku sepistada damaskitud terast. On uuritud ja leitud, et isegi eesti sepad oskasid sellist tehnoloogiat kasutada. Tänu sellele tehnoloogiale said odaotsad erakordse
rõngassärke, mille peale tõmmati sageli veel pikk linane särk. Kaitserüü arenedes tuli kasutusele plaatvest ning põlve- ja küünarnukikaitsed. Raudrüüd tulid kasutusele alles keskaja lõpul. See tegi mehe tõeliseks raudrüütliks, kuid oli küllaltki kohmakas ja paindumatu. Rüütlivägi Peamiseks sõjaliseks üksuseks oli raskeratsavägi, mis koosnes feodaalidest, kes said endale korralikku sõjavarustust lubada. Ründerelvastuses kasutati torkeoda, mõõka, pistoda ja sõjavasarat, -kirvest või -nuia. Kaitsevarustus koosnes kilbist, kiivrist ja kaitserüüst. Peale selle oli vaja ka head sõjaratsut. Lahingus rivistusid rüütlid tavaliselt pikka viirgu. Pealiku märguande peale hakkas viirg vaenlase poole liikuma. Raskeratsaväe kõrval oli ka jalavägi, mis õppis aja jooksul hobustel ratsutavate rüütlitega hästi toime tulema. Nad kasutasid pikkvibusid, hellebarde ja pikkodasid. Juba 15
Nii valmistati teravaks raiutud kividest kirveid, odaotsi, mida kinnitas loomasooltega või naharibadega puu külge. Kui hakati juba sõdasid pidama, pidi ka hakkama rohkem tähelepanu pöörama relvadele, neid täiustama ja tõhusamateks muutma. Oda täitis oma ülesannet väga hästi. (Järgnev jutt tuleb juba 12 sajandist, kui Eestis oli ka kõik see olemas). Odadega ähvardamine tähendas sõjakuulutust, odade vahetamine rahusõlmimist. Olid olemas torke- ja viskeodad. Torkeoda oli massiivsem ja suurem kui viskeoda, lähedalt heidetuna tungis selline torkeoda läbi rõngasrüü ning purustas isegi kilbi. Varem olid kilbid arvatavasti nahast ja puust, hiljem aga pronksist ja ornamentidega kaunistatud. Ajaarvamise vahetuse paiku tulid kasutusele rauast odaotsad, mille pikkus oli umbes 20cm. Tehes läbi keeruka arengu, jõudis tehnoloogia keerukuse tippu 11. sajandil. Siis oskasid sepad kokku sepistada damaskitud terast. On uuritud ja leitud, et isegi eesti sepad
Saaremaa, Sakala, Ugandi. Eestlaste naabrid · Soomlased. Jagunesid pärissoomlased, hämelased, karjalased. Eestist idapoole jäid vadjalased ja isurid. Kagusse idaslaavlased. Lõunasse liivlased ja läti hõimud. Läti hõimude puhul latgalid, kurelased, semgalid. Lätist lõunapoole leedulased. Leedust lõunapoole preislased. Lätist läänepoole rootslased. Eestlaste relvastus muinasaja lõpul · Peamine relv oli oda- viskeoda ja torkeoda. Viskeoda oli kergem ja väiksem, torkeoda suurem ja raskem · Sõjakirves e tapper · Mõõk · Kilp · Sõngassärk, traadist punutud särk Sõjaline tase oli naabritega üsnagi sarnane. 1187- põletati maha Sigtuna linn Rootsis. Eesti aladel üritasid kanda kinnitada idaslaavlased. 1030-1060 oli linnus, mis on tänapäeva Tartu kohal, idaslaavlaste käes. Nende katse siinseid alasid enda kontrolli alla saada tõrjuti tagasi. Lätlased olid rohkem kannatanud eestlaste
Sveitsi pistoda, millele on iseloomulik rohkete kaunistustega tupp. Cinqueda pistodal on teramiku laius tagaosas 5 sõrme. Vasaku käe pistodal on ettepoole kaarduv kaitseraud, sai blokeerida vastase mõõgalööke. Stilett on torkerelv , pika ja peenikese teraga, peamine salamõrvarite relv, ristlõige on ruut. Oda - tehakse vahet ratsaniku odal, jalaväelase odal, jahiodal ja viskeodal. Varasemal etapil ratsanikud ei kasutanud pikka torkeoda, vaid kasutasid viskeoda. Piik oli põhimõtteliselt pikk oda (4-5 m). Võitlusodadel ristlõige peaaegu romb, jahioda otsal on ristlõige laiem aga õhem. Partisane (partei relv) kujuneb linlaste relvaks, algseim vorm ei erine eriti tavalisest odaotsast (lehenurgad teravamad ja ulatuvad välja); 17-18 sajand muutub uhkeks kaunistatud paraadrelvaks, kasutati mitmel puhul ka ihukaitserelvadena, mõnel pool ka ohvitseritunnuseks
Põhjusteks on tema valmistamise lihtsus, suur efektiivsus lahingus ning rakendusvõimaluste rohkus. Oda koosnes kahest osast: vars ja odaots. Varred olid valmistatud puidust, odaotsad metallist, tavaliselt rauast. Odaotsa kuju võis väga palju varieeruda, olenevalt oda otstarbest või asukohast, kus oda valmistati. Teada on, et osadel riikidel või rahvastel olid ainult neile iseloomulikud odaotsad, eestlastel midagi väga erilist ei olnud. Torkeoda oli lahingus väga ohtlik relv oma pika (kuni 2,5 meetrit) torkeulatuse tõttu, eriti hästi sai seda kasutada ratsa võitlevate vaenlaste vastu. Kasutati ka viskeodasid, mille vars oli lühem ja ots kergem. Oda kasutati ka väljaspool lahingutandrit jahipidamiseks, ohvritalitlustel, ka rahulepingute sõlmimisel ja lõeptamisel: rahu sõlmides vahetasid leppivad pooled odasid, lepingu purustamiseks heideti saadud oda jõkke. Odaotsi on leitud üle Eesti, kõige rohkem Saaremaalt. Kirves
Harjutati laagriplatsi üles sättimist ja tehti riviharjutusi. Kõiki harjutusi korrati erinevates tingimustes, erinevatel aegadel, erinevates keskkondades, et lahingus mitte kunagi sattuda võõrasse olukorda. Erioskustega nekrutte õpetati edasi oma eriala vallas ja neist said ohvitserid või spetsialistid (immunes). 3. Varustus Leegionites kasutati pistoda (pugio), lühikest mõõka (gladius) või pika teraga mõõka (spatha, hakkas levima teisel sajandil), torkeoda (hasta) ja kahte viskeoda (pilum), üks kergem, teine raskem. Need viskeodad olid kolmnurkse peaga st neid oli raske välja kangutada kui nad juba millessegi olid tunginud, neid kasutati vahetult enne vägede kokkupõrget. Pilum'i puhul on oluline ära märkida, et ta oli kujundatud ühekordseks kasutamiseks. Tavaline viskeoda on ohtlik relv, lubades vastasel seda enda vastu kasutada, pilum oli seevastu spetsiifiliselt kujundatud, et ta murduks kokkupõrkel. Esialgu aretas seda
Relvastuse liigitus: jagunes ründe- ja kaitserelvastuseks (kaitserüü, kiiver ja kilp). Ründerelvad jagunesid lähivõitlusrelvadeks ja laskerelvadeks. Esimesed tulirelvad tulid kasutusele 14.sajandil algul, esialgu meenutasid need kolbi või vaasi ja neist üritati nooli lasta. Hiljem tulid kasutusele suurtükid ja püssid, Rüütlivägi ehk raskeratsavägi koosnes feodaalidest, kellel oli piisav sissetulek, et muretseda endale korralik sõjavarustus. Rüütlite ründevarustus pikk torkeoda, möök, pistoda (15.saj lisandusid sõjavasar, - kirves ja -nui). Rüütlite kaitsevarustus kilp, kiiver, kaitserüü ja hea sõjaratsu. Rüütli sõjakäik rüütlil oli iga aasta oma isandale vaja osutada kindel arv sõjapäevi. Kuna varustus oli raske tuli kaasa võtta abilisi: kilbikandja, kannupoiss, vibumees, jne. Keskmiselt oli abilisi kuus. Rüütel moodustas nendega ühe löögigrupi ehk oda. Võitlusse liiguti ühes joonrivis. Iga
Nende müüri ligi nihutatud varikatuste all paiknesid nimelt taraanid ja teised kindlustuse purustamise või õõnestamise vahendid. Nõnda kestis linnuse või linna piiramine vahel nädalaid ja kuid. Rüütlivägi 8.-9. sajandil kujunes peamiseks sõjaliseks üksuseks raskeratsavägi ehk nn rüütlivägi. See koosnes feodaalidest, kel oli piisav sissetulek, et muretseda endale korralik sõjavarustus. Kogu keskaja vältel moodustasid rüütli peamise ründerelvastuse pikk torkeoda ja mõõk. 13. sajandil lisandus pistoda ja 15. sajandil sõjavasar, -kirves või -nui. Kaitsevarustus koosnes, nagu eespoll juba öeldud, kilbist kiivrist ja kaitserüüst. Sellele kõigele lisaks vajas rüütel veel head sõjaratsut. Rüütlitel oli kohustus osutada oma isandale igal aastal teatud arv päevi sõjaväeteenust. Et relvastus kaalus palju, siis pidi rüütel pikema sõjakäigu jaoks muretsema endale mitu hobust ja kaasa võtma abilisi kilbikandja, kannupoisi, vibumehe jne
Tornide otsas olid vibu- ja ammukütid, kes hoidsid kaitsjaid nooltesaju all, samal ajal üritasid teised müüri vundamendialust nõrgestada rammpalgi ehk taraaniga. Kaitsjad kasutasid laskerelvi. Kasutati süütenooli, et panna vaenlase heitemasinad ning piiramistorni põlema. RÜÜTLIVÄGI · 8-9. saj kujunes peamiseks raskeratsavägi ehk rüütlivägi feodaalidest, kellel oli piisav sissetulek korraliku sõjavarustuse hankimiseks. RÜÜTLIL · pikk torkeoda, mõõk; 13. saj lisandus pistoda, 15.saj sõjavasar, -kirves või nui; kaitsevarustus kilp, kiiver, kaitserüü; sõjaratsu. · Pikemaks sõjakäiguks kilbikandja, kannupoiss, vibumees jne. · Välilahinguks valiti tasane ja avarmaastik. Enamasti liiguti sirges joonrivis. JALAVÄGI · 12.sajangini jalameeste osa lahinguväljal teisejärgulisene. 13. saj lõpus pikkvibu. (Inglismaa kasutuses) 14. saj Sveitsi jalaväelased hellebard, piik ehk pikkoda. PALGASÕJAVÄE SÜND
Rooma sõjavägi · Põhiüksuseks oli leegion 4500 meest. Rooma vabariigi algusaastal 509 eKr oli tal 2 leegionit, aga nt 3. sajandi lõpuks eKr oli Roomal 214000 meest( umbes 47 leegionit) -Leegion koosnes raskerelvastusega meestest 3000 meest -Kergerelvastusega mehed 1200 -Ratsanikke 300 *Peamine relv oli oda. Raskerelvastuses oli raske viskeoda( 5 kg, 1,5 m pikk). Kergerelvastuses oli tunduvalt lühem ja kergem torkeoda **Leegioni moodustasid talupojad(alates 17-aasaselt) KEISRIRIIK 1. Varane e printsipaat 30 eKr 235 pKr 2. Sõdurkeisrite aeg 235 pKr 284 pKr 3. Hiline ehk dominaat 284 pKr 476 pkr princeps esimene kodanik(kes sai sõna senati vaidlustes) 30 eKr Octavianus sai võimule, nimetas end vabariikliku korra taastajaks. Ta võttis vabariigi võimuintstitutsioonidelt reaalse võimu ära. · Octavianus lasi ennast nimetada väga erinevatesse ametitesse : 1. konsul 2
kahekordistunud. Keskmisest rauaajast on Kivimäelt leitud veel üks leid, mida täpselt seletada ei osatagi. Ka sealt tuli välja hulgaliselt odaotsi. Keskmise rauaaja odaotstele on iseloomulik veel putk, millesse pannakse vars sisse. Valdavalt on odaotsad lehekujulised ning leht on väga väljaulatuv. Üks osa on veel sellised, mis on väga pika ja peene kaelaga, kuid leheosa on väga väike. Eestis on odad jaotatud üldjuhul vaid kaheks: torkeoda ja viskeoda. Paljudes teistes keeltes on odaotste termineid rohkem. Eraldi terminid on veel jalamehe ja ratsaoda jaoks, jahimehe oda jaoks ning ka viskeoda jaoks. Meil ei ole aga seda vana keeletraditsiooni säilinud. Eestis on veel üks mõiste, mida oda kohta kasutatakse, kuid seda kasutatakse väga erinevalt, kuna eesti keeles ei ole sellel otsest tähendust – piik. Mitmes Lääne-Euroopa keeles tuleb see sõna tarvitusele 15. sajandil ning tähendab tegelikkuses pikkoda
* Rooma sõjaväe põhiüksus oli leegion (4500 meest 1/3 noored, 1/3 keskealised, 1/3 vanemad ja kogenumad). Kui Rooma vabariik sai 509 e.Kr alguse, siis oli Roomal vaid 2 leegionit, kuid 3. Sajandi lõpuks e.Kr, oli sõjaväe suurus juba 214'000 meest. * Leegion koosnes raskerelvastusega üksusest (3000 meest), kergerelvastusega üksustest (1200 meest) ja ratsanikud (300 meest). -) Raskerelvastus 1.5m pikk, 5kg kaaluv viskeoda. Kergerelvastus 0.5k pikk torkeoda. -) Leegioni põhiosa moodustasid talupojad, kes olid vähemalt 17a vanad. * I Põllumajandust -) Talupoegade väikemajandus ~30 jugenit (7,5ha; 1ha = 4j) toodeti enda tarbeks. Edukad olid kuni teise sajandini, pärast seda nad laostusid, sest nad pidid sõtta minema (neist said proletaarid, kes läksid linna ja elasid juhutöödest). -) Villa 100-500 jugenit, said osaleda poliitikas (tänu oma maa omandile), villas tegid
annaabi.ee 
