Töötus on ka riigi probleem (0)

Töötus on ka riigi probleem
Tööpuudus või töötus on nähtus, mis seisneb selles, et inimesed, kes soovivad töötada, ei leia omale sobivat tööd. Sageli mõistetakse tööpuuduse all ka tööpuuduse näitajat, niisuguste inimeste osakaalu tööjõus.
Töö all mõistetakse siin kas tasustatavat tööd või ettevõtlust, mitte vabatahtlikku või muud mittetasustatavat tööd.
Töötus peaks olema riigi jaoks kõige suurem probleem. Kui tööpuudus kasvab massiliselt on suhteliselt ebatõenäoline, et riigi majandus ja riigi sisene heaolu kasvab, sest näiteks riigikassasse ei laeku maksud , kuid riik peab maksma pensionäridele pensionit, peab hoidma korras riigi teid ja nii edasi.
Riik saab tööpuuduse leevendamiseks nii mõndagi ettevõtta. Soodustada ettevõtlust, maksta rohkem totusi hariduse omandamisse ja ka soodustada ümber- ja täiendõppe võimalusi. Ümber- ja täiendõppe soodustamine on minu arvates kõige efektiivsem viis, kuna paljudel, kes on valinud eriala millega nad ei suuda tööturul konkureerida ei ole võimalusi ennast täiendavalt koolitada või siis õppida teist eriala, mis looks tööturul juurde võimalusi.
Riik üritab siiski majanduslike ja sotsiaalsete pingete vältimiseks tööhõivet suurendada ning rakendab kahesugust tööhõivepoliitikat – aktiivset ja passiivset. Eesti näitel on eelkõige tegemist passiivsega. Selle puhul tegeleb riik tööpuuduse tagajärgedega, mille korral on abi suunatud juba töötuks jäänud inimestele. Näiteks võib tuua siinkohal töötutoetuste jagamise . Töötul on võimalus end Töötukassasse registreerida ning sel juhul saab ta kuus 65,41 €. Paraku ei motiveeri selline rahasumma kõiki ning tuhandete inimeste näol on trendiks saanud välismaale paremaid elamistingimusi otsima minna. Selle olukorra parandamiseks on planeeritud töötutoetus tõsta pooleni minimaalpalgast (139, 01 €), kuid ilmselt pole ka see summa paljude jaoks rahuldav. Veidi parem on olukord neil, kellel on õigust saada töötuskindlustushüvitist, mis on kordades kõrgem töötu abirahast. Selle suurus sõltub eelnevalt teenitud palga suurusest ning kindlustusstaažist, tänavu on keskmine päevapalk 20,15 € (kuus valdavalt umbes 605 €). Veel on loodud võimalused enda äraelatamiseks sotsiaalsete töökohtade loomisega, näiteks Tallinna näol, kus on võimalik kandideerida näiteks heakorratöötajateks, pargivahtideks, võsaraiduriteks jne. Sotsiaalsed töökohad , mille tasuks on miinumpalk, pidavat aitama inimestel raskel perioodil säilitada tööharjumist ning vältida heitumust, kuid samas on leitud, et need ametid on mittetootlikd ja riik peaks pigem panustama haridusse.
Minu arvates, peaks riik looma rohkem „Aktiivseid“ töökohti kuna töötu toetused on liiga väiksed ära elamiseks.