Töötus on ka riigi probleem (5)

Töötus on ka riigi probleem
Tööpuuduse ehk töötuse puhul on tegemist nähtusega, kus töötada soovivad inimesed ei leia endale sobivat tööd, see näitab töötute osatähtsust tööjõu hulgas. Pärast taasiseseisvumist langema hakanud töötuse määr hakkas pärast 2008. aastat jällegi majandussurutise tagajärjel tõusma ning jätkas tõusvas joones kuni 2010. aastani. Eestis on 2011. aasta andmete järgi registreeritud töötuse määr Töötukassa andmetel 7,3 %, Statistikaameti poolt läbi viidud uuringupõhine töötus näitab aga protsentideks 13,3. Kuna majanduslik olukord on leevenenud, väheneb ka töötuse määr, kuid kas ka riik panustab sellesse probleemi piisavalt?
Töötuks jäämine langetab inimese elatustaset märkimisväärselt ning mõistagi mõjutab indiviidi negatiivselt, samuti avaldab töötus suurt kahju kogu ühiskonnale. Tööpuuduse ajal ei kasuta majandus oma ressursse (tööjõudu) efektiivselt, samuti mõjub raiskamisena töötute poolt tootmata jäänud toodang. Mida väiksem on hõivatute arv, seda vähem laekub makse riigikassasse, samuti tuleb maksta välja töötutoetust. Riigil jääb saamata nii tulu- ja sotsiaalmaks ning kuna töötute sissetulekud on piiratud, väheneb tarbimine, mille tulemusena jääb saamata käibemaks ja aktsiis. Kindlasti tuleks tähelepanu pöörata eelkõige ka pikaajalistele töötutele, kellel on eriti keeruline uuesti tööle saada ning seeläbi vältida heitunute osakaalu suurenemist ühiskonnas. Tööpuudus tekitab pingeid ning vaimseid ja sotsiaalseid probleeme. Lisaks arvab Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor Jaak Ginter, et kui puudub võimalus legaalsel teel elatist teenida, areneb ka kuritegevus.
Riik üritab siiski majanduslike ja sotsiaalsete pingete vältimiseks tööhõivet suurendada ning rakendab kahesugust tööhõivepoliitikat – aktiivset ja passiivset. Eesti näitel on eelkõige tegemist passiivsega. Selle puhul tegeleb riik tööpuuduse tagajärgedega, mille korral on abi suunatud juba töötuks jäänud inimestele. Näiteks võib tuua siinkohal töötutoetuste jagamise. Töötul on võimalus end Töötukassasse registreerida ning sel juhul saab ta kuus 65,41 €. Paraku ei motiveeri selline rahasumma kõiki ning tuhandete inimeste näol on trendiks saanud välismaale paremaid elamistingimusi otsima minna. Selle olukorra parandamiseks on planeeritud töötutoetus tõsta pooleni minimaalpalgast (139, 01 €), kuid ilmselt pole ka see summa paljude jaoks rahuldav. Veidi parem on olukord neil, kellel on õigust saada töötuskindlustushüvitist, mis on kordades kõrgem töötu abirahast. Selle suurus sõltub eelnevalt teenitud palga suurusest ning kindlustusstaažist, tänavu on keskmine päevapalk 20,15 € (kuus valdavalt umbes 605 €). Veel on loodud võimalused enda äraelatamiseks sotsiaalsete töökohtade loomisega, näiteks Tallinna näol, kus on võimalik kandideerida näiteks heakorratöötajateks, pargivahtideks, võsaraiduriteks jne. Sotsiaalsed töökohad, mille tasuks on miinumpalk, pidavat aitama inimestel raskel perioodil säilitada tööharjumist ning vältida heitumust, kuid samas on Andrus Ansip võtnud sõna nende ametite mittetootlikkuse koha pealt ning leiab, et riik peaks panustama pigem haridusse.
Riik peaks lennukamalt rakendama aktiivset tööpoliitikat, mille korral tööpuudust ennetatakse. Selle puhul võib näiteks tuua ettevõtlustoetuste andmise, ümberõppevõimaluste pakkumise ja uute töökohtade loomise, mille puhul teha ettevõtetele, mis uusi töökohti loovad, maksusoodustusi. Riigikantselei Tarkade Otsuste Fondi rahastatud ning ametiühingute keskliidu tellitud uuring, mille viisid läbi Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus ja poliitikauuringute keskus Praxis, kinnitas, et Eesti tööturg on küll paindlik, ent soiku on jäänud aktiivne tööpoliitika. Sellest lähtuvalt soovitasid eksperdid suurendada aktiivse tööpoliitika kulutusi, mis on Euroopa Liidu mastaabis väga madalad nii osakaaluna SKTs kui ühe töötu kohta. Veel soovitati laiendada sihtgruppi töötutelt ka riskigruppi kuuluvatele töötavatele inimestele (neile, kes saavad miinimumpalka või on ületanud teatud vanuse) ning suurendada koostööd haridus -, sotsiaal- ja majandusministeeriumi vahel, et aidata majandusraskustes ettevõtteid ja nende töötajaid.
Ma arvan, et mõistagi on töötus suur probleem nii indiviidi kui ka terve ühiskonna ja riigi jaoks ning kui seda teadvustatakse, siis tuleb ka midagi ette võtta. Suurim probleem ongi liiga suurele passiivsele tööhõivepoliitikale toetumises ning väheses aktiivse tööhõivepoliitika rakendamises. Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Heljo Pikhof hindab optimaalset töötusmäära kuskil 4-5 % ligi. Valitsusel tuleb kehtestada kindel poliitika olukorda parandavate võimaluste rahastamiseks ja rakendamiseks. On mõistetav, et probleem muutub reaalseks siis, kui see juba käes on, kuid ei tohi alahinnata ennetustöö olulisust, mille abil saaks säästa inimesi suurest vaevast ning hädadest, ning hoopis peituda ignorantsuseloori taha, nagu murepilv ei oleks lähedal terendamas. Ei saa loota probleemi iseeneslikule haihtumisele, vaid aktiivse tööhõivepoliitika arendamine peab muutuma riigi üheks prioriteediks.