koos iseloomustusega (Lambakasvataja). Üks kvaliteedi määrav teguriks on vereväljalaskmine (Jahimehe käsiraamat). Oluline on ka lihakeha mahajahutamine, temperatuur peaks jääma 10-12 °C vahele. Liha tuleks jahutada 10 tunni jooksul, peale tapmist, et lihakeha temperatuur ei langeks alla 10 C. Võimalikult hõrgu liha saab siis, kui liha pole peale tapmist jõudnud kontraheeruda (eau.ee). Lihakehade suurus ja keemisine koostis sõltub suuresosas looma toitumusest. Tähis on toorkiu olemasolu. 3.1 Toorkiud Toorkiu osadeks omakorda on NDF ja ADF. NDF on neutraalkiud ja ADF happekiud. Mõlemad näitavad ligniini-, tselluloosi ja hemitselluloosi sisaldust sööda toorkius. ADF-i ja NDF- i ei tohiks sööt palju sisaldada, kuna selle tagajärjel väheneb sööda seeduvus. ADF-i ja NDF-i sisaldust söödas näitab ka rakuseina paksus ja taime arengufaas. Seetõttu tuleks pöörata tähelepanu ka taimse sööda juures taimede arengufaasile. Mida hilisem arengufaas,
Peensooles mõjutavad soolesisu 3 seedemahla: soolenõre; pankrease e kõhunäärmenõre; sapivedelik. Soolkanal on seedetrakti kõige pikem osa, siin muudetakse sööda seedunud toitained täielikult vees lahustuvaks nõnda, et nad võivad pääseda verre ning vere kaudu kudedesse ja rakkudesse e seal toimub peamine toitainete verre imendumine. Jämesooles, jätkub seedimine võrdlemisi intensiivselt mäletsejalistel, seal toimub vatsas lõhustumata jäänud toorkiu täiendav seedimine. Kahekordse käärimise tõttu seedivad mäletsejalised toorkiudu võrdlemisi hästi. Bakterite tegevusel toimub jämesooles ka valkude roiskumine, mille tulemusena tekivad haisvad ühendid - indool, skatool, fenool, väävelvesinik jt. Sellest tulenevalt roe haiseb.
Pankrease- ja soolenõre ensüümide ning sapi mõjul jõuab peensooles lõpule kõikide toitainete hüdrolüüs ja siin toimub ka lahustunud ainete peamine imendumine. Peensoolele järgnevas osas, jämesooles, jätkub seedimine võrdlemisi intensiivselt mäletsejalistel ja hobusel, ainult osaliselt seal. Siin allub soolesisu täiendavalt bakteriaalsele fermentatsioonile, toimub vatsas lõhustumata jäänud toorkiu täiendav seedimine. Kahekordse käärimise tõttu seedivad mäletsejalised toorkiudu võrdlemisi hästi.
Söötade toorrasva sisaldus ei ole suur, enamasti kuni 5% kuivainest. Üksnes mõnedes söötades on seda rohkesti (30-40%): õlitaimede seemned – päevalilleseemned, rapsiseemned, maapähkliseemned, kuid neid kasutatakse töötlemata kujul loomasöödaks harva. Vähe on toorrasva: kartulis ja juurviljades, heinas, teraviljades, ainult kaeras ja maisiterades on rohkem 4,5...4,7%. Toorkiudu leidub ainult taimsetes söötades, kus ta on taimerakkude kesta põhiaineks. Mida suurem on sööda toorkiu sisaldus, seda madalam on tema toiteväärtus. Toorkiude lõhustamiseks on vaja bakterite abi. Mäletsejaliste so. veiste, lammaste, kitsede vatsas on arvukalt mitmesuguseid mikroorganisme, selletõttu seedivad mäletsejalised toorkiurikkaid söötasid (hein, põhk) võrdlemisi hästi. Lihtmaoga loomad – sead, linnud, seevastu seedivad toorkiudu väga piiratult. Teatud kogus toorkiudu peab aga olema kõikide põllumajandusloomade ja ka lindude söödaratsioonis
Lihtmaoga loomad – sead, ka linnud, seevastu seedivad toorkiudu väga piiratult. Teatud kogus toorkiudu peab aga olema kõikide põllumajandusloomade ja ka lindude söödaratsioonis. See on vajalik normaalseks seedimiseks. Rohkesti toorkiudu leidub põhkudes ja heintes, kuid vähe teraviljades, kartulis ja juurviljades. Lämmastikuvabad ekstraktiivained on ühine nimetus kõikidele lämmastikku mittesisaldavatele ainetele peale toorrasva ja toorkiu. Loomade peamised energiaallikad on süsivesikud. Energia on kõikide elusorganismide tähtsaim toitefaktor, kuna elu ja kõik selle arvukad avaldused, nagu ainevahetus, kehatemperatuuri säilitamine, liikumine, toodangu moodustamine on seotud pideva energia kulutusega. Mineraalelementide makroelemendid on kaltsium, fosfor, kaalium, naatrium, väävel, magneesium ja kloor. Mikroelementideks loetakse raud, mangaan, tsink, vask, seleen, jood,
1) Heinaekvivalent ja heinaühik 1860. Daniel Thaer Deutschland. Thaer võrdles söötasid omavahel. 2) Viliühik Winkel Taani 3) Weende analüüsiskeem ja seedekatsed. Henneberg, Stohmann Saksamaa. 4) Seeduvate toitainete summa. (TDN) Saksamaa, USA, 5) Tärklisväärtus. Oskar Kelner Saksamaa. Leidis: a) ühe kg seeduva tärklise söötmisel ladestub nuumhärja kehas 248 g rasva. B) ühe kg seeduva proteiini söötmisel 235 g .c) ühe seeduva toorkiu söötmisel 253 g .d) ühe kg seeduva toorrasva söötmisel 598 g. Tärkliseväärtus on arv, mis näitab mitu kg seeduvat tärklist tuleb nuumhärjale sööta, et tema kehas tekiks sama palju rasva kui 100 kg antud sööda söötmisel. 6) Skandinaavia odrasöötühik . Nils Hansson Rootsi ja Holger Mllgaard Taani. Piimatootmise võime. 7) Kaerasöötühik . Bogdanov, Elin Anatoljevits NSVL, CCCP 8) Proteiini hindamissüsteemid
Inimene genotüüp, vanus (0-veregrupp koolera; lapsed rotaviirus, EPEC), hügieen, maohape (maoresektsioon vastuvõtlikkus infektsioonile, bikarbonaadid Shigella, E. coli, koolera) soolestiku motiilsus, soolestiku normaalne bakteriaalne floora (konkurents toitainetele), immuunsusmehhanismid 24. Mäletsejaliste eesmao ehitus ja funktsioonid. Vats, võrkmik, kiidekas Ei tooda seedeensüüme fermentatsioon mikroorganismide teostatud anaeroobne lagundamine Võimaldab toorkiu, s.o.tselluloosi ja hemitselluloosi lagundamist Vats: seal toimub segunemine, liigub ringi, gaasid eralduvad välja. Lõhustuda aitavad mikroobid. Lendlevad rasvhapped: 1) võihape äädikhape propioonhape Võrkmik: Võrkmiku kannud aitavad suurendada pinda ja segada. Kiidekas: Rasvad imenduvad, peenestumine ja liikumine. Libedik: mikroobide hävimine, valgu esmane lõhustumine. 25. Vatsa mikrofloora kui terviklik kooslus.
ühenditeks on proteiin, toorrasv ja süsivesikud (toorkiud, tärklis, suhkrud jt.), siis on püütud määrata nende keskmist põlemissoojust. Kasutatakse söötade energiasisalduse väljatootmisel Kellneri Instituudi (Saksamaa) teadlaste poolt saadud põhitoitainete põlemissoojuse arve. 1 kg proteiini põlemisel vabaneb 5,72 Mcal e. 23,9 MJ soojust e. energiat 1 kg toorasva põlemisel vabaneb 9,50 Mcal e. 39,8 MJ soojust e. energiat 1 kg toorkiu põlemisel vabaneb 4,79 Mcal e. 20,1 MJ soojust e. energiat 1 kg N-ta e.a.põlemisel vabaneb 4,17 Mcal e. 17,5 MJ soojust e. energiat Toitaine soojusväärtuste arvude järgi koostatud võrrandi kohaselt võrdub sööda energiasisaldus: KE = (23,9 Z + 39,8 Z + 20,1 Z + 17,5 Z) : 100, kus KE - koguenergia (MJ/kg) Z - proteiinisisaldus (%) Z - toorrasvasisaldus (%) Z - toorkiusisaldus (%)
rühma toorrasvaks või sageli ka eetris lahustuvateks aineteks (kuna lahustina kasutatakse keemilisel analüüsil kõige sagedamini etüüleetrit). Toorkiud - tinglik aineterühm, mis koosneb tselluloosist, hemitselluloosist, ligniinist, pektiinainetest jt. polüsahhariididest. Keemilisel analüüsil satub osa nimetatud ainetest lämmastikuvabade ekstraktiivainete hulka, mistõttu toorkiusisaldus on sageli tegelikust madalam. Viimastel aastatel on söötade keemilisel analüüsil hakatud toorkiu koostisse kuuluvaid ühendeid diferentseeritult määrama. Kasutusele on võetud van Soesti meetod, mille järgi määratakse söötadest: NDF neutraalkiud (neutral-detergent fibre), tselluloos + hemitselluloos + ligniin ADF happekiud (acid-detergent fibre), tselluloos + ligniin ADL ligniin Nende fraktsioonide sisalduse järgi saab välja arvutada: hemitselluloosisisalduse = NDF ADF, tselluloosisisalduse = ADF AD
Üheaastaste umbrohtude ka fermentatsioonoprotsessi tulemusi hindavad hgieeninäitajad. Rohusööda keemilise koostise hindalmisel levik on uuskülvis üsna sage ja seetõttu ka taimikute niitmine 15 cm kõrguselt tihti hädavajalik (see kasutatakse kas Weende süsteemi või Usas kautusele võetus van Soesti süsteemi. Weende süsteemi- pidurdab umbrohtude kasvu ja välistab umbrohtude seemnete valmimist ning levikut.) Mõnel juhul toorkiu, proteiini määramine. Van Soesti süsteem- eristatakse näiteks neutaraaökiudu, happekiudu näiteks lühiealiste kaheiduleheliste umbrohtude levikul on ka keemiline umbrohu tõrje vastrajatud kiufraktsioonis. Sööda toitevärtust hinnatakse kuivaines sisalduva energia ja proteiini järgi. rohumaal vajalik
Toorkiud, toorrasv ja N vabad ekstraktiivained kui toitained. Rasv loomorganismis tähtsaks varuaineks. Loomorganismis rasvasisaldus keskmiselt 18...25%. Rasva koostises on 3 rasvhapet (linool-, linoleen- ja arahhidoonhape), mida loomad tingimata vajavad, kuid ise ei sünteesi. Rasvas lahustuvad 4 vitamiini (A, D, E, K) Vastsündinud loomad peavad seda saama piimarasva näol. Rasva on rohkesti: õlitaimede seemned. Toorkiudu leidub ainult taimsetes söötades. Mida suurem on sööda toorkiu sisaldus, seda madalam on tema toiteväärtus. Toorkiud söödas – negatiivne, sellest ei saa energiat kätte. Raskesti seeduvate süsivesikutega!! Mäletsejalised seedivad hästi. Teatud kogus toorkiudu on vajalik normaalseks seedimiseks. Nooremates taimedes on toorkiudu vähe. Rohkesti on toorkiudu: põhkudes, heintes!! (mida puisem taim, seda rohkem) Lämmastikuvabad ekstraktiivained on kergesti seeduvate süsivesikutega!! (tärklis, suhkrud), mis on loomale peamiseks energiaallikaks.
Krooniline kõhulahtisus põhjustab dehüdratsiooni. Vesise diarröa korral võib vedelikukaotus olla nii kiire, et vedelikku tuleb manustada intravenoosselt või subkutaanselt, et vältida vere mahu ja rõhu vähenemist. 24. Mäletsejaliste eesmao ehitus ja funktsioonid Eesmagu koosneb võrkmikust, vatsast, kiidekast ja libedikust. See ei tooda seedeensüüme, vaid toimub fermentatsioon ehk mikroorganismide teostatud anaeroobne lagundamine. Võimaldab toorkiu, s.o tselluloosi ja hemitselluloosi lagundamist bakteriaalsete ensüümide abil. Tekivad VFA (lenduvad rasvhapped - äädik-, proprioon- ja võihape), mis on oluline energiaallikas. Vats – teeb koostööd võrmikuga. Kui toiduosake on liiga suur ja hakkab võrmiku minema, siis puuteärrituse tõttu tekib loomal mälumisrefleks ja söögitoru kaudu läheb toit üles. Kiidekas – toimub vee ja min. ainete imendumine.
tundi ja peensooles 2-6 tundi). Sööda süsivesikud, mis jäid peensooles seedumata, seeduvad ja fermenteeruvad jämesooles soole mikrofloora mõjul. 3 Toorkuid lõhustub mikroobide poolt protdutseeritava tsellulaasi, hemitsellulaasi, pektinaaside jt ensmüüdie toimel. Fermeteerimise ulatus (mille tulemusel tekkivad lenduvad rasvhapped) oleneb sööda toorkiu sisadlusest ning lämmastiku, mineraalide ja vitamiinide olmasolust, mis on vajalikud jämesooles olevate mikroobide popultasioomide toitumiseks. Jagunevad: Imeduvad süsivesikud nt glükoos (ei ole vaja seedeensüümi) Seeduvad süsivesikud - sahharaas Fermenteeruvad süsivesikud - jämesooles Mitte fermenteeruvad süsivesikud ei juhtu mitte midagi (galaktoos, fruktoos) PROTEIINI SEEDE Sööda proteiini seede algab mais maonõre proteaaside ja HCl toimel.
keemilisel analüüsil kõige sagedamini etüüleetrit). Toorkiud tinglik aineterühm, mis koosneb tselluloosist, hemitselluloosist, ligniinist, pektiinainetest jt. polüsahhariididest. Keemilisel analüüsil satub osa nimetatud ainetest lämmastikuvabade ekstraktiivainete hulka, mistõttu toorkiusisaldus on sageli tegelikust madalam. Viimastel aastatel on söötade keemilisel analüüsil hakatud toorkiu koostisse kuuluvaid ühendeid diferentseeritult määrama. Kasutusele on võetud van Soesti meetod, mille järgi määratakse söötadest: NDF – neutraalkiud (neutral-detergent fibre), tselluloos + hemitselluloos + ligniin ADF – happekiud (acid-detergent fibre), tselluloos + ligniin ADL – ligniin Nende fraktsioonide sisalduse järgi saab välja arvutada: hemitselluloosisisalduse = NDF – ADF, tselluloosisisalduse = ADF – AD
annaabi.ee 
