Soo-neiuvaip (Epipactis palustris) on käpaliste sugukonda kuuluv taimeliik. Soo-neiuvaip on 2050 cm kõrge Lehed on pisut renjad teravatipulised. Õied ripuvad varrel hõreda, pisut ühekülgse kobarana. Soo-neiuvaibal on mullas pikkade sõlmevahedega risoom, mis harunedes üha uusi taimi kasvatab Õiekattelehed on valged ja punakad. Taim õitseb juulis, üksikuid õisi leidub veel augustiski. Soo-neiuvaip on putuktolmneja. Teda tolmeldavad herilased. Tolmeldatud õitest arenevad sügiseks rippuvad seemnekuprad. Soo-neiuvaip eelistab kasvamiseks lubjarikka mullaga niiskemaid kasvukohti ja on eriti iseloomulik lubjarikastele madalsoodele. Veel kasvab ta soistel niitudel, järvekallastel ja teistes inimtekkelistes kasvukohtades. Kasvada saab soo-neiuvaip vaid seal, kus kõrgemad niiskuslembesed taimed, pole võimust võtnud. Eestis on soo-neiuvaip sagedam Lääne- Tema kasvukohad võivad hävida võsas-
Õis Sugulise paljunemise organ on taimel õis, mille tolmukates valmivad tolmuterad, emakas aga munarakud. Silmatorkamatud ja väiksemad õied on neid tolmeldavate putukate ligimeelitamiseks koondunud tihti kogumikesse ehk õisikutesse. Nii on õied putukatele paremini nähtavad. Seemned saavad areneda vaid siis, kui õis on tolmeldatud. Enamik taimi on putuktolmlejad, väiksem osa tuultolmlejad. Mõningaid taimi tolmeldavad peale putukate ka teised loomad. Õitel on kujunenud selline ehitus, et paljunemine oleks võimalikult edukas. Putuktolmlejate õied peavad tolmeldajate ligimeelitamiseks sisaldama toitu (nektarit ja õietolmu), olema silmapaistvad, et neid oleks lihtne leida või lõhnama ligimeelitavalt. (Nektar on magus vedelik , mis tekib meenäärmetes sügaval õie sees
Nõrgad võivad isegi hukkuda, kuid tugevamad ronivad ülespoole mööda õies olevaid punaste täppide ridasid. Need ei vii aga igatsetud nektarini vaid lihtsalt väljapääsu juurde. Väljapääsuava ees on tolmukad, mille vastu puutudes saab putukas õietolmuseks. Enne väljapääsu juurde jõudmist nügib putukas tahes või tahtmata ka õie emakat, kuhu jäävad tolmuterad eelmistest külastatud õitest. Nii saavad kuldkinga õied tolmeldatud. See on taimele väga vajalik, sest tolmeldatud õie asemele kasvab väikest kurki meenutav vili, mis valminuna lõhkeb. Tuul kannab laiali sadu imekergeid seemneid. Kuldkinga seeme on imetilluke, umbes 1,3 mm pikk ja kuni 0,26 mm lai. Munakujuline embrüo ise on läbimõõduga vaid 0,2 mm ja kaaluga üksnes miljondik grammi. Embrüot ümbritseb kõva, pruun seemnekest. Seal on ava, mille ääriserakud tagavad ava lahtihoidmise ja seega on võimaldatud idanemiseks vajaliku vee sissepääs
Kuna isasõied on suuremad, siis jäävad need inimestele kergemini silma. Isastaimi on tavaliselt ka rohkem, nii et õitsemine ei näita niisama meile sügisese saagi kohta midagi. Tuleb vaadata õie sisse. Isasõitel pole sigimik arenenud ja on palju ilusaid tolmukaid. Emasõitel on aga sigimik suur ja tolmukad kas puuduvad hoopis või on ilma peadeta, öeldakse - kõlutolmukad. Kuid seegi ei ole veel määrav. Õied peavad ju tolmeldatud saama. Seda teevad rabamurakal ainult putukad. Kõige sagedamini on abilisteks ühed kärbeste ja sääskede sugulased, mitte mesilased ja kimalased, kes sohu nii sageli ei satu. Et marju tuleks palju, selleks peavad saama külastatud paljud õied. Just sellised agarad rohkeid õisi külastavad need soo kahetiivalised putukad ongi. Kuid halvasti on lugu siis, kui ilmataat vingerpussi mängib. Nii võib kevadine hiliskülm õisi kahjustada. Kui aga õitsemise ajal
Liigi geenifopndi enam-vähem püsimine on seletatav 2 asjaoluga: a) Stabiliseeriv valik- kõrvaldab normist kõrvalekalduvate tunnustega isendid. b) Isolatsioonimehhanismid- takistavad liikidevahelist ristumist. Kordamisküsimused tolmeldajate osa kohta. 1. Selgita, arutle mis on tolmeldamise kriis ja mis on selle põhjused? Tolmeldamiskriisist räägitakse eelkõige seoses põllumajandusega. Vaadeldakse kas kultuurid on piisavalt tolmeldatud või ei. Seda tehakse nii et võetakse näiteks seeme, mis on tolmeldatud mesilaste poolt ja teine, mis on käsitsi tolmeldatud ning seejärel võrreldakse nende saakide suurust. Kui seemnesaagid on püsivalt/pikka aega väikesed, siis võib öelda et on tekkinud tolmeldamise kriis, mis võib olla põhjustatud kliima muutustest, mesilaste elupaikade hävinemisest/kadumisest, mesilashaigustest, pestitsiitidest, keskkonnasaaste tõttu või parasiitide leviku hoogustamisest. 2
[4] Eestis on mesindusega tegeletud juba pikka aega. Muinasajal otsiti puuõõnsustest mesilasperesid ja neilt võeti meesaak. Sellest sai alguse metsmesindus. Kodumesindusega hakati tegelema XVIII sajandil. Siis toodi mesilastarud majade lähedale. Eesti mesinduse arengus toimus suur pööre XIX sajandi lõpus. Mesinduse edukas arenemine lõppes Eestimaal teise maailmasõja ajal. Sõja ajal mesilasperede arv vähenes. [4] Mesilased on tähtsad, sest tänu neile saavad taimed tolmeldatud. Eriti tähtis roll on mesilastel viljapuude ja marjapõõsaste tolmeldamisel. Suureks probleemiks tänapäeval ongi mesilasperede arvu ja neilt saadava mee vähenemine. Peamisteks probleemideks on mitmesugused mesilaste haigused ja muidugi ka GMO-ga seotud riskid. [4] 1. 3. Mesindus Euroopas Mesindus on Euroopa liidus lahutamatu osa. Suurimateks riikideks Euroopa Liidus, mis tegelevad mesindusega on: Hispaania, Itaalia, Kreeka ja Prantsusmaa.
Paljunemine Kadaka tolmlemist mai lõpul juuni alguses on kerge märgata isaskadakate okstelt lendu tõusva kollaka tolmu järgi. Kuid noori isas ja emaskäbi sid on okaste vahelt üsna raske avastada. Ümarad kolla sed isaskäbid on kõigest poole okka pikkused. Noored arenevad emaskäbid on veel kaks korda väiksemad. Nende leidmiseks tuleb kasutada luupi. Kahe aastaga arenevad tolmeldatud käbialgetest käbid. Välimuse poolest ei sarnane need üldse kuuse või männikäbidega, vaid hoopis marjadega. Loodusteadlased ütlevad siiski, et kadaka vili on käbi, millel soomused on muutunud lihakaks katteks. Esimese arenguaasta lõpuks on käbi roheline. Teisel arenguaastal, tume kui mustikas, siis on käbi küps. Erinevalt kuuse ja männiseemnetest ei levi kadaka seemned tuulega. Neid levitavad linnud, kes neelavad kadakamarju.
väljapääsemine hoopis üle jõu käivaks. Nõrgad võivad isegi hukkuda, kuid tugevamad ronivad ülespoole mööda õies olevaid punaste täppide ridasid. Need ei vii aga igatsetud nektari vaid lihtsalt väljapääsu juurde. Väljapääsuava ees on tolmukad, mille vastu puutudes saab putukas õietolmuseks. Enne väljapääsu juurde jõudmist nügib putukas tahes või tahtmata ka õie emakat, kuhu jäävad tolmuterad eelmistest külastatud õitest. Nii saavad kuldkinga õied tolmeldatud. Putukas ei ole aga veel eluga pääsenud. Õiest välja jõudes võib teda oodata näljane krabiämblik. Kuldking on oma ülesandega hästi hakkama saanud: tema kupardes valmib meeletul hulgal imepisikesi seemneid. Kuid kas te ka teate, kui raske on nende seemnete elu? Et idaneda, peavad need leidma endale seenest abilise. Ja et õitsema hakata, selleks kulub veel vähemalt viisteist aastat. Selline keeruline paljunemine ongi põhjuseks, miks
· Püünislehed: Kleepuvad (huulhein, võipätakas), sulguvad lõksud (vesihernes, kärbsepüünis), passiivsed lõksud (kannpõõsas). NB! Putukaid püüavad (söövad!) taimed ainult lehe muudenditae abil, mitte kunagi ei seedi putukat taime õis lõksukujuline õis on maia juhmi putuka täpseks juhtimiseks emaka ja tolmukate juurde, et õis saaks kindlasti õigesti tolmeldatud. Lehed võivad taimedel olla MUUNDUNUD seoses nende ülesannetega: vähendada aurumist, aidata taimel kinnituda tugedele, putuktoidulistel taimedel toidu hankimiseks. Eristatakse mitut erinevat tüüpi lehemuudendeid: astlad, köitraod ja püünislehed. Muundunud võivad olla kas terve leht või lehe erinevad osad: roots või laba. Näiteks kukerpuul on astlad moodustunud tervest lehest, hundihambal leherootsust ja korvõielistel lehelabast.
Kuna isasõied on suuremad, siis jäävad need inimestele kergemini silma. Isastaimi on tavaliselt ka rohkem, nii et õitsemine ei näita niisama meile sügisese saagi kohta midagi. Tuleb vaadata õie sisse. Isasõitel pole sigimik arenenud ja on palju ilusaid tolmukaid. Emasõitel on aga sigimik suur ja tolmukad kas puuduvad hoopis või on ilma peadeta, öeldakse - kõlutolmukad. Kuid seegi ei ole veel määrav. Õied peavad ju tolmeldatud saama. Seda teevad rabamurakal ainult putukad. Kõige sagedamini on abilisteks ühed kärbeste ja sääskede sugulased, mitte mesilased ja kimalased, kes sohu nii sageli ei satu. Et marju tuleks palju, selleks peavad saama külastatud paljud õied. Just sellised agarad rohkeid õisi külastavad need soo kahetiivalised putukad ongi. Kuid halvasti on lugu siis, kui ilmataat vingerpussi mängib. Nii võib kevadine hiliskülm õisi kahjustada. Kui aga õitsemise ajal sajab, siis ei
parfümeeriatööstuses, oksastest tehtud jahu ja pastat aga loomasöödaks. Tähtsus looduses- rikastavad õhku hapnikuga, mõjutavad mulla omadusi, reguleerivad veerežiimi. KATTESEEMNETAIMED EHK ÕISTAIMED Suuremat osa õisi tolmeldavad putukad. Putukatolmlemine on tuultolmlemisega võrreldes palju täiuslikum tolmlemisviis, sest loomad kannavad õietolmu ühelt õielt teisele ja tõenäosus, et õis saab tolmeldatud, on suurem. Vilju ja seemneid levitavad linnud ja teised loomad, samuti võivad need edasi kanduda vee ja tuulega. Erinevad viljad: tärkliserohked teraviljad on tähtsaim toiduallikas (nisu, rukkis, mais jt kõrreliste viljadest saadakse jahu ja leiba. Kaera ja otra kasvatatakse ka loomasöödaks) Peamine taimne valguallikas on nii loomade kui ka inimesele liblikõieliste (herne, oa, sojaoa jt) seemned, sojauba ja maapähkel sisaldavad ka väärtuslikke õlisid ja vitamiine.
väikseid, mis asuvad õisikus? Õisikute teket soodustab jällegi vajadus risttolmlemise järele - õisik nimelt annab taimele valikuvõimaluse, missugune õis kasvatada viljaks, missugusest loobuda. Kui taimel oleks üks suur õis, millest areneks paljuseemneline vili, võib see kergesti osutuda kehvalt tolmeldatuks ja anda väheväärtuslikke seemneid (parem kehvad, kui mitte midagi). Õisiku puhul võib aga taim loobuda kehvalt tolmeldatud õitest ja kasvatada seemned vaid hästitolmeldatud õitest. Õiskute tüübid: 1) Kobarõisikud e. ratsemoossed õisikud; 2) Ebasarikõisikud e. tsümoossed õisikud, külgharud võivad kasvada peateljest pikemaks. Paljudel taimedel on väikesed õied, mis on koondunud suurtesse õisikutesse. Õisik on hästi nähtav ja võimaldab seega ka väikeseõielistel taimedel edukalt putukate abil tolmelda. Raotud õied moodustavad pea ehk täha, urva, nuti, korvõisiku (korviku) või tõlviku
Õisikute teket soodustav vajadus risttolmlemise järele – õisik annab taimele valikuvõimaluse, missugune õis kasvatada viljaks, missugusest loobuda. Kui taimel oleks 1 suur õis, millest areneks paljuseemneline vili, võib see kergesti osutuda kehvalt tolmeldatuks j anda väheväärtuslikke seemneid (parem kehvad, kui mitte midagi). Õisiku puhul võib aga taim loobuda kehvalt tolmeldatud õitest ja kasvatada seemed vaid hästitolmeldatud õitest. ÕISIKUTE TÜÜBID: 1) Kobarõisikud e ratsemoossed õisikud 2) Ebasarikõisikud e tsümoossed õisikud, külgharud võivad kasvada peateljest pikemaks. Paljudel taimedel on väikesed õied, mis on koondunud suurtesse õisikutesse. Õisik on hästi nähtav ja võimaldab seega ka väikeseõielistel taimedel edukalt putukate abil tolmelda. Raotud õied moodustavad
väikseid, mis asuvad õisikus? Õisikute teket soodustab jällegi vajadus risttolmlemise järele - õisik nimelt annab taimele valikuvõimaluse, missugune õis kasvatada viljaks, missugusest loobuda. Kui taimel oleks üks suur õis, millest areneks paljuseemneline vili, võib see kergesti osutuda kehvalt tolmeldatuks ja anda väheväärtuslikke seemneid (parem kehvad, kui mitte midagi). Õisiku puhul võib aga taim loobuda kehvalt tolmeldatud õitest ja kasvatada seemned vaid hästitolmeldatud õitest. Õiskute tüübid: 1) Kobarõisikud e. ratsemoossed õisikud; 2) Ebasarikõisikud e. tsümoossed õisikud, külgharud võivad kasvada peateljest pikemaks. 39 Paljudel taimedel on väikesed õied, mis on koondunud suurtesse õisikutesse. Õisik on
Erinevalt teistest seahernestest puuduvad kevadisel seahernel köitraod, sest ta tugevad varred seisavad püsti ka ilma toeta. Muutuva värvusega õied on 3-5-kaupa kaenlasisestes kobarates. Noored õied on punakaslillad või roosad, hiljem muutuvad nad lillakassiniseks ja päris vanalt hoopiski valkjassiniseks. Putukad näevad juba kaugelt, missugused õied on noored ja sisaldavad nektarit ning jätavad külastamata vanad, juba tolmeldatud õied. Taim õitseb maist juunini. Seemned valmivad juulis 4 cm pikkustes kauntes, mis kuiva ilma korral prak- sudes avanevad ja seemned laiali paiskavad. Kasutamine: kevadine seahernes on väärtuslik söödataim, tänu juurtel elavatele mügarbakteritele on kogu taim valgurikas. Kevadine seahernes on ka meetaim. Kevadine seahernes on sugulane aedades kasvatatava lillhernega. Seda on kerge aimata, kui võrrelda nende õisi
annaabi.ee 
