Tolerantsus- kelle eesmärk? (4)

Tolerantsus – kelle eesmärk?
Sallivus, see on ühiskonna võimelisus aktsepteerida harjumuspärasest erinevaid arvamusi , uskumusi, hoiakuid, ideoloogiad, kultuure ja kombeid-tavasid „Tolerantsus ei tähenda kõikesallivust, vaid nõuet respekteerida endast erinevaid inimesi olenemata sellest, kas nende valikud on meile vastuvõetavad või mitte ,” nii on arvanud Eesti Ekspressi kolumnist Varro Vooglaid.
Milline on meie Maarjamaa hetkeseis? Eurostati uuringu järgi kahaneb Eesti rahvaarv 2051. aastaks 17 protsenti. Üsna drastiline , kas pole? Tolerantsus on praegu Eesti ellujäämiseks elementaarselt vajalik ja seda mitte ainult negatiivse iibe seisukohalt. Kiiremas korras beebibuumi meil tõenäoliselt tekitada ei õnnestu, aga olemasolev inimressurss peaks siiski andma maksimaalse panuse tolerantsuse näol, et riik, mis oleme meie ise – Eesti Vabariigi kodanikud, hästi toimida saaks. Juhul, kui peaks tekkima kahtlus , kas on mõtet pingutada väljasuremisohus riigi ja hääbuva kultuuri nimel, siis siin peitub lihtne tõde: seni kuni leidub Kiviräha teosest “Mees, kes teadis ussisõnu” tuntuks saanud Leemeteid, kes hingega oma kultuuri säilitamise eest võitlevad, seni eksisteerib ka riik ise.
Filosoofias tuntakse sallimatu sallimise paradoksi : kas tuleb sallida ühiskonda, mis on sallivuse suhtes sallimatu? Lugedes veebis artikleid Eesti riigist ja tolerantsusest, torkab silma palju kommentaare, mille autorid näivad tihtipeale üsna vaenulikult meelestatud olevat ning kes laimavad avalikult muulasi ning homoseksuaale. Omasooihaldajad ja mitteestlased ei saagi sellist ühiskonda tolereerida ning end ebatolerantses riigis turvaliselt tunda. Siinkohal tekib tegelikult nõiaring, sest nii palju kui on rahvast, leidub ka erinevaid seisukohti homode ning muulaste suhtes. Inimõiguses ei ole iial olnud punkti, mis sunniks inimesi ühtmoodi mõtlema ning tegutsema, kuid sallimist võiks võtta kui nõuet respekteerida teist inimest, olenemata, kas meile tema seisukohad vastuvõetavad on. Kahjuks reedab juba tänavapilt Eesti ühiskonna nõrka sidusust – põrnitsevad ja tigedate nägudega kahtlustavate nägudega kodanikud. Eestlane või venelane , paks või peenike , tark või rumal, noor või vana.. jne – kõik inimesed väärivad pisukestki austust.
Just nii nagu ütles Louis XIV: “Riik – see olen mina!”, olen ka Min, riik ja lisaks veel minu vanemad, klassikaaslased, sõbrad-tuttavad ja kõik ülejäänud EV elanikud – kõik me kokku oleme riik, kusjuures me oleme väga väike riik maailmamastaabis. Tolerantsus selles väikeses Eesti Vabariigis, mis on nii pisike, et tegelikult on eestlased ja venelased, paksud ja peenikesed, targad ja rumalad, noored ja vanad kõik üks perekond, on absoluutselt iga kodaniku südameasi ning oma pereliikmetesse suhtutakse ikka ju armastuse ja hoolivusega.