Toidukaupadele antavad tunnusmärgid (0)

Pärnumaa Kutsehariduskeskus
Kokk
Lenne Lõiv
Toidukaupadele antavad tunnusmärgid
Referaat
Juhendaja : Elle Möller
Pärnu 2009
Sisukord:
1)Tunnustatud Eesti Maitse
2)Ökomärk
3)Eestis Kasvatatud
4)Aus Kaup
5)Mahe Märk
Tunnustatud Eesti Maitse
Toiduainete erimärgistus on Eestis kasutusel juba mitu aastat. Selliste märkide eesmärk on aidata tarbijal orienteeruda kireval toiduturul, tõstes esile heade ja kvaliteetsete Eesti toodete konkurentsieeliseid. See teeb tarbija ostuotsuse tunduvalt lihtsamaks.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda alustas toiduainete kvaliteeti tähistava märgi väljatöötamist 1997.aastal, mil EPKK koostöös Saksa Põllumajandusühendusega sai alguse Eesti toiduainete kvaliteedi hindamise ja märgistamise projekt. Esimesed Tunnustatud Eesti Maitse kvaliteedimärgid (ristikumärgid) anti välja 1998. aasta sügisel. 2000. aastal tuli kasutusele ka eestimaist päritolu ja kõrget kvaliteeti tähistav märk Tunnustatud Eesti Maitse ehk pääsukesemärk. Euroopa Liidu nõuetest tulenevalt muutub 2004-nda aasta sügisest Tunnustatud Eesti Maitse ristikumärgi nimetus Tunnustatud Maitseks.
Tunnustatud Eesti Maitse märgid on esimesed Eestis olevad kvaliteedimärgid, mille hindamissüsteem on akrediteeritud Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt. 06.juunil 2003.a. andis EAK EPKK-le tunnistuse, mis kinnitab, et Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda vastab EVS-EN 45011 nõuetele kui toote sertifitseerimisasutus toiduainete sertifitseerimise valdkonnas. Sertifitseerimisulatus katab kogu Tunnustatud Eesti Maitse hindamisprotsessiga seotud tegevusi.

Tunnustatud Eesti Maitse päritolumärk ehk pääsukesemärk

Tunnustatud Eesti Maitse päritolumärk antakse toodetele , mille põhitooraine* on 100%-liselt eestimaise päritoluga ning mis on edukalt läbinud laboratoorse ja sensoorse hindamise. Märgi kasutamisõigust võivad taotleda kõik äriregistrisse kantud ettevõtjad, kes tõendavad dokumentaalselt toote valmistamisel kasutatud põhitooraine kodumaist päritolu.

• Põhitooraine - tooraine , mis annab tootele kõige iseloomulikumad omadused, nt lihatoodete puhul liha, piimatoodete puhul piim jne.
  

Öko
Eesti Biodünaamika ühingul on patenteeritud kaubamärk "Öko", mis on kasutusel alates 1990. aastast. Märk tähistab neid tooteid, mille kasvatamiseks ei ole vähemalt kahe viimase aasta jooksul kunstväetisi ja taime- ning putukamürke kasutatud.
"Öko"- toode peab mahtuma kõigi näitajate osas tavatoidu raamesse, kuid lisatingimuseks on looduslike meetmete kasutamine kasvamise stimuleerimiseks ja haiguste, söödikute peletamiseks. Märki omistatakse Biodünaamika Ühingu kaudu nendele tootjatele, kes on läbinud üleminekuperioodi ja kelle tootmine on vastavuses märgi nõuetega. Talusid ja tootmistingimusi kontrollib Eesti Biodünaamika Ühing.
Ökomärki tuleb lugeda kontroll- või garantiimärgiks, mis ei asenda kaubamärki, küll aga tõstab kauba mainet. Ainult neid märke väljaandvad riigiasutused võivad neid kaitsta kontroll- või garantiimärkidena tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni (RT II 1995, 4/5, 19) Art.6 ter alusel. Märgis ei erista ühe ettevõtja toodet teise omast, sama märki võivad kasutada kõik ettevõtjad, kelle tooted vastavad kindlaksmääratud tingimustele.
Ökomärgi pälvinud põllumajandustootjaid on Eestis 70 ringis.
Eestis Kasvatatud

Kvaliteedi ja kodumaisusmärk

Kvaliteedimärki “Eestis kasvatatud” saavad kodumaised tootjad kasutada värskete
(töötlemata) aiasaaduste müügipakenditel või istikute nimelipikutel. Märk
· aitab tarbijal eristada kõrgekvaliteedilsi aiasaadusi;
· tagab tarbijate varustamise kvaliteetsema kaubaga;
· kohustab tootjaid/pakkijaid pidevalt jälgima müügile saadetava kauba kvaliteeti;
· määratleb ekspordi korral Eestit päritolumaana.
Tootja tohib märki kasutada järgmistel tooterühmadel:

• köögiviljadel, puuviljadel, aiamarjadel, lilledel, istikutel, seemnetel, toidukartulil ja teistel aiasaadustel (sh mesindussaadustel);
  
• ainult EL ja Eesti standardi nõuetele vastavatel saadustel.
  

Aus Kaup
Ajakirjanduses on olnud kõneaineks, et praegu kehtiva termini järgi lihamass ei ole täisväärtuslik tooraine. Soomes kasutatakse väljendit “luuliha”. Eestikeelne uus vaste 2003.aastast on "mehaaniliselt konditustatud liha mass". Kõnekeeles oleks suupärasem nimetus "kondilihamass". Kondilihamass sisaldab suuremal või vähemal määral kondiosakesi. Kontidesse ja luuüdisse ladestuvad raskemetallid. Kondid sisaldavad rohkesti ka fluoriide, mille ülemäärane tarbimine ei ole tervislik alla 7 aastastele lastele. Eesti Lihatöötlejate Assotsiatsioon on seisukohal, et kondilihamassi ei tohiks kasutada toodetes, milles on viidatud tervislikkusele. Kindlasti peaks kondilihamass olema toote etiketil ühemõtteliselt ja selgelt tähistatud. ELA liikmesfirmad kondilihamassi oma toodetes ei kasuta ja sellest valmistatud tooteid iseäranis lastele ei soovita.
Mahemärk
Mahemärk, kasutusel aastast 1998, on Mahepõllumajanduse seaduse alusel antav märk, mida kasutatakse mahepõllumajandusliku toidu eristamiseks muust samaliigilisest toidust. Mahemärgi kasutusloa väljaandmise õiguse andmise või andmata jätmise üle otsustab põllumajandusminister ja kasutusloa õiguse saamiseks tuleb pöörduda Põllumajandusministeeriumisse. Mahemärk ei asenda kaubamärki, see on pigem garantiimärk, mis kaubamärgile lisatuna osutab ja kinnitab, et toode on kasvatatud ja käideldud ökoloogiliselt ja biodünaamiliselt. Ainult neid märke väljaandvad riigiasutused võivad neid kaitsta kontroll- või garantiimärkidena tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni alusel. Märgis ei erista ühe ettevõtja toodet teise omast, sama märki võivad kasutada kõik ettevõtjad, kelle tooted vastavad kindlaksmääratud tingimustele.1999. aastal sertifitseeriti riikliku märgi nõuete kohaselt 89 talu, 2 töötlemisettevõtet ja 1 toitlustusettevõte.
Kokku oli 1999. aastal ligikaudu 4000 hektarit kontrollitud põllumajandusmaad, mis moodustas 0,4% tootmiseks kasutatavast põllumajandusmaast. 2000. aastal on taotlenud riiklikku märki "Mahemärk" üle 238 talupidaja (sh üleminejad) ligikaudu 10 000 hektariga. See taotluste lisandumine tuleneb põhiliselt mahepõllumajandusorganisatsioonide intensiivsest propagandatööst 1999. aastal, riigi kasvavast huvist mahepõllumajanduse arendamise vastu (sh pinnatoetused alates 2000. aastast) ja parematest koolitustingimustest 2000. aasta kevadel. Enamik mahepõllumajandustalusid, sh mahepõllumajandusele üleminejad, on koondunud kolme piirkonda - Kagu-Eesti (Võrumaa, Põlvamaa ja Valgamaa), Saaremaa ja Läänemaa. Neis piirkondades on looduslike tingimuste tõttu traditsiooniliselt tegeldud ekstensiivse põllumajandusega, mistõttu mahepõllumajandusele on suhteliselt kerge üle minna. Hiljuti on ilmutanud huvi ka mõned intensiivse põllumajandusega piirkondades asuvad suuremad talud ja põllumajandusettevõtted.
Mahepõllumajandussaaduste turustamine on küllaltki nõrgalt arenenud. Tarbijatel on mahepõllumajandussaadusi kauplustest raske leida. Levinuimad turustusmeetodid on müük talust, müük haiglatele, koolidele, lasteaedadele ja kohalikele kauplustele. Turunduse arendamisega tegelevad organisatsioonid on AS Urtica ja hiljuti asutatud Mahepõllumajandustootjate Liit.
Töödeldud tooteid müüvad suhteliselt vähesed talud, ehkki selles suhtes on arengupotentsiaali. Suhteliselt suurt osa mahepõllumajandussaadustest ei müüda mahepõllumajandussaadustena (näiteks suurtele piimakombinaatidele, kus see tavalise piimaga segatakse) või müüakse ilma mahepõllumajandussildita (isegi kui talu on sertifitseeritud ja omab õigust silti kasutada).
Talupidajate koolitust on enamasti korraldanud mitteriiklikud organisatsioonid (Eesti Biodünaamika Ühing, Kagu-Eesti Bios , Ökotehnoloogia Keskus, Räpina Vabahariduse Ühendus) ja seda koolitust on väga vaja. Et Eestis on ainult kolm akrediteeritud mahepõllumajanduskonsultanti, on vaja koolitada juurde mahepõllumajandusele spetsialiseerunud konsultante ja tutvustada mahepõllumajanduse üldpõhimõtteid ka tavalistele talukonsultantidele. Vähe on asjakohaseid infomaterjale, seni on avaldanud ainult mõned brošüürid.
Mahepõllumajandust on suhteliselt vähe uuritud, kuid mitu mahepõllumajandusega tegelevat institutsiooni tunnetavad selgesti teadusuuringute tähtsust. Mahepõllumajanduse alaste uuringute arendamise vastu on huvi olemas, kuid vajalikku rahastamist leida on problemaatiline. Seni on mõned projektid teostanud Eesti Põllumajandusülikooli Taimekaitse Instituut ja Ökotehnoloogia Keskus, aga ka mõned mahepõllumajandusega tegelevad talupidajad.
Arvestades põllumajanduse praegust olukorda ja juba toimunud arengut, on selle sektori tulevaseks kiireks arenguks suur potentsiaal olemas. Hinnangute kohaselt kasvab mahepõllumajanduse toodang eelolevatel aastatel 50 - 100% võrra aastas.
Kasutatud allikad:

http://et.wikipedia.org/wiki/Tunnustatud_Eesti_Maitse

http://www.keskkonnaveeb.ee/okomark/okomark.php

http://www.aiandusliit.ee/default.asp?id=137

http://www.ela.ee/index.php?act=auskaup&o=2