Toiduainekeemia protokoll (0)

EBAVÕRDSUS - sotsiaalsed tingimused, kus inimestel on ebavõrdne juurdepääs sellistele 
hüvedele nagu RIKKUS, PRESTIIZ , INFORMATSIOON ja VÕIM.
KIHISTUMINE  - sotsiaalsed tingimused püsivate inimkogumite tekkimiseks, kellel on 
ebavõrdne juurdepääs hüvedele (n. ebavõrdsuse edasikandumine põlvest põlve). 
Samasse  sotsiaalsesse kihti kuuluvate inimeste seas kujunevad välja ühesugused väärtused, 
toimimise, mõtlemise ja  suhtumise  mallid,  elulaad  - oma  SUBKULTUUR , mis soodustab kihi
püsivust  (n. vaimulikkond,  haritlaskond , käsitöölised).
Suur osa kihi taastootmisel on perekonnal kui esmase sotsialisatsiooni üksusel. 
Erinevaid ühiskonnatüüpe iseloomustab jagunemine erinevatesse kihtidesse.
KLASSID - kihid , millede ebavõrdne juurdepääs hüvedele on otseselt seotud nende erineva 
positsiooniga ühiskonna kesksetes MAJANDUSSUHETES (töölisklass, talupojad, kodanlus , 
feodaalid ). Nendes kihtides võib kujuneda KLASSITEADVUS (arusaam ühistest huvidest), 
SOLIDAARSUS (ühtekuuluvus), IDEOLOOGIA (väljendab klassihuve), KLASSIVAEN 
(teise klassi vastu), poliitiline  ORGANISATSIOON  (parteid, liikumised). 
Klassile on iseloomulik  EKSPANSIOON  - allasurutud klassi (talupojad, töölisklass) huvid 
leiavad mõistmist teiste klasside ja kihtide ( feodaalid, kodanlus, intelligents) esindajate seas, 
kes sageli töötavad välja vastava ideoloogia ja aitavad luua organisatsiooni võitluseks nende 
huvide eest. 
 KONFLIKTITEOORIA.     VÕIMU PRIVILEEGIDE KAITSMINE - need, kelle valduses on
rikkused ja võim, saavad suurema osa ühiskonnas toodetud hüvedest, ja püüavad oma 
seisundit  säilitada. 
K. MARX  - ühiskonna majanduslik  organisatsioon  ehk tootmisviis  määrab ära ka tema 
sotsiaalse organisatsiooni ehk hüvede jaotusviisi. Tootmisviis = tootlikud jõud 
( tootmisvahendid  ja tööjõud)  +  tootmissuhted (inimeste suhe tootmisvahendite omamisse). 
Iga  tootmisviisi  puhul on võimul ja saab suurema osa toodetud hüvedest see kiht, kelle 
omanduses  on põhilised tootmisvahendid (feodaalse tootmisviisi puhul feodaalid kui 
maaomanikud, kapitalistliku tootmisviisi puhul kodanlus kui vabrikute-masinate  omanikud ).  
Üks tootmisviis asendub teisega siis, kui toimub hüpe  tootmisvahendite arengus (näit. 
käsitööndus asendub manufaktuurse masintööstusega).
Enamiku tuntud tootmisviiside puhul toimub allutatud klassi  ekspluateerimine  valitseva klassi
poolt. Kapitalismi puhul : toote (müügi)väärtus =  tooraine  väärtus + masinate kulu 
( amortisatsioon ) + tööliste palk + LISAVÄÄRTUS (omaniku kasum).  Lisaväärtuse loovad 
töölised oma tööga, selle saab aga omale tootmisvahendite omanik.
Tööliste ABSOLUUTNE  VAESUMINE : töölised võetakse tööle vähempakkumise korras, 
nõutavad oskused piirduvad lihtsate operatsioonidega konveieri ääres - võib üha vähem palka 
maksta.
SUHTELINE VAESUMINE: omanike kasumid kasvavad kiiremini kui tööliste palk.
Väljapääs on K. Marxi arvates eraomanduse asendamises kollektiivse omandiga 
( kommunism ,  sotsialism ), mis leiab aset kõige arenenumal kapitalistlikul maal.
Seda pole juhtunud, sest:
1) Kapitalistliku majanduse kiire areng tuleneb kodanluse säästlikkusest, kes erinevalt 
palgatöölistest investeerivad suure osa tuludest tootmisse (M.  Weber  – protsetantlik  eetika  ja 
kapitalismi vaim). 
2) Konkurents  turul sunnib tootma  mitte ainult odavamalt, vaid ka kvaliteetsemalt - 
kõrgenevad nõuded ka töölistele, mis tingib ka suurema töötasu.
3) Ametiühingute  rahumeelne  võitlus õiglase palga eest viib (kollektiiv-)lepinguteni 
tööandjaga, palgataseme korrigeerimiseni sõltuvalt elukallidusest.
4) Ühiskond kehtestab  sotsiaaltagatised  abiraha näol töötuse või invaliidistumise korral ning 
pensioni vanaduspäevadeks.
5) Tööliste osakaal töötajaskonnas väheneb, nn. “valgekraed” on suuremal  määral huvitatud 
ettevõtte käekäigust.
6) Kõik inimesed ei soovi olla omanikud
7) Riiklik-sotsialistlike eksperimentide äpardumine