"Tõde ja õigus" - lühikokkuvte (10)

Tõde ja õigus
Anton Hansen Tammsaare epopöa „Tõde ja õigus“ kuulub vaieldamatult eesti kirjanduse klassika hulka. Teose üheks peategelaseks on Indrek Paas .
Esimeses osas ei olnud Indrek eriline töötegija, vaid hoopis unistaja. Teda ei tõmmanud igapäevased põllutööd ja muu selline rassimine, teda köitis hoopis rohkem õppimine. Noor Andres tahtis kogu aeg jõudu proovida ja rähelda, Indrekule meeldis aga unistada . Nende ärplemise pärast saab Mari kord põllul Indreku visatud (Andresele määratud)
kiviga vastu külge ning see jääb korduma läbi teose kui süütunde sümbol. Indrekule ei meeldinud üldsegi maa elu, ta tahtis linna elama minna.
Teises osas oli kogu tähelepanu suunatud Indrekule ning sellel, kuidas ta Taaralinnas Mauruse koolis õppis. Indrek tahtis ennast väga harida, aga ta elu ei sujunud hästi, ta oli vaene ja pidi elama pööningul. Indrek aitas ka direktorit ja teisi nooremaid õpilasi ning tegi mitmeid majatöid. Ta sai selle kõigega hakkama ja oli ise ka hea õpilane. Teises osas toimub Indreku võitlus jumalaga . Kui Indreku isa õpetas poissi nii nagu piibel seda käskis, siis nüüd järsku pööratakse Indreku elutõed peapeale. Koolis õpetatakse, et taevas on tähed ja planeedid . Indrekul on seda raske uskuda , kuna teda oli õpetatud kogu eelneva elu jooksul jumalasõna järgi ning nüüd tuli välja, et seda pole olemaski. Koolis olles hakkas talle meeldima direktori tütar, paraku mõjus see halvasti Indreku õppetööle. Ta lahkus koolist, kuna ta leidis, et millelgi pole mõtet ning ta pettus ka jumalas.
Kolmandas osas oli teose keskseks tegelaseks taas Indrek. Ta elas linnas, ekatus juhuslikest teenimisvõimalustest ning suhtles revolutsionääridega. Otseselt poliitilises võitluses ta aga ei osalenud, ta jagas lendlehti. Kolmandas osas haigestus raskelt Indreku ema Mari ning poeg pidi sõitma Vargamäele, kaasas rohi emale. Mari palus Indrekul anda enale rohu ületoos, kuna valud oli muutunud juba väljakannatamatuks. Indres seda ka tegi, kuid see tekitas temas suuri süümepiinu. Kolmandas osas toimus Indrekul võitlus ühiskonnaga ning kindlasti ka iseenda ja jumalaga.
Neljandas osas käsitletakse Indreku perekonna elu kümmekond aastat pärast Kariniga abiellumist. Indreku abielu ei sujunud hästi ja oli karile jooksmas, kuna tema ja ta naise huvid ei ühtinud. Isegi nende lapsed ei sidunud neid enam. Sellest tulenesid paljud tülid ja armukadedusstseenid. Suurest vihast lasi ükskord Indrek Karinit, kuid õnneks jäi ta ellu. Kotus mõisteti Indrek õigeks. Indrek otsustas minna Vargamäele, et sealt hingee rahu leida. Neljandas osas, Indrekule järgi joostes , jäi Mari trammi alla. Nüüd mõistis Indrek, et tema naine ikkagi armastas teda ning see andis talle jõudu naasta Vargamäele.
Viiendas osas asus Indrek elama oma sünnikoju, Vargamäele. Ta asus elama oma isa juurde sauna. Ta hakkas hoolega tööd tegema, ta otsustas kraavid taastada ning tal tuli ka mõte taaselustada oma isa kauaaegne unistus - Vargamäe jõe puhastamine ja süvendamine Viiendas osas tuli Vargamäele ka Indreku teenija, Tiina, kellele tegelikult Indrek väga meeldis. Viiendas osas suri ka Indreku isa, Andres. Teos lõppes sellega, et Indrek otsustas ikkagi proovida Tiinaga koos olla ja õnne proovida.
Indrekul olid pidevad võitlused nii iseenda kui ka jumalaga. Ta oli muutuv karakter. Indrekul oli väga raske hinges rahu leida.