Tõde ja õigus I osa, Pearu monoloog (0)

Pearu
No on alles raske hommik. Eile sai ikka kõvasti viina võetud, küll nüüd kõik mehed seal kõrtsis teavad mis mees ma olen ja kui palju ma kannatan. Oi näe, magussai. Unustasin vist eile lastele anda. Kahju ainult, et Andrest eile kõrtsus polnud. Oleksin tahtnud temaga paar asja ära õiendada, aga nüüd pean jälle kohtusse minema. See mees ikka ei anna mulle rahu, on alles sitke vennike. Või tema otsib õigust, kuid mis õigust sa siin Vargamäel tahad. Minu arust võidab see, kes on kavalam.
Ühes asjas oli siiski Andres õige valiku teinud, see oli tema kadunud naisuke Krõõt . Ma siiamaani mäletan tema heledat häält kui ta sigu minu maa pealt ära ajas. Küll Krõõt oli ikka väärt naisuke. Mina omast heast südamest ajasin isegi tee puhtaks Krõõda surma puhul, nii väärt oli Krõõt. Kahju, et teda enam pole. Oli teine vast sihvakas ja sale, minu naisega ei anna võrreldagi, puha tömpajalg teine. EI suuda isegi väravat õigel ajal lahti teha kui ma suure hooga kõrtsist tulen, peab muudkui aeda maha sõitma ja jälle uue peale ehitama. Ei aita see peksmine ka, võibolla peaks kõvemalt lööma hakkama.
Kui ainult need sulased koguaeg minu ja mu naise vahele ei tuleks. Mida nad endast õieti arvavad , või nemad tulevad kaitsma. Ma neile veel näitan. Kui nii edasi, siis ei maksa ma neile enam üldse raha, tõstan aga töökoormust. Kuradi poisiraisad! Teevad tööd ka minu poegade eest, ei mina neid tööle sunni.
No aitab plärast, pean minema kraavile tammi ehitama, kuidagi peab ju elu põnevamaks tegema, muidu võib siin Vargamäel igavuse kätte ära surra. Vaatab, äkki jõuan isegi kõrtsi , mul juba janutab.