Jalutame looduses ning korjame materjali eesmärgiga valmistada endale energiavaip Lõkkeõhtu - valmistame nõgesekotlette Esmaspäev Hommikusöök - üks sõna tervislik puder või röstitud helbed, lisaks ürditee/ kohv. Retk loodusesse - tutvume erinevate taimedega, korjame ravimtaimi (paku soodsat võimalust varuda koju kaasavõtmiseks looduslikku teematerjali) Lõuna - ürtidega omlett , taimetee Õpime valmistama taimedest erinevaid tooteid: tinktuure, siirupeid jm. Enne lahkumist maitseme loodusest korjatud taimedest valmistatud salatit miks mitte salateid ilma näiteta (nt vesiheina salat) ning lahkume õhtul heade mõtetega kodu poole. Kodud on neil ju erinevates kohtades Miks mitte lahkuda heade mõtetega koduteele Lahkumine kella 19.00 paiku esmaspäeva õhtul Hind osavõtjale NB!!! Heaks äraolemiseks pange selga/jalga looduses liikumiseks sobivad riided ja jalanõud ning võtke kaasa sääsetõrje vahend
seened. Siinkohal saamegi seente kasutamist ravimina mõista mitmeti. Spirituaalsuse seisukohast vaadates on ka maagiliste seente kasutamine teatavat moodi ravimine. Ent peatume pigem siiski rahvameditsiini tavapärasemas tähenduses ja vaatame kuidas seeni kasutatakse haiguste ennetamises ja ravis ning jätame ajukeemiaga manipuleeriva osa kõrvale. Ravimiseks saab seeni kasutada mitmel viisil: tükkideks lõigatult kuivatatuna, jahvatatuna, tehakse tõmmiseid ning tinktuure. Must pässik (Inonotus obliquus) Must pässik - rahvasuus kutsutakse ka kasekäsnaks (kuigi ametlikult on kasekäsn hoopis teine seen) ja kohati kannab ka venepärast nime chaga või tšaaga. Varemalt oli selle kasutamine levinud Siberis, Hiinas ja Jaapanis aga viimasel ajal on hakatud rohkelt kasutama ka Euroopas ning Põhja-Ameerikas. Mustast pässikust tehakse peamiselt tõmmist kuid kasutatakse ka kuivatatult ja see järel jahvatatult smuutide sees. Tehakse ka tinktuuri.
põllumajandussaadusi alates puuviljadest, marjadest, ürtidest, vürtsidest, seemnetest, pähklitest ning lõpetades mee, muna, rõõsa koore ja mitmesuguste eeterlike õlidega. Ajalugu Likööri tekkeajaks peetakse 13. sajandit ning sünnikoduks Itaaliat, kust on pärit ka esimesed teated liquoreiks nimetatud jookide valmistamise kohta kloostrites. Alguses kasutati neid raviotstarbelisi eliksiire ja tinktuure küll seedimise edendamiseks, mitmete ihuliste ning hingeliste vaevuste vähendamiseks ja toonuse tõstmiseks, kuid õige pea osati neid hinnata ka tujutõstvate seltskonnajookidena. Hollandlased, kes olid suured meresõitjad, olid ka ühed esimestest liköörimeistritest. Juba 16. sajandil tegid nad Antilli saartel kasvavatest mõru maitsega curaçao apelsinidest suurepärast magusat napsi. Prantsusmaal peetakse likööriaja arvestust alates Bénétictine DOMist, mis
arengujärk. See levis 16-18 sajandis üle maailma läbi erinevate teoste, eriti populaarne oli see meetod tänapäeva Holland ning Belgia aladel. Iatrokeemia nii- öelda isaks oli Paracelsus, kes pani aluse mõtteviisile, et inimese keha koosneb keemilistest ainetest ning protsessidest. Seega saab inimest ravida keemiliste preparaatidega. Juba enne iatrokeemia esile kerkimist tegelesid alkeemikud ravimipreparaatide valmistamisega. Nemad kasutasid selleks taimseid vahendeid ning erinevaid tinktuure või määrdeid. Mõnel harval juhul kasutati mineraalseid aineid. Paracelsus kasutas vastupidi enamasti mineraalseid preparaate ning taimseid vahendeid vähe. Paracelsus uskus, et kui tria prima ainete tasakaal on kehas nihkunud, on inimene haige ning teda saab ravida nende ainete tasakaalu tagasi nihutamisega. Seega ta kasutas ravimiseks paljusid väävli ning elavhõbeda ühendeid. Samuti erinevaid soolasid. Samas sai mees aru, et need ained ei ole inimorganismile täiest ohutud.
Jutt käib näiteks juhtumist kui alkoholi keeluseadusega, mis püüab ära hoida alkoholi liigtarvitamisega kaasnevaid tervisehäireid, kaasnes nagu automaatselt põrandaaluse struktuuri teke ja väljaarendamine (nn. maffia). See organisatsioon aga omakorda tekitab näiteks automaatrelvade tarvitamisega rahvarohketes paikades hulga suuremaid ja tõsisemaid terviseprobleeme kui mistahes alkoholi kuritarvitamine seda iial suudaks. Sama on lugu ravimitega - senikaua kui tinktuure müüdi apteegis, ei olnud nn. sotsiaalset tellimust narkomaffia järele ja seetõttu ei olnud kellelgi vähimatki põhjust koolide läheduses kokaiini, heroiini, speedi, extacy või kanepiga kaubitseda. Kusjuures tavaliselt on lubatud koguni reklaamida üht kõige ohtlikumat (rekordiline arv surmajuhtumeid) narkootilist ainet - tubakat. Ma ei tea kahjuks Eesti statistikat, aga USAs raporteeriti 1995 a. ligikaudu 405 000 tubakaga seostatavast surmajuhtumist
Tinktuuride manustamine? Tinktuurid (tinktuur Tinctura) on droogidest valmistatud alkohoolsed või vesi alkohoolsed tõmmised. Neid säilitatakse pimedas, jahedas(võivad säilida 3-4 aastat). Manustatakse peamiselt seespidiselt kas tilkadena või mikstuuride koostises. 19. Mis on mikstuur? Kuidas manustatakse? Mikstuur (Mixtura) on seespidine või välispidine kombineeritud vedel ravimvorm, mis võib sisaldada lahustunud ja lahustumatuid aineid, leotisi, keediseid, tinktuure, ekstrakte jm. (Viimasel ajal valmistavad mikstuure ka tehased, aga nendele on lisatud konservante. Erinevus lahusest sisaldavad rohkem kui kahte komponenti, võivad olla hägused ja sademega. Tähtis on, et neid tuleb alati enne tarvitamist loksutada.) Manustatakse seespidiselt supilusikaga. 20. Selgita, mis on suspensioon ja emulsioon? Milline nõue on suspensioonide ja emulsioonide manustamisel?
tegi meele muretuks. Altamira markiis Don Pedro Sanches de Tagle, keda peetakse tekiila esiisaks, saabus Jaliscosse umbes 1600. a, pani seal õige varsti käima ka esimese keedukoja. Sajand hiljem kuulusid kõik mezcali-laadsed joogid juba maksustamise alla. Likööri ajalugu Likööri tekkeajaks peetakse 13. sajandit ning sünnikoduks Itaaliat, kust on pärit ka esimesed teated liquoreiks nimetatud jookide valmistamise kohta kloostrites. Alguses kasutati neid raviotstarbelisi eliksiire ja tinktuure küll seedimise edendamiseks, mitmete ihuliste ning 7 hingeliste vaevuste vähendamiseks ja toonuse tõstmiseks, kuid õige pea osati neid hinnata ka tujutõstvate seltskonnajookidena. Hollandlased, kes olid suured meresõitjad, olid ka ühed esimestest liköörimeistritest. Juba 16. sajandil tegid nad Antilli saartel kasvavatest mõru maitsega curaçao apelsinidest suurepärast magusat napsi.
Vapp on reeglite järgi kilbikujulisele alusele maalitud värviline märgis , mida valitseja riik, viimase osa ( maakond, vald) kasutab. Vapidiplom- spetsiaalne tunnistus. Kilbihoidjaks nimetatakse vapil olevat inimese või looma figuuri, kes hoiab vappi. Vapimantel- omapärane kaunistus- keep, mis langeb kroonitud kiivri alt. Elusolendid on tavapäraselt suunatud paremale. Tavaliselt on vapid reljeefsed. Vapi koostamiseks kasutatakse järgmisi värve: ehk heraldilisi tinktuure: metallvärvused kuld ja hõbe ( asendusvärvused on kollane ja valge). Põhivärvused on sinine, roheline, punane, must ja purpur. Sümboolikast: ristatud käed- ustavus, lõvi- jõud, mehisus, suuremeelsus, küünistega kivi hoidev kurg- valvsus. Eesti vapp-Eesti riigivapp on üks vanemaid ja kaunimaid Euroopas. Kolme sinise sammuva lõviga kuldne vapikilp põlvneb Taani kuninglikust vapist. Lõvi on heraldikas võimu ja vapruse, tugevuse ja õilsuse sümbol Eesti
tüükad levivad teistele kehaosadele või teistele inimestele. (soolatuukad.eu 22.02.09) Raviks võib kasutada vedelat lämmastikku (krüo e. külmaravi ), sügavate tüügaste puhul on näidustatud laserkirurgiline ravi. Kasutatakse ka kooriv-söövitatav ravi, näit. Duoilm lahust või tsütostaatilise toimega Aldra kreemi koos 10%lise salitsüülhappe salviga. Suurte soolatüügaste raviks kasutatakse vereurmarohtu. Apteekides on nii vereurmarohu kui teistegi ravimtaimede tinktuure, mis peaksid toimima selle vastu. Oluline on isiklik hügieen ja higistamise vähendamine. (soolatuukad.eu 22.02.09) On oluline teada, et nahalt (näiteks sõrmedelt, labajalgadelt ja põlvedelt) eemaldatakse tüükaid teisiti kui suguelunditelt. Suguelunditelt soolatüügaste eemaldamine ei ole mõistlik ega tervislik kodustel meetoditel ja käsimüügiravimitega suguelundid võivad mõnede ainete manustamisega kahjustatud saada. Ka ei tohi oma arstiga nõu pidamata ravida näopiirkonna
-määritavaid ravimvorme saab manustada spatliga, sõrmega, marlitampooniga -ravimit tuleb määrida õhukese kihina või kasutada tupsutamist patsutamist, võimalikult vähem hõõrumist -ei tohi vigastada ega liigselt ärritada kahjustatud pindaktiivseid -jälgida mis juhtub manustamiskohal peale ravimi manustamist, nt. Nahaärritust, sügelemine, punetus Ravimvormid: lokaalselt nahale või haavale manust. Pulbreid, suspensioone, lahuseid, tinktuure, leotisi, keediseid, aerosoole, salve, pastasid, kreeme, geele, linimente ja plaastreid. Pulbrid: pulber on ülipeen ja teda võib nimetada ka puudriks. Manustamisel puistata või tupsutada vati või marlitampooniga kahjustatud pinnale. Suurtele haavapindadele manustamisel kasutada steriilseid vahendeid. Liigset pulbrit saab ära pühkida niiske vatitampooniga. Pulber imab endasse vett jm niiskust. Pulbri pinnal vedelik aurustub, soojus kaob ja maht jahtub
piiritusjook, mille maitsestamiseks kasutatakse erinevaid põllumajandussaadusi alates puuviljadest, marjadest, ürtidest, vürtsidest, seemnetest, pähklitest ning lõpetades mee, muna, rõõsa koore ja mitmesuguste eeterlike õlidega. Likööri ajalugu Likööri tekkeajaks peetakse 13. sajandit ning sünnikoduks Itaaliat, kust on pärit ka esimesed teated liquoreiks nimetatud jookide valmistamise kohta kloostrites. Alguses kasutati neid raviotstarbelisi eliksiire ja tinktuure küll seedimise edendamiseks, mitmete ihuliste ning hingeliste vaevuste vähendamiseks ja toonuse tõstmiseks, kuid õige pea osati neid hinnata ka tujutõstvate seltskonnajookidena. Hollandlased, kes olid suured meresõitjad, olid ka ühed esimestest liköörimeistritest. Juba 16. sajandil tegid nad Antilli saartel kasvavatest mõru maitsega curaçao apelsinidest suurepärast magusat napsi. Prantsusmaal peetakse likööriaja arvestust alates Bénétictine DOMist, mis sündis Normandias
pimedas kohas 10 päeva. Seejärel kurnatakse. 2-3 päeva pärast alustatakse ravi. Juuakse tilkadena külma piimaga (50 g) 1 tund enne sööki. Järgmisest päevast alates juuakse 25 tilka 3 korda päevas. Selle mõju on väga tugev. Kõrvaldab rasvakogumid, paraneb ainevahetus, parandab stenokardia, skleroosi, kõrvaldab kasvajaid. Kaob peakohin, paraneb nägemine, organism nooreneb. Sellist protseduuri võib teha 5 a vahega. Farmaatsiatööstus väljastab mitmesuguseid tinktuure ja tablette küüslauguga. Enne nende kasutamist tuleb konsulteerida arstiga. Vastunäidustatud on toore küüslaugu söömine pankrease põletiku ja neeruhaiguse puhul. On inimesi, enamasti mao kõrghappesusega, kes ei saa küüslauku kasutada toorena, siis vägisi ei tasukski seda teha - süüa üksnes toidus. Küüslauku võib ravi eesmärgil kombineerida ka teiste ravimtaimedega nagu nt 3 osa küüslauku, 3 osa viirpuu marju, 3 osa viirpuu õisi, 3 osa põldosi, 4 osa raudrohtu, 1 osa
7.päev 12 tilka 11 tilka 10 tilka 8.päev 9 tilka 8 tilka 7 tilka 9.päev 6 tilka 5 tilka 4 tilka 10.päev 3 tilka 2 tilka 1 tilk Järgmisest päevast alates juuakse 25 tilka 3 korda päevas. Selle mõju on väga tugev. Kõrvaldab rasvakogumid, paraneb ainevahetus, parandab stenokardia, skleroosi, kõrvaldab kasvajaid. Kaob peakohin, paraneb nägemine, organism nooreneb. Sellist protseduuri võib teha 5 a vahega. Farmaatsiatööstus väljastab mitmesuguseid tinktuure ja tablette küüslauguga. Enne nende kasutamist tuleb konsulteerida arstiga. Vastunäidustatud on toore küüslaugu söömine pankrease põletiku ja neeruhaiguse puhul. On inimesi, enamasti mao kõrghappesusega, kes ei saa küüslauku kasutada toorena, siis vägisi ei tasukski seda teha - süüa üksnes toidus. Küüslauku võib ravi eesmärgil kombineerida ka teiste ravimtaimedega nagu nt 3 osa küüslauku, 3 osa viirpuu marju, 3 osa viirpuu õisi, 3 osa põldosi, 4 osa raudrohtu, 1 osa
annaabi.ee 
