orgaaniliste ühenditena; leidub keskmisel 0,5 mg/L Fosfor: esinev ortofosfaatidena PO4(3-) ja sellega seotud ioonidega Sügavuse suurenedes suureneb N ja P kontsentratsioon, max 1000 m juures, sügavamal konstantne. Mesotroofne Oligotroofse (väga vähe totiaineid ) ja eutroofse (väga palju toitaineid , suur taimekasv) vahepealne olukord N-ühendite ja o2 jaotus sõltuvalt toitelisusest · Rohketoiteline veekogu eutroofne - O2 : Pinna kihtides ülalpool termokliini lahustunud O2 sisaldus kõrge, termokliinis langeb järsult, allpool madal n-ühendid : pinnakihtides sisaldus madal, termokliinis tõuseb, allpool kõrge · Vähetoiteline oligotroofne O2 : Lahustunud O2 sisaldus vertikaalses lõikes ühtlaselt kõrge n-ühendid: NO3 ühtlaselt vertikaalses lõikes madal, NH3 pinnakihtides väga madal, allpool termokliini pisut tõuseb
-Läänemere veevarusid täiendavad kolm allikat, jõed, vee sisevoo põjamerest. -vesi jääb vähemaks kahel viisil , aurumine ja välja Põhjamerre -TÄielik vee vahetumine toimub umbes 30 aastaga Temperatuurikihistumine -läänemere pinnaveel on maksimitihedus temepratuuril vahemikus 1,5-3,5 kraadi -Päike soojendab kevadel vaid õhukest pinnakirhti ja tuul ning lainetus segavad soojuse sõgavamale -termokliin on kiht kus temperatuur järsult langeb. -termokliini sügavus suve jooksul kasvab ja on augusti lõpus umbes 14-20 meetrit. Vee kihistumine -Läänemere vesi on kihistnud st merevee temperatuur ja soolsus muutuvad sügavuse kasvades. -halokliin on hüppekiht , kus soolsus järsult kasvad(50-80M) sügavusel süvavee soolsuses. -Kuna merevee tihedus sõltub soolsusest on halokliin ka tiheduse hüppekihiks, halokliini ülaosa on kergem vesi ei segune eriti kergesti allosa raskema veega Veetemperatuur
· Organismi arengu peatumine varasematel staadiumidel: meriristi Läänemere isenditel on radiaalkanalid nõrgalt arenenud, meenutades noori meririste Põhjameres. Läänemeres sisaldab meririst rohkem vett. Meritikrid on õrnemad kui Põhjamere omad (sisaldavad rohkem vett). Zooplanktoni vertikaalne jaotus ja ööpäevased ränded Mõjutegurid: temperatuur, soolsus, hapnik, valgus, juurdepääs toidule jne. Erinevad liigid võivad päeval koguneda: a) termokliini peale b) termokliinile c) termokliini allaesineda d) homogeenselt kogu veekihis. Mõned liigid esinevad päeval termokliinis või selle all, öösel aga tõusevad termokliini peale. Mõnedel liikidel puudub ööpäevane migratsioon. Zooplanktoni sesoonsed muutused Zooplanktoni liigiline koosseis ja arvukus muutuvad sesoonselt, kuid muutused ei ole nii järsud kui fütoplanktonis. Muutused on suuremad ülemistes veekihtides.
terapeutilise omaduse. Soolad, väävliühendid ja gaasid on kõige tavalisemad ühendid, mis võivad olla lahustunud vees. arteesia vesi surneline põhjavesi (Nõiakaev) soolsus Maailmamere kesk. soolsus on 35 promilli ( ! sademed, aurumine, ühendus ookeaniga, sissevoolavad jõed!! ) termokliin - õhuke, kuid järsult muutuva temperatuuriga (1...3 °C ja rohkem 1 m kohta)[1] hüppekiht suhteliselt sügavates kihistuvates veekogudes.Termokliini eripäraks on, et seal muutub temperatuur vertikaalsihis palju kiiremini, kui sellest üleval ja allpool asuvail veekihtidel. Termokliini sügavusvahemik sõltub peamiselt aastaajast, laiuskraadist ja tuule mõjust vaadeldavas veekogus. leetseljak - madal ja lauge, pikliku kujuga liivavall jões (ülaosa madalveega veest väljas) või rannalähedases meres (rannajoonega enam-vähem rööbiti).
pehmetoidulistest setetest. Bentose toiduvarud olenevad põhja substraaditüübist. Kiirevoolulistes jõgedes on kruus, liiv ja muud jämedad setted hõljumist toituvad loomad, nt 2poolmelised moluskid. Kui on väike voolukiirus, siis sellistes veekogudes on pehmed setted, savi ning orgaanilise aine osakesed akumuleeruvad infauna ja settesööjate areng. Järvedes bentose biomassi langus alapoole termokliini seotakse järve troofilise staatusega, nt oliotroofses järves on bentiline makrofauna väike. Produktiivses järves biomassi produktiivsus kasvab ja tõuseb termokliini sügavuse suurenedes. Eutroofsete järvede puhul profundaali bentose biomass on vahetult termokliini all, enne seda kui muutub liiga väikeseks hüpolimnioniks. Niisugused keerukad mudelid on tingitud toidu ja lahustunud hapniku varude vastastikustest seostest ja mõningal juhul setete tüüpide levikust.
2.4 Raud HNLC - High-Nutrient, Low-Chlorophyll HNLC kirjeldab olukorda ookeanis, kus toiteaineid (N, P, Si) on palju, kuid fütoplanktoni arvukus ja biomass on madal. Põhjus: raua vaegus (Fe on oluline faktor fotosünteesi protsessis). Tehti ekperimentaalselt kindlaks juba 90.a keskel. HNLC tingimused esinevad eeskätt Vaikes ookeani ekvatoriaalses ja sub-arktilises piikonnas. 3. Veetemperatuur Temperatuur langeb sügavuse suurenedes. Termokliini olemasolust ja selle sügavusest sõltub toiteainete ringlus Igal vetikaliigil on välja kujunenud oma temperatuuri optimum, kus läbi viia max fotosünteesi. 4. Hoovused Hoovuseid tekitavad tuuled, vee tiheduse erinevused, looded e tõusud ja mõõnad. Püsivad hoovused: passaat-tuulte poolt tekitatud pinnahoovused: · Põhja-passaathoovus · Lõunapassaathoovus · nende vahel ekvatoriaalne hoovus Perioodilised hoovused: mussoon-tuulte poolt tekitatud. · Pinnahoovused;
Liikide tsonaalne levik Madalaveelises litoraaltsoonis (Litoraal on ookeanide, merede, järvede jt veekogude bentaali ökoloogiline sügavusvöönd, mis üldiselt hõlmab ranniku- (kalda-) piirkonna, kus kasvab fütobentos ehk põhjataimestik. ) domineerivad hõljumistoitujad. Sügavamal on hõljumistoitujate liike aina vähem, süvikutes aga nende arv jälle suureneb. Ka kiirevoolulistes veekogudes on nende arv suhteliselt kõrge. Järvedes toimub biomassi langus allapoole termokliini (oligotroofsed järved). Toitaineterohketes järvedes biomassi suurus kasvab ülalpool termokliini.. põhjaelustiku toiduvõrk: toitumisgrupid: infauna (setesööjad) suurem energiavoog? epifauna (hõljumistoitujad, raipesööjad) ei sisalda palju kaloreid? Kõrvalpõige evolutsiooni: mida sügavamal organismid elavad, seda suuremad on nende mõõtmed gigantism. Selline evolutsioon on
pinnal; (x) pindmine valgustatud veekiht kus toimub neto fotosüntees; () veekogude anaeroobne põhjakiht; () ookeanide kaldäärne tsoon, mis allub tõusu-mõõona toimele Hüpolimnion; () sarnaste: keskkonnatingimustega; (ja ka elustikuga) järvede kogum; () järvede pindmine kiht, mis talvel jäätub; () limnoloogia haru mis tegeleb hüpoanalüüsidega; () järvede kinnikasvanud arengustaadium; (x) järvede sügavam veekiht mis asetseb allpool termokliini 9 Stokes'i valem: () kasvukiiruse sõltuvus toitainete kontsentratsioonist; () viburi töö ja raku ujumiskiiruse sõltuvus keskkonna pH-st; (x) kera settimiskiirus vedelikus; () vee viskoossuse mõju rakkude ujumiskiirusele () agragaatide lagunemise kiirus vajumisel läbi veesamba 10
madala toitaineite sisaldusega.0,05 kuni 0,20 mM ( pmol / L ) fosfaadi - fosfor, 1-4 mM eest , nitraatide ja ligi 1,2 mm silikaadi. Tihedus takistab alaosasissevoolava Atlandi vee seguneda ülaloleva veega. 5.Veemassid Vahemeres on 3 peamist veemassi. Atlandi, levandi ja madalkihtide veed . Aatlandi veemass on olemas peaaegu kõikides mere osades, täites ülemkihi paksusega 100-200 m. Atlantilist vett iseloomustab miinimum soolsus suvel, peamiselt asendub 50-75 m sügavuses ja vastab termokliini kihile. Talvel sügavus suureneb suunal läänest itta kuni 10- 150m. Suvel temperatuur läänebasseini on 13-17°C, idas – 17-19°C, talvel 12-15°C ja 16,9°C. Soolsus kasvab läänest itta alates 36,5-38,05 kuni 38,2-39,2‰ Levandi vaheveemass on olemas kõikides basseinides 200-700 m sügavusel ja seda iseloomustab soolsuse maksimum. Ta tekib Levandi meres, kus suvel toimub intensiivne aurumine. Külmadel
lääneosas. Indoneesia ranniku keskmine merepinna kõrgus on umbes 0,5 meetrit kõrgem kui on Peruus. [12,14] Joonis 6. Vaikse ookeani tüüpiline seisund. (Allikas: Effects of ENSO in the Pacific. National Weather Service. http://oceanservice.noaa.gov/education/yos/resource/JetStream/tropics/enso_ patterns.htm) Vaikse ookeani lääneosas kuhjuva vee piirkonnas tekitavad passaadid 150 meetrilise paksusega sooja veekihi lääne osas, mis surub termokliini alla, samal ajal kui see tõuseb veepinnale idas. Pinnapealne 30 meetriline ida termokliin võimaldab tuultele tõmmata vett alt, mis on tavalselt palju toitainete rikkam kui pealisvee kiht. [12] 10 Samas kui Vaikse ookeani lõunaosas madalate ja kõrgete õhurõhkude alade mustrid muutuvad vastupidises suunas (õhurõhk Darwinis, Austraalias on kõrgem kui Tahitis),
lahustunud O2 kontsentratsiooniga. Et epilimnion on veekogu koige pealmine kiht, on see tugevasti mojutatud tuulest ja sageli sellest tingitud turbulentsusest hupolimnion-kihistunud veekogu (enamasti jarve) koige alumine veekiht. Üldjuhul on see kiht koige kulmem suvel ja koige soojem talvel, mil veekogu voib katta jaa. Termokliin- jarsult muutuva temperatuuriga (13 °C ja rohkem 1 m kohta) ohuke huppekiht suhteliselt sugavates kihistuvates veekogudes. Termokliini eripara seisneb selles, et seal muutub temperatuur vertikaalsihis palju kiiremini kui sellest uleval- ja allpool asuvates veekihtides. Sellest voib moelda kui nahtamatust tekist, mis eraldab teineteisest kaks veekihti: segunenud pinnakihi ehk epilimnioni ning rahuliku suvaveekihi ehk hupolimnioni. · Tuua valja maismaa ning veekogude temperatuurikontras: olulisimad pohjused-vesi soojeneb ja jahtub aeglasemalt, suurem auramine(suurem varjatud aurumissooojus) vesi on suurema erisoojusega,
paremale, lõunapoolkeral vasakule. Ookeanides liiguvad hoovused antitsüklonaalselt - põhja poolkeral päripäeva ja lõuna poolkeral vastupäeva. Mandrite kohal, kus õhk soojeneb enam, on suveti valdavad tõusvad õhuvoolud ja tsüklonaalne tegevus. Vastavalt sellele on sisemeredes ja järvedes valdavad tsüklonaalsed hoovuste süsteemid. Püsiva ühesuunalise tuule korral kandub soe pinnavesi järve ühte otsa. Vastusena tekib kompensatsioonivool, mis kihistunud järves kulgeb piki termokliini ja kihistumata järves mööda põhja. Tuulehoovust koos talle vastassuunalise kompensatsioonivooluga nimetatakse Ekmani spiraaliks. Tuule suunas kaugemas kaldas veepind tõuseb, tuulealuses langeb. Vastupidise kalde saab termokliin, mida laskuvad sooja vee vood pidevalt erodeerivad (vt. joonis 16). Äravooluhoovused on tingitud tavaliselt veetasemete vahest järve sisse- ja väljavoolu vahel. Võrtsjärves veepinna kõrguse erinevus Väike- ja Suur-Emajõe suudmete vahel näiteks vaid 6 mm
El Nino toob endaga kaasa : tugevad troopilised vihmad ulatuvad Ameerika rannikult kuni Vaikse ookeani keskosani; tavalisest vähem sademeid, isegi põuad, esinevad Brasiilias, Kesk-Ameerikas, Indoneesias ja Lääne-Aafrika ekvatoriaalpiirkonnas; troopiliste tormide aktiivsus kahaneb Atlandi ookeanis; India ookeani põhjaosas ja Aasia lõunaosas kahaneb mussoonide aktiivsus Normaalsel aastal on Ameerika ranniku lähedal veepinna temperatuur termokliini tõusu tõttu (tugevad lõunapoolkera passaattuuled tekitavad apvellingu) madalam kui Indoneesia lähedal, kus toimub tugev auramine, aga ka sademed ja tormid. Vihmatsoon (ida poole liikuvatest õhumassidest langevad sademed alla) asub Ameerika ranniku lähedal. El Nino esinemise aastal on Vaikse ookeani idaosas ekvaatorist pisut lõuna pool veepinna temperatuur kuni 50C klimaatilisest keskmisest kõrgem (joonis 14.5). - 26 -
Jgede puhul on osa baktereid planktilised so vabalt hljuvad, osa seotud osakeste (vetikad, agregaadid jelumi) pinnale, osa onbiokiles. ldiselt on bakterite arvukus ja aktiivus biokiles suurem kui vees. Bakteri rhmadest domineerivad himkondade .- ja .-Proteobacteria ja Cytophaga-Flavobacterium esindajad. Jevee mikroobikooslus varieerub ajas rohkem kui biokile mikroobikooslus. 5. Mikroobikoosluse vertikaalne jaotus jrves: Epilimnion- tsanobakterid; vahetult termokliini peal ja all- heterotroofsete bakterite maksimum, muidu jaotuvad htlaselt; veekogu phjakiht- Chlorobiaceae ja Chromatiaceae. Setted-anaeroobsed fotoautotroofsed bakterid (kui on valgust), seened, anaeroobsed bakterid (Pseudomonas, Clostridium, Desulfovibrio). Seente esinemine veekogus on seotud sissekantud taimse materjaliga, kui see substraat saab otsa, siis nende arvukus on vga vike. Jrvede vetikakooslus koosneb peamiselt rni- ja rohevetikatest. Zooplanktonis domineerivad keriloomad,
annaabi.ee 
