Teose analüüs "Kuristik rukkis" (3)

Teose analüüs

J. D. Salinger “ Kuristik rukkis “
I TEOSE IDEE
Teos „Kuristik rukkis“ on kirjutatud võib-olla selle pärast, et autor püüab suunata või valgustada noori. Ehk ongi autori eesmärk näidata ühe noore poisi elu ja tema tegemisi ning lasta seda lugejatel võrrelda enda omaga . Kuigi 17-aastase Holden Caulfieldi elu oli kirjeldatud lühidalt, pani see siiski mind võrdlema enda eluga. Holden Caulfield tundub esialgu üsna iseka ja ülbe poisina, kuid hiljem sain ma aru, et ta ju tegelikult ei tahtnud, et teda koolidest välja visatakse ja ta väga armastas oma õde. Vanemate inimestega käitus ta ka väga viisakalt, olenemata, mida ta tegelikult mõtles.
II AINE JA TEEMA
«Kuristik rukkis» on oma sündmustiku poolest lihtne, ainult mõnda argielu päeva haarav lühiromaan, kus Holden Caulfield räägib mina-vormis oma koolist, sõpradest, sugulastest jne. Alguses on Holden Pencey koolis, kust ta välja visatakse ning tema ajaloo õpetaja Spencer soovis temaga rääkida ning hüvasti jätta. Varsti otsustas Holden ilma kellelegi ütlemata Penceyst lahkuda ning suundub hotelli. Ta käib linnapeal ringi, kohtab kahte nunna, saab kokku vanade sõpradega ( Sally ja Luce ), joob ja kõige lõpuks otsustab hiilida koju, et rääkida oma noorema õega, Pheobega. Vanemad ei tea sellest midagi, et Holden koolist jalga on lasknud. Minu jaoks on kogu see seiklemine ja valetamine võõras. Kohe teose alguses tunnistab Holden, et ta on suur valevorst ja et see kõik tuleb tal loomulikult. Ka seda hakkasin ma endaga võrdlema ja kui Caulfieldil tuleb see kõik loomulikult, siis mina just ei suuda häid valesid välja mõelda. Ja kui ausalt öelda, siis ma ei saagi aru, miks Holden niimoodi valetas ja seikles? Sest lõpus polnud tal ju raha, et hotelli minna ja öökohta tal ka polnud. Lihtsam oleks olnud kohe koju minna ja kõik ausalt ära rääkida, kuna see vale ja koolist väljaviskamine tuli ju lõpus nagunii välja.
III AEG
Teoses ei ole mainitud aastaarvu, millal tegevus toimus, kuid Internetist otsides on öeldud, et tegevus pidi toimuma 1940. aastate teisel poolel. „Kuristik rukkis“ ise ilmus 16 juunil 1951 aastal. Olenemata sellest, et raamat on üsna vana, on noorte arvamused ja mõtteviisid täpselt samasugused ka tänapäeval.
IV TEGELASKOND
Vaieldamatult on peategelaseks Holden Caulfield, kelle ümber kogu tegevus toimub ja kes on ka omamoodi ju autor, sest teos on üles ehitatud mina-vormis. Tema probleem teoses on see, et kõik ajab teda oksele ja raamatu alguses pakib ta juba neljandat korda kohvreid, kuna ta jälle koolist välja on visatud. Kinosid ta üldse ei salli ja iga inimese kohta, kellega ta tuttav on või isegi kellega ta tuttav ei ole, on tal midagi halvustavat või häirivat öelda. On üsna masenduses noor poiss. Holdenil ei ole vistrikke (järeldan seda sellest, et kui ta kellestki rääkis, mainis ta ära kohe vistrikud , aga enda kohta ta ei maininud midagi halba), ta on pikka kasvu ja siilisoenguga. Ta joob, suitsetab kohutavalt ja ajab ligi naistele.
Kõiki ülejäänud tegelasi nimetaksin mina kõrvaltegelasteks. Võtame näiteks Holdeni noorema õe Pheobe , kellest on küll palju juttu , kuid peategelane ta siiski ei ole. Pheobe on Holdenist paar aastat noorem ning käib IV klassis. Tundub, et ta armastab väga oma venda, kuna kui Holdenile tuli mõte kaugele ära sõita, pakkis plikatirts oma kohvri kokku ja otsustas kaasa minna. Loomulikult seda ei juhtunud, aga lugedes tekkis mul selle koha peal nii mõnus tunne ja lihtsalt selle pärast, et see nii armas tundus.
Vahel Pheobe küll turtsus ja tujutses, aga see käis tema vanusega kaasas. Järele mõeldes on üsna haruldane selline õe-venna suhe, kus mõlemad üksteisest lugu peavad ja hästi läbi saavad. Olles ise vanem õde võin öelda, et selline läbisaamine on päris raske, olenemata sellest, kui väga sa oma õde või venda armastad. Holdenile meeldis oma õe lapselik siirus ja rikkumata maailmapilt.
Ackley ja Stradlater olid Holdeni „sõbrad“, kes tal aeg-ajalt südame pahaks ajasid, aga polnud ka kõige hullemad. Stradlater oli Holdeni toanaaber Pencey´st, keda ta veidi põlgas, kuid samal ajal ka kadestas. Stradlater oli hoolitsetud välimusega, kuid samas veidi lohakas poiss. Holden kadestas Stradlaterit , kuna too käis Holdeni ühe vana sõbrannaga. Sellest tekkis neil loomulikult ka tüli, milles Stradlater Holdeni nina lõhki lõi ning samal ööl otsustas Holden Pencey´st jalga lasta. Stradlater tundus üsna rahuliku poisina ning ega ta eriti Holdenile äiata ei tahtnud, aga kuna too seda nii noris ja selliste sõnadega sõimas, ei jäänud muud midagi üle. Mainiksin selle ka ära, et Stradlater mängis korvpalli ning oli Holdeni sõnade järgi meeskonna hing. Ackley oli aga Stradlateriga võrreldes veel lohakam ning raamatus kirjeldab Holden teda nii :“Ta oli ilmatu pikk – umbes jalga neli tolli, längus õlgadega ja viletsate hammastega“. Ackley oli veel vistrikke täis ja hambaid ei pidavat ta ka pesema . Kui ta Holdeni tuppa tuli, hakkas ta kõike näppima ja ei kuulanud, kui Holden tal midagi teha palus . Ackley käis aeg-ajalt Holdeni toas oma meelt lahutamas ning ega tal selles teoses suuremat rolli polegi kui et käib Holdeni toas, nad ajavad pisut lolli juttu ja siis astub Ackley jälle enda tuppa.
Korraks hüppab teosest läbi ka tüdruk nimega Sally. Too oli Holdeni ammune tuttav, kellega nad korraks teoses ka kokku said. Tüdruk õppis Mary A. Woodruffi koolis, ning teoses kirjeldab Holden teda veidi rumalana, kuigi Sally teadis üsna palju teatrist , näidenditest, kirjandusest ja muust selletaolisest.
V TEOSE ÜLESEHITUS. SÜŽEE
Nagu ma enne mainisin , on tegemist ainult mõnda argielu päeva haarava lühiromaaniga. See on lihtne ning humoorikas . Üsna alguses läheb Holden Caulfield oma ajalooõpetaja juurde, kus ta kirjeldab üksikasjadeni nii tema kodu kui ka välimust ning olekut. Seejärel jutustab Holden oma toanaabrist Stradlaterist ja Ackleyst ning paar peatükki hõlmab ka nende kokkupuutumist. Edasi saab Holden Stradlaterilt vastu hambaid ja Holden otsustab Pencey´st jalga lasta. Ta läheb rongi peale, kus kohtub oma koolikaaslase, Ernest Morrow emaga. Seal nad jutustavad veidi ja loomulikult enamus Holdeni jutust on vale ja suur luiskamine. Siis üürib Holden omale hotellis toa ning kohe peale seda sõitis ta liftiga alla vestibüüli, kus kohtas kolme, umbes kolmekümneaastast naist. Ühe neist sai ta isegi tantsupõrandale. Hiljem tekib Holdenil piinlik kokkupuude prostituudiga ja jällegi lüüakse talle üks kõva mats kõhtu. Järgmisel hommikul, kui Holden puhvetisse einetama läks, kohtus ta kahe nunnaga, kes ei ajanudki tal kohe südant pahaks. Olles veidi ühe nunnaga juttu ajanud, otsustas ta heategevuslikuks otstarbeks neile või nende kirikule veidi raha annetada. Ta annetas 10 dollarit. Veidi hiljem sai Holden Sallyga kokku ja peale seda oma vana tuttava Luce´ga. Kui Luce oli baarist ära läinud, jõi Holden ennast maani täis ja kakerdas kuidagi parki. Seal tekkis tal mõtle, et hiiliks koju ja räägiks õe Pheobega. Mõeldud, tehtud. Kuna Holdeni ja Pheobe vanemaid polnud kodus, said nad rahulikult rääkida, aga kui vanemad lõpuks koju tulid, hiilis Holden sama moodi ka välja. Holdenil polnud kuhugi ööseks minna ja ta otsustas helistada oma vanale õpetajale mr Antonilinile. Sinna läks ta ka oma ööd veetma , mis kahjuks lühikeseks jäi, kuna poole une pealt ärkas Holden üles ja mr Antonini silitas kahtlaselt tema pead. Holden jooksis kiiresti minema ja veetis ülejäänud öö Keskvaksali ooteruumi pingil . Järgmisel päeval sai ta uuesti kokku oma õega ja lõpuks otsustasid nad koos koju minna.
Teoses on väga humoorikad kirjeldused erinevatest inimestest ja olukordadest. See tegi ka lugemise hõlpsamaks ja huvitavamaks. Minu jaoks olid ka need Holdeni tujud ja tusatsemised üsna vastuvõetavad tänu kogu sellele huumorile. Samas oli teos lihtne ja mitte midagi ei tekitanud arusaamatust.
VI KEEL JA STIIL
Autor kasutab kõige rohkem huumorit. Kogu teos on väga loomulik ja kõikidel noortel on kindlasti samad probleemid ja mõtted, mis peategelasel Holden Caulfieldil. Olenemata raamatu vanusest räägivad enamus noori täpselt sama moodi, nagu autor on nad pannud kõnelema teoses. Kõik suhtlevad väga vabalt ning vanemate inimestega viisakalt.
VII TEOS JA LUGEJA
Kõik teose probleemid on väga kaasaegsed ja pooli neist tunnevad kõik noored oma elu jooksul. Selle teose puhul oligi võib-olla üllatav just see, et mitte midagi ebaloomulikku ei juhtunud! Enamus noori suitsetab, joob, kakleb, armub.. Väga mõnus raamat. Kui võrrelda „Kuristik rukkist “ näiteks „Hamleti“ või „Kuningas Oidipusega“, siis kindlasti oleksin ma nõus lugema „Kuristik rukkist“ veel kümme korda, kui see säästaks mind nende teiste lugemisest . Esiteks oli „Kuristik rukkis“ palju lihtsam lugeda ja teiseks ei tekkinud selle lugemisel sellist olukorda, et ma peaksin mingi peatükki uuesti läbi lugema, et edaspidisest aru saada. Soovitaksin seda lugeda ka teistele!