Tartu ülikool (1)

Tartu Ülikool
Tartu Ülikool, mille sümboliks on kuue valge sambaga peahoone , on üks silmapaistvamaid tähiseid Eesti haridusja kultuuriloos . 1632. aastal Rootsi kuninga Gustav II Adolfi asutatud ülikool on läbi sajandite jaganud vaimuvalgust selles Euroopa kultuurikeskustest kaugele jäävas maanurgas, mille tähendus ja tuntus seostus eelkõige Tartu ülikooliga.
Ülikooli ajalooline hoonestu on klassitsistliku arhitektuuri kaunimaid näiteid Eestis ning on oma kompaktsusega üheks huvitavamaks 19. sajandi ülikooliansambliks Euroopas. Kreeka arhitektuuri vaimu peegeldav ülikooli peahoone koos Toomemäel paikneva tähetorni, anatoomikumi, toomkiriku varemetesse ehitatud raamatukogu, kliinikute ja Toome sildadega on kujundanud Tartu vanalinna arhitektuurse ilme, andes linnale hellitusnimeks Emajõe Ateena .
Aastail 1804–1809 ehitatud peahoone ja osa Toomemäe ansamblist kavandas Johann Wilhelm Krause , kes kunstihariduselt oli iseõppija, kuid praktiseerinud mõisaarhitektina Liivimaal. 1803. aastal sai temast esimene ülikooli arhitekt ja ehituskunsti professor . Johann Wilhelm Krause loodud ülikooliansambel on esimesi klassitsistlikke ehitisi Tartus, mis jättis sügava jälje Tartu kesklinna arhitektuurile.
Tartu Ülikooli peahoone fassaad on lihtsa ja range joonega , mõjudes ühtaegu soliidselt ja
elegantselt. Fassaadi keskmes tõuseb esile võimas portikus, mille kuus toskaana sammast
toetavad kolmnurkviilu. See sammaskoda , mille keskelt avaneb sissepääs teadmiste templisse,
on ühtlasi eesti rahva hariduspüüdluste sümboliks. Sama motiiv kordub pilastritena hoone
tagaküljel, kus asuvad ka ehituse alguse- ja lõpudaatumitega graniittahvlid.
Kõrgklassitsistlikus stiilis kolmekorruseline hoone on paigutatud ajastule iseloomulikult
veidi eenduvale soklile, millelt kerkib rustikaga kaunistatud esimene korrus. Ülakorruste siledat seinapinda ehivad vaid akantuslehtedest ornamendid akende all – motiiv, mis viitab veel 18.
sajandi arhitektuurile. Hoone ülaosa ümbritseb triglüüfidega friis ning hammaslõikes katuseääris.
1998. aastal taastati Krause-aegse maketi järgi fassaadi esialgne värvigamma – valgete sammastega kivihall seinapind ning kuldkollase taustaga valged ornamendid.
Peahoone avatseremoonia oli 31. juulil 1809 aulas, mis on esinduslikumaid klassitsistlikke interjööre Eestis. Aulas toimuvad kõik ülikooli tähtsündmused – akadeemilise aasta avaaktus, konverentsid , väljapaistvate isikute loengud, kontserdid ja muud pidulikud kogunemised.
Hoone vestibüül ja esimene korrus on range ning asjaliku kujundusega. Tumehall puitpõrand kaeti 1930. aastatel valge-punaste plaatidega, mis muutis fuajee koos sellest hargnevate koridoridega rõõmsamaks. Esimesel korrusel on silmapaistvate õppejõudude nimelised auditooriumid.
19. sajandi lõpul, venestuse survel , ehitati peahoone vasakusse nurka õigeusu kabel ning selle kohale katusele sibulkuppel . Kuppel lammutati 1920. aastal, kuid endise kabeli asukohas avastati renoveerimise ajal krohvikihtide alt Kristust kujutav seinamaal , mis restaureeriti. Hoone pööningul olid korda rikkunud üliõpilaste karistamiseks kartserid. Viiest kartserist on alles vaid üks, mille seintel võib näha karikatuure ja vemmalvärsse.