Tarapita kui kirjanduspoliitiline rühmitus (0)

Tarapita kui kirjanduspoliitiline rühmitus

Tarapita rühmitus tekkis 1921. aasta suvel. Tema sündi valmistasid ette ajaloolised ja kirjanduslikud muutused. Toimunud oli Vabadussõda ja Eesti iseseisvumine , mis tõi kaasa erinevad tundeid ja arvamusi , mis oli vaja rahvale edasi kanda.
Rühmitusse kuulusid A. Adson , A. Alle, J. Barbarus , A. Kivikas, J. Kärner, J. Semper, G.Suits, A. Tassa, F. Tuglas ja M. Under. Kõik liikmed allkirjastasid Tarapita esimese numbri manifesti, mis deklareeris vaimuvabaduse nimel minna võitlusse ohtlike sotsiaalsete pahedega, eriti saamaahne ja laiutava tõusiklusega. See manifest väljendas kindlaid liikmete mõtteid ja seisukohti kultuuri ja edasiviivate jõude hääbumisest. Katkend manifestist: "Millal oleme sisse hinganud nii lämmatavat õhku, kui nyyd - tõusikluse joovastuspäivil? Ummiku on lykat vaimline kultuur. Lämbuman edasiviivad jõud. Halvat tööliste liikumine. Haritlastest saand ärimees, võimumees, ametnik."
Õpetlikke kogemusi pakkus ajakiri ,,Murrang’’, mis võis olla üheks Tarapita sünni eelduseks . Väljaannete ellukutsujaiks olid ka Tarapita liikmed – G. Suits ja A. Alle. Sarnasusi Tarapita rühmistuse väljavaadetega näitab katkend ajakirja ,,Murrang’’ saateartiklist: ,,See platform vabastab meid parteilikkuse sunnist ,,oma meeste’’ halbu tegusid viimse võimaluseni kinni katta . Meie ülesandeks olgu avalikult välja öelda, mis meie poliitilises ja ühiskondlikus murrangus oma kohuseks tunneme olevat ütelda./---/Kuna ülekohus on vaikida kui tunned ja tead, et pead võitlusesse astuma toore kaukavõimu, tagurluse ja närususe vastu, kutsume kaastööle ja koostööle kõiki neid, kes meie jõhkra aja käiguga alla vett kaasa ei taha ujuda.’’
Tarapiltalased võtsid mõjutusi vastu Saksamaalt, seal levinud ekspressionistlikust suunast ja prantsuse kirjaniku Henri Barbusse’i asutatud rühmast Clarté, mis kujunes revolutsiooniliseks nii oma sõjavastaste ideede, kui ka kirjandusliku uuenduslikkuse poolest, koondades enda ümber dadaiste, sürrealiste ja teisi maailmasõja järel tekkinud kirjandulikke liikumisi . Tarapita sai Clarté rühmitusest impulsse: sõja, vägivalla ja sotsiaalse ülekohtu vastu võitlemine oli selle organisatsiooni peaeesmärke.
Rühmitusele heideti ette isamaalise meelsuse puudumist ja isegi kommunistlike ideede pooldamist, kuid siiski olid neil üllad persepektiivid ja seisukohad Eesti kultuuri edendamises. Revolutsiooniliste seisukohtade propageerimisel oli Tarapital koguni suurem tähtsus, kui rühmituse liikmed seda ise lootsid .
Kasutatud kirjandus:
,,Noor-Eestist arbujateni: Eesti luule 1905-1940’’ Õpik XI klassile Karl Muru
,,Eesti kirjanudse ajalugu’’ aastad 1917-1929 IV.köide 1.raamat
,,Keel ja kirjandus’’ nr 1.-2. 1983
http://www.kirmus.ee/erni/autor/bb.html