Tarapitalased (1)

Referaat
Tarapitalased kui 1920. aastate alguse teisitimõtlejad
Tallinn 2008
Kirjanduslik rühmitus „ Tarapita “ tegutses aastatel 1921 – 1922. Sinna kuulusid paljud kuulsad tolleaegsed kirjanikud ja poeedid : Artur Adson , August Alle, Johannes Vares –Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Friedebert Tuglas ja Marie Under.
„Tarapita“ oli kirjanduspoliitiline rühmitus, mis tegeles peamiselt Eesti probleemidega. Tarapitalased juhtisid tähelepanu kehvale kultuuriolukorrale ning võitlesid kirjanduse ja kirjanike koha eest uues ühiskonnas. Rahvuslikest ja riiklikest huvidest sõltumatu inimsuse ja vaimse kultuuri nimel seisti vastu äri- ja võimutõusiklusele, uusbürokraatiale, ametlikku tellimust täitvale kirjandusele ja ajakirjandusele ning militaristlikule kasvatusele . Rühmitus korraldas kirjandusõhtuid ja andis välja ajakirja„Tarapita“ (toimetajaks Friedebert Tuglas), mis sisaldas peamiselt artikleid, luulet ja kultuurikroonikat. „Tarapita“ oli viimane kosmopoliitilise kallakuga liikumine eesti kirjanduses.
Erinevalt Noor-Eestist ja Siurust jätsid tarapitalased tagaplaanile tundeelamused ning asusid koheselt analüüsima ja üldistama, astudes nii võitlusesse ohtlike sotsiaalsete pahedega. Korduvalt tuli tarapitalastel kõne alla noorte olukord, haridus ja tulevikuperspektiivid. Lisaks esinemistele trükisõnas, korraldas "Tarapita" 1921. aastal kirjandusliku ringreisi, kus kanti ette programmilisi kõnesid ja ilukirjanduslikku uusloomingut. Äärmiselt tähelepanuväärne on see, et kuigi „Tarapita“ rühmitusena tegutses vaid nii lühikest aega, suutsid kõik hiljem nii erinevate vaadetega autorid koonduda küllaltki ühtseks ja tugevaks "löögirühmaks".
Paljud võimumehed süüdistasid „Tarapitat“ iseseisvuse õõnestamises ja "punase hädaohu" ülevõtmises idast. Tegelikult, ükskõik, mis oludele ka ei osutataks, oli „Tarapita“ esmajoones seotud Eesti probleemidega, oli kohaliku kirjanduse ja kultuuri eest kõneleja meie tolleaegses ühiskonnas. Nii hakkaski riigi kultuuripoliitika 1920. aastate keskpaigas edusamme tegema ja võib kindel olla, et osaliselt just tänu tarapitalastele.
„Tarapita“ manifest:
-"Millal oleme sisse hinganud nii lämmatavat õhku, kui nyyd - tõusikluse joovastuspäivil? Ummiku on lykat vaimline kultuur. Lämbuman edasiviivad jõud. Halvat tööliste liikumine. Haritlastest saand ärimees, võimumees, ametnik."
Kasutatud kirjandus
Eesti Entsüklopeedia nr. 9 ;
Wikipedia
http://et.wikipedia.org/wiki/Tarapita_%28r%C3%BChmitus%29
Gümnaasiumi kirjandusõpik „20. sajandi I poole Eesti kirjandus“