Tammsaare "Juudit" Autor lähtub ühest piibliepisoodist. Vaga naine Juudit päästab oma kodulinna, tungides vaenlase leeri ja raiudes maha vaenlase väepealiku Olovernese pea. Tammsaare Juudit on aga teistsugune. Ta kõneleb üht, kuid mõtleb ja toimib hoopis teisiti. Kodulinlaste ees räägib ta ilmutusest, mis käsib tal minna vaenlaste leeri ja päästa oma kodumaa Petuulia. Tegelikult läheb ta sinna hoopis armastusest vaenlase väepealiku Olovernese vastu. Juudit püüab ahvatleda Olovernest
Tammsaare artiklid Unistused Meie unistused on kujunenud meie keskkonna ja välimuse järgi üksluised, tavapärased, mitte midagi ebatavalist. ,,Veel maksab unistada, veel peab unistama, set me oleme vähem unistanud, kui kodumaa lubab. Peab unistama sõnas, värvis, helis, peab unistama, kuni unistused reaalseks muutuvad." Inimeste unistused on enesekesksed. Tammsaare arutleb, mida võiksid küll riigipead ja poliitikud unistada, kuhu nende unistused suunduvad. Tammsaare mõtleb nende jõukate peale, kes pärast sõda meie kodumaal elama hakkavad. Kas nad kõnelevad oma unistustest valjult või hoiavad need endale? Tõenäoliselt püüeldakse rahva tuntuse poole, kuna kõik tahavad, et neid teataks kui kunstiarmastajaid, hariduse edendajaid, teaduse toetajaid. Tammsaare loodab, et pärast sõda siia tulnud jõukad satuvad vanadega kokkupõrkesse ning
"Kunst täiendab elu: ta annab seda, millest elus puudu." (A.H. Tammsaare) Kunst tekkis maailma koos inimestega. See kujutab endas kõike, mis on inimeste kätetöö ehk looming. Algsetest loometaotlustest koopaseintel on 21. Sajandi alguseks välja jõutud suurejooneliste teosteni. Ilma inimese käteoskuse, mõistuse ning nupukuseta elaks me veel siiamaani väga algeliselt. Tänapäeva kunsti all mõeldakse eelkõige muusikat, kirjandust, teatrit, filme, tantse. Kitsa silmaringiga inimene näeb kunsti all vaid maale ja skulptuure. Kindlasti kehtib Euripidese arvamus "Ilma kunstita pole tõelist elu." Inimestele annab kunst elust oma nägemuse. Terve maailm võib väljenduda kunsti abil, kuna kõik meie ümber on üks suur kunstiteos. Kui kunsti poleks, ei saaks väljendada tundeid, suhtumist, ei tekiks inimestel elamusi ja kogemusi.
"Kunst täiendab elu: ta annab seda, millest elus puudu" (A. H. Tammsaare) Kunst on suurele osale inimestest alati olnud suhteliselt ebaselge tähendusega nähtus ning kindlat defineeringut sellele on raske leida. Ometi on peaaegu igaüks kunsti mõiste endale mingil määral selgeks teinud ning jõudnud arvamuseni, et see on eetiliste ja esteetiliste printsiipide sulam. Sellest lähtuvalt saab kunsti pidada ülevaks ning elu ebatäiuslikuks nähtuseks ning nii võibki väita, et loomingu osatähtsus inimeksistentsi täiendamisel ja sellele mõtte andmisel on küllaltki suur. Kunst kui inimlik loomingumeetod on ühiskonna oluliseks osaks olnud aastatuhandeid. Algsetest arglikest loometaotlustest koopaseintel on 21. sajandi alguseks jõutud välja mahukate jõgiromaanide, suurejooneliste arhitektuurimälestiste ning virtuaalsete teosteni
Eestimaa peremees Tammsaare teoste järgi. Romaani kandvaks probleemiks on inimese võitlus maaga.Selles näeb Tammsaare kogu elu alust,mistõttu jääb päevakorda seni,kuni elab inimene ja kestab elu maakeral.Võitlus maaga ei ole mõtetu,ükskõik,millised on tulemused,on see võitlus vajalik ja edasiviiv.Võitluses maaga kerkib esile vurle ja matsi vaheline võitlus.Mats on visa,püsiv,armastab oma maad ja tööd.Vurle on,aga vastupidine kehastus,kogu kultuurivõitlus ongi vurle ja matsi vaheline võitlus.Mats on inimkonna säilitaja ja edasi viia.
"Kunst täiendab elu: ta annab seda, millest elus puudu." (Anton Hansen Tammsaare) Kunst on üks inimeste väljendusviise, mis võib ühendada kõike: liikumist, rääkimist, mõtlemist, kuulamist. Kui kuskil räägitakse kunstist, siis paljud inimesed mõtlevad kohe maale, kuigi kunstiliike on ka teisi. Lisaks maalikunstile on olemas veel kunstiliike, mille alla võib liigitada teatri- ja tantsukunsti, muusika ja ka kirjandusteosed. Kirjanikud on omamoodi kunstnikud, kes vormivad sõnadest aegumatuid väärtusi raamatute näol. Lugedes saab inimene teda ümbritsevast maailmast välja lülituda ja raamatu keerdkäikudesse süveneda. See on aeg iseenda jaoks, kuigi vahel on sellest raske aru saada, eriti siis kui raamatu lugemine on kohustuslik. Õpilastele tundub, et lugemine ei anna neile midagi- kid tegelikult ei ole see nii. Lugemine annab talle rahu, mida tänapäevase kiire elutempo juures igaüks vajab. Lisaks saab ka
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM 2006 Pilet nr 1 1.1 Antiikkirjanduse mõiste, Homerose eeposed Antiikkirjanduseks nimetatakse VanaKreeka ja Rooma kirjandust. On pärit sõnast ,,antiquus" vana, iidne. Nimetus on õigustatud ainult Euroopa seisukohalt. VK kirjandus on ajalooliselt vanem, ta on Euroopat kõige rohkem mõjutanud, perioodid: I arhailine periood (86 saj e Kr), II klassikaline (54saj e Kr, keskuseks Ateena), III Hellenismi ajajärk (31 saj eKr), IV Rooma periood 16 saj p Kr). 129 saj on tume periood. Vana Rooma kirjandus tekkis 3. saj. eKr. Koinee kreeka keel, mille aluseks atika murre, kujunes välja 4 saj e Kr. Selle ajajärgu varaseimat sõnaloominugt pole sälinud, seega peetakse alguseks Homerose eeposeid
,,ELU JA ARMASTUS" ANTON HANSEN TAMMSAARE Romaan Teos algab Irma Vainu (peategelane) keskkooli lõpetamisega. Ta oli saamas19 aastaseks, oli kevadel lõpetanud oma kodukandis valge kleidiga leeri ning kavatses sama kleidiga ka keskkooli lõpu ära veeta. Kahju oli vaid ühest- kleidilt puudusid punased roosinupud, mida alevikus kusagilt saada polnud. Kalmu Eedi ( Irmasse lootusetult armunud) lubas Irma jaoks linna minna, et ühes Kase preiliga (Irma koolikaaslane- kaupmehe tütar) oleks ka Irmal olnud roos rinnas.
Kõik kommentaarid