esivanemad. Õunad säilivad kuude viisi, säilitades sealjuures suure osa oma toiteväärtusest. Ainult tsitruselised on neile selles osas võrdväärsed. Hilissügisel korjatud ja jahedas säilitatud taliõunad on olnud aastatuhandeid tähtis toiduaine. Mägi-õunapuud ei haigestu mitmesse aed-õunapuude haigusse ja neid saab kasutada haiguskindlamate sortide aretamiseks. Keskajal kasvatati õunapuid Eestis peamiselt kloostrite juures. Sealt hakkasid õunapuusordid levima ka mõisa- ja taluaedadesse ning 17. sajandist on teada juba umbes 60 sorti. Tänapäeval on teada üle 30 000 õunasordi, kuid paljud neist on ohustatud, sest suures mahus kasvatakse väheseid majanduslikult kõige tulusamaid õunasorte. Levik Õunapuu on Eestis levinuim ja kõige külmakindlam viljapuu, levinud kultuurtaim kogu parasvöötmes ja lähistroopikas. Suurimad õunatootjad on Hiina, Ameerika Ühendriigid, Poola, Prantsusmaa, Iraan, Itaalia ja Türgi. Maailma kogutoodang on üle 50 miljoni tonni aastas
Normaalseks kasvamiseks ja viljakandmiseks vajab õunapuu 500 600 mm sademeid aastas. Kõige tähtsamad on mais, juunis ja juulis langevad sademed, sest siis toimub õitsemine, viljade moodustumine, kasvamine ning õiepungade tekkimine. Pärast seda algab toitainevarude ladestumine ning siis ei vaja õunapuu nii palju sademeid. Keskajal kasvatati õunapuid Eestis peamiselt kloostrite juures. Sealt hakkasid õunapuusordid levima ka mõisa- ja taluaedadesse. Õunapuu on Eestis levinuim ja kõige külmakindlam viljapuu, levinud kultuurtaim kogu parasvöötmes ja lähistroopikas. Suurimad õunatootjad on Hiina, USA, Poola, Prantsusmaa, Iraan, Itaalia ja Türgi. Maailma kogutoodang on üle 50 miljoni tonni aastas. Eesti aastane õunasaak on 10 000 20 000 tonni. Õunapuud on tähtsad eelkõige viljapuudena, kuid heade mehaaniliste omaduste tõttu kasutatakse ka puitu ulatuslikult, peamiselt tisleritöödel. Mitmed
[1] Mägi-õunapuu on vastupidav mitmetele taimehaigustele ja teda kasutatakse tänapäevani aed-õunapuu haiguskindlamate sortide aretamiseks. Aed-õunapuu arengus on teatud osa olnud ka mets-õunapuul (Malus sylvestris) ja kitaikal e ploomilehisel õunapuul (Malus x prunifolia). [2] Eestis on aed-õunapuu levinuim ja kõige külmakindlam viljapuu. On teada, et õunapuid kasvatati Eestis kloostrite juures juba keskajal. Sealt hakkasid õunapuusordid levima ka mõisa- ja taluaedadesse ning 17. sajandist on teada juba umbes 60 sorti. Saja aasta vanustest sortidest kasvatatakse Eestimaa aedades tänapäevani 'Valget Klaarõuna', 'Martsipani', 'Suisleppa', 'Liivi Kuldrenetti', 'Pärnu Tuviõuna', 'Sügisjoonikut' ja 'Antonovkat' [2]. Tänapäeval on maailmas teada üle 30 000 õunasordi, kuid paljud neist on ohustatud, sest suures mahus kasvatatakse väheseid majanduslikult kõige tulusamaid õunasorte. Levik Metsikult kasvavaid õunapuuliike tuntakse umbes 33
Jäljed porgandi kasutamisest tarbetaimena ulatuvad eelajaloolisse aega. Kesk- Euroopa vaiehitiste arheoloogilistel väljakaevamistel on leitud porgandiseemneid, mis pärinevad I II aastatuhandest e.Kr. Muinasajal tunti porgandit eelkõige ravimtaimena. Porgandi viljelemine kultuurtaimena sai alguse Ees-Aasiast aga alles I aastatuhandel p.Kr. Eestisse levis porgandi kasvatamine sakslastest mõisnike vahendusel ning oli 19. saj lõpuks mõisaaedadest jõudnud juba ka paljudesse taluaedadesse. Maailm ja Eesti Tänapäeval on porgand üks tähtsamatest köögiviljadest kogu maailmas, mille tootmine ja tarbimine on viimastel aastakümnetel suuresti kasvanud . Tootmise mahult on esireas Hiina, USA ja Jaapan. Euroopas on suuremad porganditootjad Suurbritannia, Poola, Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa ja Madalmaad. Ka Eestis kasvatatakse ja tarbitakse porgandit laialdaselt. Äriotstarbelise viljelemise kõrval on ta esindatud pea igas koduaias.
Emased on isastest suuremad. Röövikud kasvavad 50 mm pikkuseks. Elupaik ja levik: Kui välja arvata põhjapoolsed lumekõrbed ja lõunapoolt algav lähistroopika, siis katab pääsusaba levila ühtlase laia vööna kogu põhjapoolkera. Me võime teda kohata ühtviisi edukalt Põhja-Ameerikas, Jaapanis, Siberis, Marokos, Iraagis ja Afganistanis. Vaid mägedes, enam kui 2 km kõrgusel ta enam ei ela. Tema peamised elupaigad on luhad ja luhasood, tee- ja metsaservad, vahel ilmub ka taluaedadesse. Arvatavasti oli pääsusaba kunagi tavaline kogu Euroopas. Tänaseks on temast saanud küllaltki haruldane putukas. Soid, kus kasvab röövikutele vajalik toidutaim -- soo-piimputk -- peeti veel lähiajal industriaalmaailmas kasutuks kuivendamist vajavaks tühermaaks. Elupaikade kadumise tõttu on pääsusaba paljudes Euroopa maades kantud Punasesse Raamatusse. Näiteks Iirimaalt on ta täiesti kadunud ja Inglismaalt
Kuid neist ei kasvanud tavaliselt nii heade omadustega õunapuid, sest tolmlemine võis olla toimunud viletsama sordiga. Üsna peagi õppisid inimesed pookima ja silmastama õunapuudele väärtuslike õunapuusortide oksi. Nii saadi vastupidavatele pookealustele paremaid õunu kandvad oksad.Keskajal kasvatasid õunapuid peamiselt mungad kloostrite 3 juures. Sealt hakkasid õunapuusordid levima ka mõisa- ja taluaedadesse. 17 sajandist on teada juba 60 õunapuusorti. Alles 18 sajandil avastati taimede kunstliku ristamise võimalus. Nii võeti healt õunapuult õietolmu ja puistati seda teise heade omadustega õunapuusordi õitele. Saadud viljade seemneist kasvatati uued õunapuud. Oma sordiaretustöö vilju nägid aednikud alles kümnekonna aasta pärast. Eestis on tuntumad õunasordid "Sibulõun", "Kuldrenett", "Liivi sibulõun", "Valge klaarõun", "Tallinna pirnõun", "Sügisjoonik", "Martsipan".
1840 aastaks oli kartul omandanud tähtsa koha inimese toidulaual ja ka loomatoiduna. Samal ajal hoogustus ka piirituse tootmine, siis oli algus pandud ka kartuli tööstuslikuks tarbeks kasvatamisele. 19 saj lõpuks oli kartuli osatähtsus külvipinnast üle 20%. Kartuli kasvatuse põhietapid Eestis: · 1740 1760 kartuli introduktsioon Eestisse; · 1750 1800 kartuli kasvatus ainult mõisaaedades; · 1800 1840 kartulikasvatuse levik taluaedadesse; · 1840 1850 kartulikasvatuse levik põldudele; · 1850 1870 kartulikasvatuse ulatuslik laienemine; · 1870 1880 suureviisiline kartulikasvatus. · 20 sajandi alguses (1900-1913) oli eestis kartuli külvipind 70 000- 80 000 hektarit ja saagikus 10-12 tonni hektarilt. · Kartuli kasvupind moodustas ligi 25% kogu põllumaast. Kartulisaagi kasutus Enne I maailmasõda Aastal 2006 · Inimtoiduks 26.4% 56
talupoegade põldudele. 1840 aastaks oli kartul omandanud tähtsa koha inimese toidulaual ja ka loomatoiduna. Samal ajal hoogustus ka piirituse tootmine, siis oli algus pandud ka kartuli tööstuslikuks tarbeks kasvatamisele. 19 saj lõpuks oli kartuli osatähtsus külvipinnastüle 20%. Kartuli kasvatuse põhietapid Eestis: ·1740...1760 kartuli introduktsioon Eestisse; ·1750...1800 kartuli kasvatus ainult mõisaaedades; ·1800...1840 kartulikasvatuse levik taluaedadesse; ·1840...1850 kartulikasvatuse levik põldudele; ·1850...1870 kartulikasvatuse ulatuslik laienemine; ·1870...1880 suureviisiline kartulikasvatus. Kartuli botaaniline süsteem Kartul kuulub maavitsaliste sugukonda ja maavitsa perekonda. Kõige tähtsam kultuurkartuliliik on SolanumtuberosumL. Kartuli sortide rühmitamine: · Kasvuaja pikkuse järgi: Varajased 75-90 Keskvarajased 85-100 Keskvalmivad 95-110 Hilisepoolsed 105-120 Hilised 115-140
Aastasadade vältel on porgandi metsikutest eellastest inimese kaasabil välja kujunenud lihaka juurviljaga kultuursordid. Neid on nii oranzi- ja oranzpunase-värvilisi, mida nimetatakse karotiiniporganditeks, kui ka valge-, kollase-, roosa- ja mustavärvilisi. Eestis kasvatatakse oranzi- ja oranzpunasevärvilisi sorte.Eestisse tõid porgandikasvatamise kogemuse sakslastest mõisnikud. 19. sajandi lõpuks oli porgand mõisaaedade kaudu jõudnud juba paljudesse taluaedadesse ja muutunud kiiresti rahva lemmikuks. Porgandit kasvatatakse peaaegu igas köögiviljaaias, eriti aga siis, kui peres on lapsed. Kasvatamise õnnestumisele on viimasel ajal kaasa aidanud katteloori kasutuselevõtt. (1) Eestis on porgand kasvupinnalt peakapsa järel teisel kohal. Eesti Statistikaameti andmetel oli porgandi kasvupind 2006. aastal 567 ha ning kogutoodang 13 357 tonni. Olenevalt saagiaastast
Köögiviljaaias domineeris kapsas, sealt köögiviljaaia nimetus ,,kapsaaed", ,,kapsamaa". Kapsa kõrval kasvatati kaalikat, sibulat, hernest ja uba. Tõenäoliselt rahuldasid siinsed mõisad oma köögiviljavajadused omaenda ,,kapsaaedade" abil, nagu see oli kombeks ka järgnenud sajanditel. Ulatuslikumalt hakkasid köögiviljad levima 19. sajandil, kui nad mõisa- ja kirikuaedadest olid jõudnud ka taluaedadesse. Enim levis köögiviljakasvatus linnade ümber. Tallinna, Tartu ja Narva ümbruses hakkas arenema ka nn turuaiandus. 20. sajandi esimesel veerandil rajas Eestimaa köögiviljaaedadesse endale teed tomat, (peeti algul tervisele ohtkikuks köögiviljaks). 47. Olulised nüansid köögiviljade säilitamisel. Värskete mahlakate köögiviljade elutegevus jätkub nende säilitamisel. Säilitamise tulemus oleneb:
Pesade ehitamise ajal saabub territooriumile ka emaslind, kes valib ühe magamispesadest välja ja viimistleb selle, vooderdab ka seest, sambla ja sulgedega. Valminud pesa on maapinna kohal, massiivne, külgavaga, lennuava on reeglina ümbritsetud sõnajalalehtedega. 11Võsaraat Prunella modularis Varblasest veidi väiksem. Tiheda alusrindega okasmetsades, eriti kuuse alusvõsaga metsades, sageli tuleb ka taluaedadesse, kui need asuvad metsa ligiduses. Sidistab kõrge puu ladvas või mõnel muul väljapaistval kohal, aga enamasti ettevaatlik ja vähemärgatav, tegutseb varjatult kuusetihnikutes. Ei seltsi teiste lindudega, ka liigikaaslastega mitte. Ränne Rändlind. Talvitab Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Saabub varakult, aprilli esimesel poolel, vahel ka märtsi lõpul. Äralend sügisel oktoobri jooksul. Toitumine Toitub maapinnalt,
Rahvale oli kartul tundmatu. Mugulatena toodi kartul Euroopasse 16. sajandi lõpul ja 17. sajandi algul Tsiilist Chiloe saarelt. Sealt pärinevad kartulivormid levisid Iiri- ja Inglismaa kaudu teistesse Euroopa riikidesse. Kartuli ulatuslikum kasvatamine hoogustus Euroopas 18. sajandi teisel poolel. Eestis hakati kartulit kasvatama 18. saj keskel (mõisaaedades). Aastatel 1800-1840 levis kartul mõisaaedadest taluaedadesse. 1840.-1850. aastatel algas arvestatav kartuli kasvatamine nii mõisa- kui talupõldudel. Suurimad kasvatajad: Hiina, India, Venemaa 29. Millest lähtuda kartulisordi valikul? Sobiva sordi valikul tuleb lähtuda: kasvuperioodi pikkusest, mugulate suurusest, mugulate kujust, kuivainesisaldusest, haiguskindlusest, stabiilsest kvaliteedist säilitamisel, tarbimisperioodi kestvusest,
Põhja-Ameerikas oli kartul tundmatu kuni 17. sajandi alguseni. See jõudis sinna Inglismaalt ja Iirimaalt 1621. aastal. 17. sajandi teisel poolel sai kartul tuntuks: - Hiinas, - Indias, - Jaapanis, - mõningates Aafrika osades - Lääne-Indias. Troopilistel aladel hakkas kartul levima 18. sajandi teisel poolel. Eestis hakati kartulit kasvatama 18. saj keskel (mõisaaedades). Aastatel 1800-1840 levis kartul mõisaaedadest taluaedadesse. 1840.-1850. aastatel algas arvestatav kartuli kasvatamine nii mõisa- kui talupõldudel. Ulatuslikum kartulikasvatus sai Eestimaal alguse 1870. aastatel. Seda soodustas: - avanev Peterburi turg seoses Tallinna-Peterburi raudtee valmimisega (1870), - kartulist ulatuslik piirituseajamine ja piirituse müük, eriti Põhja-Eestis, - tärklise tootmine, - muutumine oluliseks toiduaineks, - suurenes kasutamine loomasöödana. 20
olla esimene kodustatud taim. Aed-õunapuu looduslikuks eellaseks peetakse mägi-õunapuud (Malus sieversii), mis kasvab Lääne-Hiinas ja Kesk-Aasias. Aed- õunapuu arengus on teatud osa olnud ka mets-õunapuul (Malus sylvestris) . Eestis on aed-õunapuu levinuim ja kõige külmakindlam viljapuu. On teada, et õunapuid kasvatati Eestis kloostrite juures juba keskajal. Sealt hakkasid õunapuusordid levima ka mõisa- ja taluaedadesse ning 17. sajandist on teada juba umbes 60 sorti. Saja aasta vanustest sortidest kasvatatakse Eestimaa aedades tänapäevani 'Valget Klaarõuna', 'Martsipani', 'Suisleppa', 'Liivi Kuldrenetti', 'Pärnu Tuviõuna', 'Sügisjoonikut' ja 'Antonovkat' . Tänapäeval on maailmas teada üle 30 000 õunasordi, kuid paljud neist on ohustatud, sest suures mahus kasvatatakse väheseid majanduslikult kõige tulusamaid õunasorte. Õunu kasutatakse nii värskelt kui erinevatel viisidel töödeldult
Lõhnatud õied koondunud suurtesse(kuni 25cm) kerajatesse rohekasvalgetesse õisikutesse. Õitseb juuli lõpust augustini. Õisikud jäävad põõsale kuni talveni. Kasvab hästi kaitstud, päikselise ja poolvarjulises kasvukohas, on küllaltki külmakindel, eelistab viljakat, niiskemat mulda. Puishortensia ei talu lubjarikast pinnast, küll aga hästi saastunud õhku. Paljuneb hästi vegetatiivselt. Vastupidav ja vähe hoolt nõudev taim sobib hästi nii väiksematesse aedadesse kui ka taluaedadesse (Tihemetsa). Joonis 15. Puishortensia Annabell (Hydrangea arborescens Annabell) (http://www.helga.ee/img/taimegalerii.php?nr=9) 45 Hooldamine Hortensiad õitsevad rikkalikumalt päiksepaistelises kohas, aga kasvavad edukalt ka poolvarjus. Võimaluse korral eelistage viljakat happelise reaktsiooniga mulda. Väga liivases ja kuivas kohas ei tunne taim end hästi, samuti ei ole mõtet istutada teda märga savimulda (Laansoo 2008).
Puishortensia õitseb juuli lõpust kuni augustini. Õisikud jäävad põõsale kuni talveni (maaleht). Kasvab hästikaitstud, päikselise ja poolvarjulises kasvukohas ning on küllaltki külmakindel ja eelistab viljakat ning niiskemat mulda. Puishortensia ei talu lubjarikast pinnast, küll aga hästi saastunud õhku. Paljuneb hästi vegetatiivselt. Vastupidav ja vähe hooltnõudev taim sobib hästi nii väiksematesse aedadesse kui ka taluaedadesse (Vääna puukool). 21.2 Kasvutingimused Hortensiad vajavad õitsemiseks päikseküllast kohta, aga kasvavad edukalt ka poolvarjus. Poolvarjulises kasvukohas õitseb rikkalikumalt kui täispäikese all. Täisvarjus õitseb ka, aga õisikud jäävad väiksemad ja neid areneb vähem. Samuti tuleks puishortenisat kasvatada tuulevarjulises kohas. Võimaluse korral tuleks eelistada viljakat ning niisket veidi happelise reaktsiooniga mulda.
kerajatesse rohekasvalgetesse õisikutesse. Puishortensia õitseb juuli lõpust kuni augustini. Õisikud jäävad põõsale kuni talveni. Kasvab hästikaitstud, päikselise ja poolvarjulises kasvukohas ning on küllaltki külmakindel ja eelistab viljakat ning niiskemat mulda. Puishortensia ei talu lubjarikast pinnast, küll aga hästi saastunud õhku. Paljuneb hästi vegetatiivselt. Vastupidav ja vähe hooltnõudev taim sobib hästi nii väiksematesse aedadesse kui ka taluaedadesse. Kasvutingimused Hortensiad vajavad õitsemiseks päikseküllast kohta, aga kasvavad edukalt ka poolvarjus. Poolvarjulises kasvukohas õitseb rikkalikumalt kui täispäikese all. Täisvarjus õitseb ka, aga õisikud jäävad väiksemad ja neid areneb vähem. Samuti tuleks puishortenisat kasvatada tuulevarjulises kohas. Võimaluse korral tuleks eelistada viljakat ning niisket veidi happelise reaktsiooniga mulda. Väga liivases ja kuivas kohas ei tunne taim end hästi, samuti ei ole
annaabi.ee 
