fotosünteesivad!! toodab orgaanilisiühendeid tsüanobaket annab ka lämmastikku (N) · samblikel pole organeid · tallus vegetatiivne keha, millel puuduvad juured, varred ja lehed ehituse alusel jagatakse: 1) kooriksamblik kasvavad õhukese kirme või koorikuna (nt. liudsamblik) 2) lehtsamblik tallus lehekujuline; servad jagunenud hõlmadeks; kinnitud substraadile tallusel alaküljel olevate spetsiaalsete moodustiste abil (nt. vagu-lapiksamblik) 3) põõsassamblik tallus tugevasti harunenud; kasvab rippudes või püstiselt (nt. põdrasamblik või erivorm-habesamblik) Ehitus: · ülemine koorkiht => vetikakiht => südamikukiht => alumine koorkiht · ülemises ja alumises koorkihis tihedalt hüüfe Paljunemine: · vegetatiivne:
Samblike ehitus ja tähtsus Samblik ei ole sammal ja ei ole taim Eestis ei ole põdrasammalt on põdrasamblik Samblikujd on liitorganismid, kes koosnevad kahest osapoolest *seen *fotosünteesiv osapool, vetikas või tsüanobakter Samblikud loetakse seeneriigi kuuluvateks *seent on mahu poolest rohkem *Ainult seen paljuneb suguliselt *vetikaliike, kes elavad samblikes, on vaid sadakond Sambilke keha nimetatakse talluseks *tallusel ei saa eristada ei lehti ega varsi Talluse kuju ja värv on väga erinevad Kuju järgi jakagatkse sablikud kolme rühma 1) Kooriksamblikud on väiksed ja meenutavad puukoort 2) Lehtsamblikud meenutavad lehte, eristatavad alumine ja ülemine ots 3) Põõsassamblikud meenutavad kas väikesi põõsakesi või habemeid Märjana on sambliku värv teist värvi kui kuivana
Samblad Samblaid uurib brüoloogia. Sammaltaimede ehitus keha- tallus juurte asemel risoidid väikesed puuduvad juhtkimbud, tugikoed. Õhulõhed vaid tallusel ja eoskupardel Paljunemine- vegetatiivselt ja suguliselt. Jagunemine kõdersamblad (põldkõdersammal, kollane nõelsammal) helviksamblad (harilik helviksammal) lehtsamblad (metskäharik, harilik karusammal) Sõnajalgtaimed Soontaimed Elavad niisketes kasvukohtades Elutsükkel suguliselt ja vegetatiivselt siis- risoomi abil. Paljasseemnetaimed Ehituse iseärasused Seemnealgmed katmatult seemnesoomustel Peamiselt puud ja põõsad Suguline paljunemine Rühmad (jagunemine)
LIHHENOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED 1. Samblikutalluse morfoloogilised tüübid (kasvuvormid). · Põõsassamblikud · Kooriksamblikud · Lehtsamblikud 2. Samblikutalluse anatoomiline ehitus homöomeersel ja heteromeersel tallusel. Homöomeerne tallus on kogu ulatuses üsna ühesuguse ehitusega, Heteromeerne tallus ("tüüpilised" samblikud) on mitmekihiline: koorkiht (ülemine, sageli esineb ka alumine) seenest, vetikakiht, südamikukiht (hõre, ~seenest). 3. Samblike vegetatiivne paljunemine. Vegetatiivne paljunemine toimub tallusetükikeste või spets. vahendite (soreedide, isiidide) abil. Mõlemad samblikukomponendid levivad koos. 4. Samblike eoseline paljunemine. Kottsamblike täielik
Mükoriisa jääb puudel nõrgaks ka põldudele rajatud puistutes seal ei leidu piisavalt metsaseeni. Tallus (viki) Tallus ehk rakis on mõnede liikumatute organismide diferentseerumata vegetatiivne kude. Varem koondati tallusega organismid (käsitleti taimedena) omaette süstemaatilisse rühma rakis- ehk tallofüüdid, hiljem on tõestatud, et see oli selgelt polüfüleetiline takson. Tallusel puuduvad organiseerunud ja eristatavad osad (lehed, juured ja varred), mis on aga olemas soontaimedel. Küll aga võib tallusel olla eelmainitud taimeosade analooge, mille üldtalitlus ja makroskoopne ehitus võivad sarnaneda küll soontaimedega, kuid nende mikrostruktuur on erinev; näiteks puuduvad tallusel juhtkoed. Tallusega organismid on näiteks puna- ja pruunvetikad. Soreedid sambliku vegetatiivse paljunemise organid; Soreedid on mikroskoopilised
Sammaltaimed Sammaltaimed paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Mittesuguline paljunemine toimub vegetatiivselt või eostega. Sammaltaimed paljunevad vegetatiivselt ka sigikehakeste abil. Viimane on eriti iseloomulik maksasammaldele. Rohelised läätsekujulised sigikehakesed arenevad nende talluse pealispinnal paiknevates erilistes moodustistes sigikehakeste mahutites. Maksasammalde tallusel (gametofüüdil) areneb viljastunud munarakust lühikese jalaga eoskupar (sporofüüt). Selles valmivad eosed. Soodsatesse kasvutingimustesse sattudes arenevad neist uued tallusjad gametofüüdid. Lehtsammalde väikesed üherakulised eosed küpsevad eoskupras, mis on harjase abil kinnitunud emastaime (gametofüüdi) latva. Eoskupar koos harjakesega on sporofüüt, mis areneb viljastunud munarakust. Soodsates tingimustes eos idaneb ning moodustub eelniit. Eelniit kinnitub mulda risoididega.
hieroglüüfid. (Kalda, Randlane, Paal, Saag, 2004, lk 116) Graham D. Schuster. ( 2005). Harilik kirisamblik. Külastatud 8.jaanuar 2014.aadressil http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_kirisamblik 11 Harilik korpsamblik Xanthoria parietina Kirjeldus Tallus lehtjas, 4-10 cm läbimõõdus, kollast kuni oranži värv, hõlmad 1-5 mm laiused, soreedid ja isiidid puuduvad, tallusel arvukalt viljakehi. Kõiki korpsamblikuliike iseloomustab lehtjas kollane või oranž tallus. Teisi kollase tallusega samblike perekondi saab eritada kindlalt värvusreaktsiooniga. Nimelt, teatud ainet tallusele tilgutades muudab tallus oma värvust. Värvi muutust talluses põhjustab korpsamblikule värviandev aine parietiin (Kalda, Randlane, Paal, Saag, 2004). Seinakord on substraadi suhtes vähenõudlik, talub õhu happelisust, kui ka tolmusaastust, lisaks on see lämmastikulembene
mõhuks ja ülemist peenikest, torukujulist osa trihhogüüniks. Anteriidid esinevad rühmadena, kusjuures igaühes tekib üks liikumivõimetu gameet, mida nimetatakse spermaatsiumiks. Enamik punavetikaid on kahekojalised. Spermaatsiumid väljuvad anteriididest ja kantakse veevooluga trihhogüünidele. Trihhogüüni kest limastub, spermaatsium tungib karpogooni ja liitub munarakuga. Sugutu paljunemise puhul tekivad tallusel sporangiumid, mis sisaldavad üht monospoori või nelja tetraspoori. Monospoorsete liikide elutsükkel möödub haploidses faasis, diploidne on ainult sügoot. Paljud punavetikad on tooraineks agari ja joodi tootmisel, neid tarvitatakse loomasöödaks ja toiduks. Ei leia mitte ühtegi näidis taime!!!!- Porphyra- tehakse Norit sellest, sushi vetikas. Pruunvetikad näidis liik Liike umbes 900. Levinud kogu maailma meredes ja ookeanides, peamiselt rannaäärses
veevooluga trihhogüünidele. Trihhogüüni kest limastub, spermaatsium tungib karpogooni ja liitub munarakuga. Sügoot jaguneb kohe, puhkeperioodita, ja areneb diploidseks harunevaks niitjaks talluseks. Nende niitide otstel tekivad karpospoorid. Viljastumine mõjutab ka karpogooni naabruses asetsevaid vegetatiivseid rakke. Need jagunevad samuti intensiivsemalt ja moodustavad karpospoore ümbritseva keraja tsütokarbi. Sugutu paljunemise puhul tekivad tallusel sporangiumid, mis sisaldavad üht monospoori või nelja tetraspoori. Monospoorsete liikide elutsükkel möödub haploidses faasis, diploidne on ainult sügoot. Tetraspoorsetel liikidel toimub gameto- ja sporofüüdi vaheldumine, kuigi need väliselt teineteisest ei erine. Enne tetraspooride moodustumist toimub meioos. Haploidne tetraspoor areneb gametangiumidega gametofüüdiks, diploidne karpospoor tetrasporangiumidega sporofüüdiks.
Trihhogüüni kest limastub, spermaatsium tungib karpogooni ja liitub munarakuga. Sügoot jaguneb kohe, puhkeperioodita, ja areneb diploidseks harunevaks niitjaks talluseks. Nende niitide otstel tekivad karpospoorid. Viljastumine mõjutab ka karpogooni naabruses asetsevaid vegetatiivseid rakke. Need jagunevad samuti intensiivsemalt ja moodustavad karpospoore ümbritseva keraja tsütokarbi. Sugutu paljunemise puhul tekivad tallusel sporangiumid, mis sisaldavad üht monospoori või nelja tetraspoori. Monospoorsete liikide elutsükkel möödub haploidses faasis, diploidne on ainult sügoot. Tetraspoorsetel liikidel toimub gameto- ja sporofüüdi vaheldumine, kuigi need väliselt teineteisest ei erine. Enne tetraspooride moodustumist toimub meioos. Haploidne tetraspoor areneb gametangiumidega gametofüüdiks, diploidne karpospoor – tetrasporangiumidega sporofüüdiks. Paljud punavetikad on
Trihhogüüni kest limastub, spermaatsium tungib karpogooni ja liitub munarakuga. Sügoot jaguneb kohe, puhkeperioodita, ja areneb diploidseks harunevaks niitjaks talluseks. Nende niitide otstel tekivad karpospoorid. Viljastumine mõjutab ka karpogooni naabruses asetsevaid vegetatiivseid rakke. Need jagunevad samuti intensiivsemalt ja moodustavad karpospoore ümbritseva keraja tsütokarbi. Sugutu paljunemise puhul tekivad tallusel sporangiumid, mis sisaldavad üht monospoori või nelja tetraspoori. 10 Monospoorsete liikide elutsükkel möödub haploidses faasis, diploidne on ainult sügoot. Tetraspoorsetel liikidel toimub gameto- ja sporofüüdi vaheldumine, kuigi need väliselt teineteisest ei erine. Enne tetraspooride moodustumist toimub meioos. Haploidne tetraspoor areneb gametangiumidega gametofüüdiks, diploidne karpospoor
Eosest areneb uus taim, millel moodustuvad suguorganid. Viljastunud munarakust areneb taime tipmises osas eoskupar, milles moodustuvad eosed. Eosed levivad tuulega ja idanevad soodsates tingimustes. Samblad võivad paljuneda ka vegetatiivselt. Sammaltaimed paljunevad ja arenevad suguliselt ja mittesuguliselt. Mittesuguline paljunemine toimub vegetatiivselt või eostega. Nii maksa- kui ka lehtsamblad paljunevad eostega. Maksasammalde tallusel (gametofüüdil) areneb viljastunud munarakust lühikese jalaga eoskupar (sporofüüt). Selles valmivad eosed. Soodsatesse kasvutingimustesse sattudes arenevad neist uued tallusjad gametofüüdid. Lehtsammalde väikesed üherakulised eosed küpsevad eoskupras, mis on harjase abil kinnitunud emastaime (gametofüüdi) latva. Eoskupar koos harjakesega on sporofüüt, mis areneb viljastunud munarakust.
Meretaimede produktiivsus võib olla suurem antud piirkonna maismaataimede omast. Piirkonnas, kus domineerivad lehtadrud on aastane produktsioon 2kg C/m2 aastas. Troopilistes piirkondades võib kasvada kuni 6kg'ni, mis on enam kui troopilistes vihmametsades. Fotosüntees väheneb niiskuskao juures. Rohevetikate puhul (Ulva) jätkub fotosüntees kuni veekadu on alla 35%. Neil puudub ka kaitsev limakiht, mis on pruunvetikate tallusel. Põisadru on suuteline fotosünteesima, kuni koeveesisaldus langeb alla 30%. Nn uputatud taimedel on aastatuhandete vältel välja kujunenud erilised kohastumused. Osadel pruunvetikatel on pneumotsüst (?) (põieke), läbimõõduga kuni 15cm. Hoiab vetikat parimas asendis, et saada max valgust kätte. Vees on palju organisme, kes kasvavad teiste peal - Sammalloomad katavad kivikesi halli meekärjekesega, ei kahjusta neid
Trihhogüüni kest limastub, spermaatsium tungib karpogooni ja liitub munarakuga. Sügoot jaguneb kohe, puhkeperioodita, ja areneb diploidseks harunevaks niitjaks talluseks. Nende niitide otstel tekivad karpospoorid. Viljastumine mõjutab ka karpogooni naabruses asetsevaid vegetatiivseid rakke. Need jagunevad samuti intensiivsemalt ja moodustavad karpospoore ümbritseva keraja tsütokarbi. Sugutu paljunemise puhul tekivad tallusel sporangiumid, mis sisaldavad üht monospoori või nelja tetraspoori. Monospoorsete liikide elutsükkel möödub haploidses faasis, diploidne on ainult sügoot. Tetraspoorsetel liikidel toimub gameto- ja sporofüüdi vaheldumine, kuigi need väliselt teineteisest ei erine. Enne tetraspooride moodustumist toimub meioos. Haploidne tetraspoor areneb gametangiumidega gametofüüdiks, diploidne karpospoor tetrasporangiumidega sporofüüdiks.
annaabi.ee 
