puseriti ja ebaühtlaselt kasvanud sarvenässakaid. Oktoobrist detsembrini võib metsades leida äsja maha aetud sokusarvi. 5. Metskitsed talvel Suurtes laantes metskits eriti elada ei armasta. Metsamassiividele eelistab ta eriilmelisi kultuurmaastikke, kus põllud ja heinamaad vahelduvad pisemate metsatukkadega. Ka puisniitudel, raiesmikel ja metsaservades tunneb kits ennast hästi. Nagu suuremate imetajate puhul tavaline, hoiab isasloom rohkem omaette ja emasloom veedab suurema osa ajast talledega. Lume mahatulekul kogunevad kitsed aga sageli kuni paarikümnepealistesse karjadesse. Loomad koonduvad paremate toidupaikade, näiteks orasepõldude lähedusse. Hulgakesi koos olles on kergem ka sügavasse lumme radasid tallata. Metsas aitavad karja tugevamad loomad nõrgematel paksu lume alt pohla- ja mustikavarsi kraapida. Kevade saabudes metskitsekarjad lagunevad. Metskits on Eestis väga tavaline. Ta on taimetoitlane, suvel eriti rohttaimi. Talvel on ta
Lammastele sobivad alusheinterohked kultuurkarjamaade või looduslike karjamaade rohukamarad. Lammaste karjamaad peavad paiknema parasniisketel või kuivemapoolsetel mineraalmuldadel. Märgadel muldadel lambad haigestuvad. Karjamaapinda arvestatakse täiskasvanud lamba kohta 0,1 ha. Lammaste karjamaa jagatakse püsi- ja elektritaraga 10-15 kopliks, kusjuures ühes koplis karjatatakse 2-3 päeva. Karjatamisperioodi algul moodustatakse lammastest järgmised karjatamisrühmad : a) talledega uted, b) vabad uted ja noorlambad, c) jäärad. Karjamaal võivad lambad olla ööpäevaringselt. Peab aga arvestama, et kui karjamaa ei paikne lautade läheduses, siis tuleb ehitada varjualused. Joogivett vajab lammas karjatamisperioodil ööpäevas 10-12 liitrit, see peab olema eelsoojendatud. Lisasöötadest vajavad lambad karjatamisperioodil peamiselt mineraalsöötasid, mis peaksid olema neile kättesaadavad varjualustes iga päev.
Lammaste pidamistehnoloogia Dots. Peep Piirsalu, EMÜ Fotod: Peep Piirsalu Tüüpilised pidamistehnoloogiad lammaste pidamisel Eestis 1. Loomad peetakse talvel sügavallapanuga laudas, suvel karjamaal 2. Lambad peetakse aastaringselt väljas, kus neil võimalus vajadusel varjuda hoonesse (poegimisperioodil paigutatakse sinna sulud poeginud uttedele koos talledega) 3. Lambaid peetakse talvisel perioodil laudas aastaringse võimalusega väljuda jalutusalale, suvel karjatatakse Sel juhul sagedasti rohusööda (silo või hein) söötmine väljas, teravilja ja mineraalide söötmine laudas, kergehitises Talvisel laudaperioodil peetakse lambaid rühmasulgudes sügavallapanul Talvise laudaspidamise puhul võivad lambad pääseda laudast vabalt jalutusalale, kus toimub ka lammaste söötmine
Kevadine poegimine toimub soojematel kevadkuudel- märtsis, aprillis. Kindlasti sobib kevadine poegimine sellistesse lambafarmidesse, kus lambaid peetakse külmlautades, kergehitistes või ka aastaringselt väljaspidamisel. Kevadise poegimise eeliseks on see, et sel juhul kulub vähem talviseid söötasid, eelkõige jõusöötasid, aga ka heina ja silosöötmisel silo, sest uttede ja tallede laudaspidamise periood on lühem. Juba maikuust saab uted koos talledega saata karjamaadele, kus nad saavad ise süüa värsket, kõrge proteiini sisaldusega karjamaarohtu. Talvise poegimise eeliseks on see, et noorlooma saavad varem realiseerimisküpseteks ja eriti oluline on see tõuloomade müügi puhul, sest sageli soovitakse tõuloomi osta juba augustist alates. Talvise poegimise eelduseks on aga soojustatud lautade olemasolu. Talvise poegimise puuduseks on aga suurem jõusöötade kulu ning suuremad kulud
1. Lambakasvatuse olukord ja perspektiivid Eestis (lammaste arvukus, karjade suurus, lambakasvatuse suunad) Arvukus 1922.a. kui siin loendati 745 tuhat lammast (koos samal aastal sündinud talledega). 1938/39. a oli Eestis 695000 lammast (koos samal aastal sündinud talledega). 1990. aastate alguses oli Eestis veel ligikaudu 140 000 lammast 2000. aastal peeti ületalve 28,2 tuhat lammast 2010 ületalve peetavate lammaste arvuks ca 72400 lammast Üheksakümnendate aastate algus oli lambakasvatusele raske periood. Taandarengu põhiliseks põhjuseks oli lambaliha-ja villatootmise madal tasuvus, põllumajandustootmise üldine allakäik üheksakümnendate aastate alguses ning probleemid lambaliha ja villa realiseerimisel. Karjade suurus 2001.a
Lambakasvatus Eestis Arvukus, saaduste tootmine Lambakasvatus on olnud Eestis veise- ja seakasvatuse kõrval täiendavaks loomakasvatusharuks. Tõsi, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses oli lambakasvatus oma mahult põllumajanduses olulisel kohal. Suurim lammaste arv Eestis oli 1922.a. kui siin loendati 745 tuhat lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Näiteks 1938/39. a oli Eestis 695 000 lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Kui üheksakümnendate aastate alguses oli Eestis veel ligikaudu 140 000 lammast, siis praegu loetakse ületalve peetavate lammaste arvuks ca 72 400 lammast (tabel 1). Üheksakümnendate aastate algus oli lambakasvatusele raske periood. Taandarengu põhiliseks põhjuseks oli lambaliha- ja villatootmise madal tasuvus, põllumajandustootmise üldine allakäik üheksakümnendate aastate alguses ning probleemid lambaliha ja villa realiseerimisel. Näiteks 1993
Soojustatud laudad Külmlaudad; soojustamata varjualused Talvist sööta vaja rohkem (silo, hein, teravili Kulub vähem talvist sööta (teravili) – kaer, oder) Uttede toitumus aastaringselt ühtlasem 6) Lammaste poegimise korraldamine, tallede surevuse peamised põhjused. Uttede poegimised toimuvad rühmasulgudes ( ̴50 utte). Poeginud utt koos talledega eraldatakse sulgu 1-2 päevaks, nii tekib ute ja talle vaheline side, tall võetakse ute poolt omaks, lakutakse ema poolt kuivaks. Ternespiim – 200 ml sünnimassi 1 kg kohta 18 tunni jooksul; sündinud tall 4kg 200 = 800g ternespiima. Tallede surevuse peamised põhjused: Abordid ja surnultsünnid (40%) – infektsioonihaigused, ainevahetushaigused, uttede mehaanilised vigastused, loote mürgistused.
päevaseks koguseks 7 kg, võib arvestada karjatamiskoormuseks keskmiselt 8-10 utte hektaril. Seega vajatakse ühe ute kohta keskmiselt 0,10-0,125 hektarit kultuurkarjamaad. Karjatamiskoormuse puhul 8 utte/ha peaks kultuurkarjamaa saagikus olema orienteeruvalt 12,5 t/ha-lt (2,5 t kuivainet/ha-lt). (Luik H., Piirsalu P., Vahejõe K. 2011, lk 23) Lammaste põhisöödaks on koresööt, lisaks antakse kaera-herne segu. Talveks vajab üks utt koos talledega 500 kg koresööta ja 100 kg herne-kaera segu, lisaks 4 tuleb utele aastaringselt anda 20-30 grammi mineraalaineid päevas. Seda nõuet järgides õnnestub vältida suuremat enamust sigimis- ja terviseprobleemidest. (Kalvist, I., 2001. Lk 61) Suurimad kulutused lammaste karjatamisel on uute rohumaade rajamise kulud ja lammaste tarastamise kulud. Väiksemateks kuludeks on kulutused rohumaade hooldamisele, kulutused lammaste parasitaarhaiguste tõrjeks (minimaalselt 5
1. Lambakasvatus Eestis ja lambatõud 1.1. Lammaste arvukus, lambakasvatussaaduste tootmine, lambafarmide suurus Eestis Lambakasvatus on olnud Eestis veise-ja seakasvatuse kõrval täiendavaks loomakasvatus-haruks. Tõsi, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses oli lambakasvatus oma mahult põllumajanduses olulisel kohal. Suurim lammaste arv Eestis oli 1922.a. kui siin loendati 745 tuhat lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Näiteks 1938/39. a oli Eestis 695000 lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Kui üheksakümnendate aastate alguses oli Eestis veel ligikaudu 140 000 lammast, siis praegu loetakse ületalve peetavate lammaste arvuks ca 41500 lammast (tabel 1). Lammaste arvu langus on põhjustanud olulise lambaliha ja lambavillatoodangu languse, mistõttu lambaliha on kaupluse lettidelt kadunud ja paljud villavabrikud on pidanud oma töö lõpetama
Soojustatud laudad Külmlaudad; soojustamata varjualused Talvist sööta vaja rohkem (silo, hein, teravili Kulub vähem talvist sööta (teravili) – kaer, oder) Uttede toitumus aastaringselt ühtlasem Lammaste poegimise korraldamine, tallede surevuse peamised põhjused. Uttede poegimised toimuvad rühmasulgudes ( ̴ 50 utte). Poeginud utt koos talledega eraldatakse sulgu 1-2 päevaks, nii tekib ute ja talle vaheline side, tall võetakse ute poolt omaks, lakutakse ema poolt kuivaks. Ternespiim – 200 ml sünnimassi 1 kg kohta 18 tunni jooksul; sündinud tall 4kg 200 = 800g ternespiima. Tallede surevuse põhjused: abordid ja surnultsünnid, tallede külmumine ja nälgimine, nakkushaigused. Talle normaalne kehatemperatuur 39-40˚C. Tallede alajahtumine e hüpotermia – alla 37˚C.
söödafrondiga ja vähemalt 45 cm sõimepikkusega tiine ute kohta. Ühe tallega utt vajab 60 cm, kahe tallega utt ca 70 cm söödafronti. Vaba põrandapinna vajadused sõltuvad lamba suurusest ja kehamassist ja need on esitatud tabelis. Uttede poegimised toimuvad rühmasulgudes. Vabapidamisel või lammaste jalutusalal viibimisel läheb poegiv utt tavaliselt ise ehitisse, kus põrand on kaetud kuiva põhuga. Vahetult pärast poegimist tuleb utt koos talle/talledega eraldada üheks-kaheks päevaks sulgu, mille mõõtmed lubavad utel vabalt ringi pöörata ning mis asub laudas või ehitises. Sellises sulus tekib ute ja talle vaheline side, tall võetakse ute poolt omaks, ta lakutakse ema poolt kuivaks ning tall saab esimesel päeval kätte tallele vajaliku koguse ternespiima. Külmal ajal saab sellise sulu kohale riputada tallede soojendamiseks spetsiaalsed lambid. Uttede ja tallede
Mahetingimustes peab olema ühe ute kohta tagatud 1,5 m 2 lauda põrandapinda ja 2,5 m 2 jalutusala pinda ning talledele vastavalt 0,35 ja 0,5 m2. Samuti peab olema mahetingimustes vähemalt 50 % põrandast sile ja jäik. Uttede poegimised toimuvad rühmasulgudes. Vabapidamisel või lammaste jalutusalal viibimisel läheb poegiv utt tavaliselt ise ehitisse, kus põrand on kaetud kuiva põhuga. Vahetult pärast poegimist tuleb utt koos talle/talledega eraldada üheks-kaheks päevaks sulgu, mille mõõtmed lubavad utel vabalt ringi pöörata ning mis asub laudas või ehitises. Sellises sulus tekib ute ja talle vaheline side, tall võetakse ute poolt omaks, ta lakutakse ema poolt kuivaks ning tall saab esimesel päeval kätte tallele vajaliku koguse ternespiima. Külmal ajal saab sellise sulu kohale riputada tallede soojendamiseks spetsiaalsed lambid. Ternespiima vajadus talle kohta sõltub tallede kehamassist
Iga loom on vaja kinni püüda, panna pukile ja teha tuimestus kogu protsess on komplitseeritud seetõttu ei kasutata Eestis. Lammaste pidamistehnoloogia Eestis Tüüpilised pidamistehnoloogiad lammaste pidamisel Eestis: 1. Loomad peetakse talvel sügavallapanuga laudas, suvel karjamaal 2. Lambad peetakse aastaringselt väljas, kus neil võimalus vajadusel varjuda hoonesse (poegimisperioodil paigutatakse sinna sulud poeginud uttedele koos talledega). Ohuks on röövloomad (rebased, hunt, ilvesed, koerhundid) ja röövlinnud (kotkad, rongad) vastsündinud talledele. Hea oleks kevadine poegimine, et talled sünniksid kevadel 3. Lambaid peetakse talvisel perioodil laudas aastaringse võimalusega väljuda jalutusalale, suvel karjatatakse. Lammaste söötmine toimub jalutusalal. Sel juhul sagedasti rohusööda (silo või hein) söötmine väljas, teravilja ja mineraalide söötmine
Lammastele sobivad alusheinterohked kultuurkarjamaade või looduslike karjamaade rohukamarad. Lammaste karjamaad peavad paiknema parasniisketel või kuivemapoolsetel mineraalmuldadel. Märgadel muldadel lambad haigestuvad. Karjamaapinda arvestatakse täiskasvanud lamba kohta 0,1 ha. Lammaste karjamaa jagatakse püsi- ja elektritaraga 10-15 kopliks, kusjuures ühes koplis karjatatakse 2-3 päeva. Karjatamisperioodi algul moodustatakse lammastest järgmised karjatamisrühmad : a) talledega uted, b) vabad uted ja noorlambad, c) jäärad. Karjamaal võivad lambad olla ööpäevaringselt. Peab aga arvestama, et kui karjamaa ei paikne lautade läheduses, siis tuleb ehitada varjualused. Joogivett vajab lammas karjatamisperioodil ööpäevas 10-12 liitrit, see peab olema eelsoojendatud. Lisasöötadest vajavad lambad karjatamisperioodil peamiselt mineraalsöötasid, mis peaksid olema neile kättesaadavad varjualustes iga päev.
annaabi.ee 
