Mehed käisid jahil ja kalal, nende tööriistadeks olid põhiliselt odad, nuiad ja kivikirved, hiljem tulid kasutusele ka vibud, mis tegid jahipidamise kergemaks. Enamasti kõik tööristad olid tehtud kividest. Et teha tööristaid inimesed võtsid kaks kivi. Üks, et teha tera, aga teine tera. Tähtsaim jahiloom oli kiviajal mammut. Arvatakse, et jahil olid abiks ka koerad esimesed koduloomad. Kala püüti esialgu ahinguga, hiljem hakati luust ka õngekonkse tegema ning taimekiududest võrke. Naiste tööks oli teha süüa, nad korjasid koos lastega metsast marju, seeni ja muid juuri, mida süüa kõlbaks, sest kui mehed pidid tühjade kätega koju tulema, siis oli mida süüa. Tehti ka savist nõusid, kuhu toitu panna ja seal ka toitu keeta. Kiviaja lõpu poole hakati ka põllutööd tegema ja loomi pidama. Näiteks kanad munasid munaid, mõnedel loomadel oli uhke ja soe karv.
Kiviaeg Eestis algas umbes 900010000 aastat tagasi, kui siia saabusid esimesed inimesed. Inimesed töötasid iga päev. Mehed käisid jahil ja kalal, nende tööriistadeks olid põhiliselt odad, nuiad ja kivikirved, hiljem tulid kasutusele ka vibud, mis tegid jahipidamise kergemaks. Tähtsaim jahiloom oli kiviajal mammut. Arvatakse, et jahil olid abiks ka koerad esimesed koduloomad. Kala püüti esialgu ahinguga, hiljem hakati luust ka õngekonkse tegema ning taimekiududest võrke. Naiste tööks oli teha süüa, nad korjasid koos lastega metsast marju, seeni ja muid juuri, mida süüa kõlbaks, sest kui mehed pidid tühjade kätega koju tulema, siis oli mida süüa. Tehti ka savist nõusid, kuhu toitu panna ja seal ka toitu keeta. Kiviaja lõpu poole hakati ka põllutööd tegema ja loomi pidama. Kiviajal oli raske, sest nälga pidi palju tundma ja haiguseid oli palju. Sellepärast oli kivialjal inimesi vähe ja eluiga lühike.
Egiptuse kõrgeima jumaluse Ra poeg · Egiptuse ühiskond oli rangelt hierarhiline · lubatud oli sugulaste vaheline abielu · väga viljakas maa · soodsad tingimused · liiguti ringi, et leid toitu · valmistati pilliroogudest hütte · laialt levinud oli kalastus · tööriistad olid kivist, luust jne. · niiluse jõe orgu asuti elama u. 4000 a. E.Kr. · valmistati kangast taimekiududest · jahiti lõvisid, jõehobusid ja krokidille · peeti härgi, sigu ja koeri · viljavarusid hoiti maase kaevatud suurtes aukudes · savist nõud · glasuur · surnuid maeti kõrbe servadesse · sunu pandi peaga läände(päikese loojangu poole) · hauad kaunistati · niiluse jumal Hapi · ümar kõht · paisunud rind · austati väga paljusid jumalaid
Suvel ja soojaga käidi poolpaljalt, rõivad olid avarad. Meestel vööpõlled, särgid, sõbad ja säärised. Naistel: pikad särgid ja säärised. Talvel kanti karvaseid sõbasid, tekke ja mitmekordseid rõivaid. Põlisameeriklased valmistasid riideid ümbusest leiduvast taimsest ja loomsest materjalist. Karibu, hüljes, jääkaru karusnahad; hirv ja piison rõivaste materjal; puuvill, nahk ja taimsed kiud smauti rõivad. Veel valmistati riideid/riiet jänesenahkadest, taimekiududest, nõgestest ja elupuu koortest. Niidi asemel kasutati kõõluseid ja soolikaid. Nööpide asemel oli luust või pidust kiile. Pidurõivad olid meestel ja naistel pehmest hirvenahast, mis olid kaunistatud narmaste ja orsioniokastest tikanditega. Sõdalased ehtisid end kotkasulgedest peaehisega. Kotkasuled näitavad erilist vaprust ja jutustavad vägitegudest käsivõitlustes. Vapruse märgiks kannavad sõdalased ka grislikarude luust tehtud "vesti".
Kohtades kus olid soodsad alad põllumajanduseks tegeleti sellega. Need alad olid Kagupiirkond, osa Edelapiirkonnast ja preeriate idaserv. Kasvatati maisi, nisu, puuvilju ja aedvilju. Põlisameeriklaste rõivad olid avarad, et mitte takistada liigutusi ning kaunistustena kandsid nad linnusulgi. Rõivaid valmistati materjalidest, mida ümbruskond pakkus loomadelt saadi rõivaseks nahka, kõõluseid niidi ja luid nõelte valmistamiseks. Seal kus jahiloomi oli vähe, kudusid naised taimekiududest riiet. Kiiremini ringi liikumiseks vee peal kasutati kanuid ja kajakeid. Need tehti puidust. Neid kasutati kalapüügiks, ühelt jahialalt teisele kolimiseks, kaubaveoks ja sõjaretkedeks. Edasi liikumiseks kanuus või kajakis kasutati aere. Artkikas kasutati kiiremini liikumiseks koerakelke. Kelgu ette seoti kari koeri ja nii sai lume peal kergelt liikuda. Subartika rahvad vedasid koormaid tobagonidel alasteta kelkudel. Hobuseid algselt Ameerikas ei olnud
ja anti potile lõplik kuju, kusjuures potiserv tehti pisut paksem ja tugevam. Korvide punumine ja savinõude valmistamine oli naiste tööks. Aja jooksul omandasid nad selles töös niisuguse oskuse, et valmistasid väga mitmesuguseid potte ja nõusid. Oma ilutunde rahuldamiseks vajutasid nad poti külgedele ilustised kammitaolise või mõne muu riistaga. Naised, kes tegelesid peamiselt taimede ja seemnete kogumisega toiduks, tundsid taimi meestest paremini. Naised õppisid taimekiududest lõnga ketrama ja riiet kuduma. Inimene ei katnud nüüd end enam loomanahaga, vaid kandis juba kootud riiet. Saaremaal hakati ka luust terariistu, rõngaid ja hammashelmeid tegema. Mehed, aga iseäranis naised, kandsid ehteid juustes, kaelas, käte ja jalgade ümber. Ehteasjad olid alguses väga lihtsad. Nad olid tehtud luust, värvilistest ja läikivatest kividest, loomade hammastest ja kihvadest, konnakarpidest jm. Üsna osav oli kiviaja inimene ka joonistamises
mindi edasi lõuna suunas. Cook tahtis jõuda selgusele, kas siis üldse on olemas suur Lõunamere-manner, millest nii palju räägiti, millesse aga temal ei olnud erilist usku. 7. oktoobril jõuti Uus-Meremaale ja Cook nägi varsti, et see oli huvitav maa suurepärase kliimaga. Nüüd oli vaja välja selgitada, kuidas pärismaalased tulijatasse suhtuvad. Kui väike maabumis-ekspeditsioon lähenes rannale, seisis seal salk pärismaalasi, kes nägid välja väga iseäralikud. Nad olid riietatud taimekiududest valmistatud rõivastesse ja juuksed olid neil sõlmitud üles. siin kohtas Cooki meeskond esimest korda maoorisid. Kui Cook oma meestega rannale lähenes, põgenesid pärismaalased oma onnidesse. Mitu korda üritati näidata, et nad ei taha midagi halba, kuid see ei õnnestunud. Lõpuks ei jäänudki muud üle kui edasi liikuda. "Endeavour" purjetas edasi lõunasse. Jõuti Uus-Meremaa Põhjasaarele, kus ei õnnestunud samuti kaldale minna, sest 6
harvem puuvillased rõivad. Eriti populaarne oli täiesti valge ja üliõhuke peenelt kurrutatud linane riie. Tunti ka riidevärvimist. Vanas ja Keskmises riigis kandsid naised lihtsaid liibuvaid õlapaeltega kleite, meestel oli ömber keha seotud seelikud, mis ulatusid põlvede või säärteni. uue riigi ajal hakati aga eelistama kott- tuunikaid. Meeste ja naisre ametlik rõivastus nägi igal juhul ette ka parukat, mille stiil ja pikkus võisid varieeruda. Kõige tähtsamaks jalatsiks olid taimekiududest, näiteks palmilehtedest, heinast, pilliroost või papüürusest sandaalid. Toodeti ka nahast sandaale. Need olid punutud pasteldest kallimad, kuid ka vastupidavamad. Püha kuningavõim Kuningavõim oli Muinas - Egiptuse kultuuri üks tugisambaid. Rooma keisridki avaldasid ausust Egiptuse traditsioonidele kuni Deciuseni, kes tõi ohvriande jumal Hnumile Edfu templi kolm ja pool tuhat aastat pärastesimesi teadaolevaid Egiptuse kuningaid. Selle aja
poolsaar, mis asub Aasias. Egiptus piirneb Iisraeli, Liibüa ja Sudaaniga. Temast itta jääb Punane meri, põhja Vahemeri. Mõisted: -Kõrkjad (lk 120)Kõrkjal on tumerohelised varred.Vars on sile, sõlmedeta, lehtedeta ning seest valge ja pehme. Kõrkja varre tipus asub pruunikas õisik. -Parukas (lk 106) parukat kasutades oli neil pead kiilakaks aetud, kuna see parandas karmi kliima tolerantsust ning vähendas täide levikut. Parukad tehti inimjuustest, lamba villast või taimekiududest. Need olid populaarsed, kallid ning nende eest kanti regulaarselt hoolt. -Surnute linn - Koht kuhu maeti need, kelle perel oli piisavalt raha, et neile sinna haud osta. -Nõidus (lk 117) ehk nõidumine on kujutelm, et eriliste võimetega inimene, nõid suudab oma hingejõuga või teatavate toimingute ning vahenditega mõjutada kaasinimesi, loodust ja üleloomulikku maailma. V Raamat: Habiirid Kahe aasta jooksul, mil Sinuhe elas Smürnas õppis ta ära keele ja kirja
särgid, sõbad ja säärised; naistel pikad särgid ja säärised. Talvel kanti karvaseid sõbasid, tekke ja mitmekordseid rõivaid. Rõivaid valmistati materjalidest, mida ümbruskond pakkus loomadelt saadi rõivasteks nahka, kõõluseid niidi ja luid nõelte valmistamiseks. Kirdeosas jätkus ühest põdrast kehakatte saamiseks, aga Suures Nõos vajati ühe mehe rõivastamiseks sadat jänesenahka. Kus jahiloomi nappis, kudusid naised taimekiududest, ka nõgestest ja elupuukoorest, riiet. Nii mehed kui ka naised kandsid pehmest hirvenahast pidurõivaid, mis olid kaunistatud narmaste ja ursoniokastest tikandiga. Sõdalase maani sabaga peaehist kaunistavad kotkasuled ja nirginahad. Suled jutustavad mehe vägitegudest käsitsivõitluses. Preeriaindiaanlaste naised õmblesid pehme või kõva tallaga mokassiine ja kaunistasid neid värvitud ursoniokaste ja keeruka helmestikandiga. Pidulikud sündmused
särgid, sõbad ja säärised; naistel pikad särgid ja säärised. Talvel kanti karvaseid sõbasid, tekke ja mitmekordseid rõivaid. Rõivaid valmistati materjalidest, mida ümbruskond pakkus loomadelt saadi rõivasteks nahka, kõõluseid niidi ja luid nõelte valmistamiseks. Kirdeosas jätkus ühest põdrast kehakatte saamiseks, aga Suures Nõos vajati ühe mehe rõivastamiseks sadat jänesenahka. Kus jahiloomi nappis, kudusid naised taimekiududest, ka nõgestest ja elupuukoorest, riiet. Nii mehed kui ka naised kandsid pehmest hirvenahast pidurõivaid, mis olid kaunistatud narmaste ja ursoniokastest tikandiga. Sõdalase maani sabaga peaehist kaunistavad kotkasuled ja nirginahad. Suled jutustavad mehe vägitegudest käsitsivõitluses. Preeriaindiaanlaste naised õmblesid pehme või kõva tallaga mokassiine ja kaunistasid neid värvitud ursoniokaste ja keeruka helmestikandiga. Pidulikud sündmused
Varajane paber oli liimistamata, kuna oli pehme, ning sobis hästi kalligraafiaks. Alates kusagilt 8. sajandist hakkasid paberilehti liimistama tärklise ning teiste taimsete liimainetega. Paberi pinna silendamiseks kasutati kipsi. Paberit valmistati väikestes töökodades ning paberitootmiseks kasutatavad kiudained ja tootmisviis varieerusid ulatuslikult. Araablased kasutasid paberi toormaterjalina lina, kaltse, kanepit (köied). Valamisraam valmistati taimekiududest ning õmmeldi kokku hobusejõhviga.. Itaalias rajati suurem paberiveski 1270. aastatel Fabrianosse. Klassikalisele araabia meetodile lisasid eurooplased tambiveskid, traadist valamissõelad, loomsed liimained (zelatiin) liimistamiseks, vesimärgid. Peamised tehnoloogilised muutused paberi valmistamisel: Hiinas kasutati paberi toorainena varasemal ajal peamiselt kanepikiude, hiljem lina, duuti, bambust, mooruspuu koort, puuvillaseid kaltse, riisi - ja nisuõlgi, ramied, rotangpalmi jm.
küttimine, kalapüük. Anastav majandamisviis (võeti looduselt, mida vaja oli). Tingis rändleva eluviisi (reviir kindel piirkond, mille piires rännati). b) Mesoliitikum e. keskmine kiviaeg (12 000 a. eKr). Leiutised: vibu ja nool (saadi paremini suuremaid loomi küttida). Kodustati koer. Anastav majandamisviis ja rändlev eluviis. c) Neoliitikum e. noorem kiviaeg (7 000 a. eKr). Kivi lihvimine ja kivisse augu puurimine, savinõude valmistamine, taimekiududest niidi valmisamine ja kudumine. Neoliitiline revolutsioon anastavalt majandusviisilt mindi üle viljelevale majandusviisile (põlluharimine ja karjakasvatus). Tingis paikse eluviisi. Kes hakkasid tegelema põlluharimisega, nendel sugukonna tähtsus kadus. Perekonna pea oli naine. Tähtsamad jumalad olid samuti naised. Karjakasvatajad olid siiski rändajad ja neil sugukonna tähtsus esialgu säilis.
läksid Surnute linna Anukise hauast kulda ja hõbedat varastama. Kui need oli maha müüdud, jagasid nad vara pooleks ning läksid lahku. Sinuhe läks oma vana maja juurde, Kaptah liitus temaga ning nad läksid laeva peale, et sõita Simüra sadamasse. · Parukas (lk 106) parukat kasutades oli neil pead kiilakaks aetud, kuna see parandas karmi kliima tolerantsust ning vähendas täide levikut. Parukad tehti inimjuustest, lamba villast või taimekiududest. Need olid populaarsed, kallid ning nende eest kanti regulaarselt hoolt. Neile määriti peale erinevaid taime õlisid või loomade rasva. Peole minnes pandi vahatükk pähe, mis õhtu jooksul sulas ja eritas meeldivat lõhna. Egiptlastel oli enda pea pesemine kujunenud rituaaliks. parukad maeti surnukehaga koos, sest oli uskumus, et parukaid läheb peale surma vaja. Nii parukat kui ka päris juukseid oli tavaks värvida
Varajane paber oli liimistamata, kuna oli pehme, absorbeeriv ning sobis hästi kalligraafiaks. Alates kusagilt 8. sajandist hakkasid paberilehti liimistama tärklise ning teiste taimsete liimainetega. Paberi pinna silendamiseks kasutati kipsi. Paberit valmistati väikestes töökodades ning paberitootmiseks kasutatavad kiudained ja tootmisviis varieerusid ulatuslikult. Araablased kasutasid paberi toormaterjalina lina, kaltse, kanepit (köied). Valamisraam valmistati taimekiududest ning õmmeldi kokku hobusejõhviga. Liimistamiseks kasutati riisitärklist, taimseid liimaineid ning kriidi ja tärklise segu. Itaalias rajati suurem paberiveski 1270. aastatel Fabrianosse. Klassikalisele araabia meetodile lisasid eurooplased hüdraulilised tambiveskid, traadist valamissõelad, vildid paberilehtede eraldamiseks pressimisel, loomsed liimained (zelatiin) liimistamiseks, vesimärgid. Paberi levikuteed Hiinast Euroopasse 7
polnud nina ega kõrvu. Nad läksid koos Surnute linna ning varastasid Anukise hauast kulda ja hõbedat. Müüsid need maha, jagasid vara pooleks ning läksid lahku. Sinuhe läks oma vana maja juurde, Kaptah liitus temaga ning nad läksid laeva peale, et sõita Smürna sadamasse. Parukas (lk 113) parukat kasutades oli neil pead kiilakaks aetud, kuna see parandas karmi kliima tolerantsust ning vähendas täide levikut. Parukad tehti inimjuustest, lamba villast või taimekiududest. Need olid populaarsed, kallid ning nende eest kanti regulaarselt hoolt. Neile määriti peale erinevaid taime õlisid või loomade rasva. Peole minnes pandi vahatükk pähe, mis õhtu jooksul sulas ja eritas meeldivat lõhna. Egiptlastel oli enda pea pesemine kujunenud rituaaliks. parukad maeti surnukehaga koos, sest oli uskumus, et parukaid läheb peale surma vaja. Nii parukat kui ka päris juukseid oli tavaks värvida
annaabi.ee 
