Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast (0)

RAHVA SUVERÄÄNNE VÕIM AMEERIKAS
Erinevalt enamusest teistest maadest ei ole Ameerikas rahva suveräänsuse printsiip kuhugi kadunud ega viljatu . See on sätestatud seadustes ja esineb tavades, ta toimib vabalt. Suveräänsuse printsiip ei pääsenud kohe alguses juhtivaks põhimõtteks, kuna teda ei saanud seaduseks sõnaselgelt sätestada, sest asundused olid esialgu veel sunnitud emamaa käsku täitma. Ühiskond ei olnud valmis seda kogu täieuses omaks võtma. Uus-Inglismaa teatav aristokraatlik mõju jättis ilma paljud kodanikud valimisõigusest, kehtis tsensus . Aga peale Ameerika revolutsiooni tuli rahva suveräänsuse doktriin kommuunist välja ja laienes ka riigivalitsemisele. Ta muutus seaduste seaduseks. Selle võitlusega läks võim demokraatiale. Kõik pidid alistuma. Demokraatlik kord vallandus seda tormilisemalt, mida sügavamad olid aristokraatia juured teatud osariikides. Ameerikas on kasutanud see printsiip oma kõiki võimalusi. Vahel teeb rahvas ise seadusi. Ameerikas mõjutab ühiskond ennast ise ja iseenda läbi. Kogu võim on täielikult rahva käes. Rahvas osaleb seaduste loomisel seadusandjate valimise teel, seaduste rakendamisel aga täitevvõimu teostajate valimise kaudu. Valitsuse roll on nõrk ja ta allub rahvavõimule.
ENAMUSE KÕIKVÕIMSUS ÜHENDRIIKIDES JA SELLE TAGAJÄRJED
Demokraatlikes riikides pole midagi, mis suudaks vastu astuda enamuse võimule. Kõige meelsamini allub enamuse soovidele seadusandlus . Ameerikas valitakse seadusandlik võim otse rahva poolt ja väga lühikeseks ajaks, seeläbi sunnitakse seadusandlust järgima valijate üldisi ellistusi ja koguni reageerima mööduvatele muutustele. Sellise seadusandluse kätte on ameeriklased koondanud peaaegu kogu valitsusvõimu. Seadus on aina tugevdanud neid võime, mis olid ennegi tugevad ning samas nõrgestanud niigi nõrku. Täitevvõimult on võetud see vähenegi voli , mis demokraatlik võim talle siiski andma peaks. Ameerikas on kombeks valijatel anda kaasa om saadikule täpsed tegevusjuhised ja kindlad kohustused, mida saadik peab täpselt täitma. Enamuse võim vajab pikaajalist kestvust, et jätta legitiimset muljet. Vähemus hakkab respekteerima enamust alles siis, kui on natukene aega elatud nende reeglite järgi. Enamuse kõlbeline autoriteet on rajatud põhimõttel, et suurma hulga huve tuleb eelistada väiksema omadele. Vähemused, kes tahavad enamuse poolehoidu, peavad loobuma oma eesmärkidest. Enamusel on Ühendriikides tohutu reaalne võim ning peaaegu samasuur moraalne võim.
Enamuse türannia
Õiglus on kõigi rahvaste juures õiguse nurgakivi. Enamus kui tervik ei erine oluliselt üksikisikust, kuna samamoodi on üksikisiku huvid vastuolus kellegi teise huvidega, keda nimetatakse vähemuseks. Inimestele ei ole piiramatu võim jõukohane. Selline piiramatu ja ülistav võimu omamine enamusel viib türanniani ja kui sa oled üksikisik erinevate huvidega siis pole sul kellegi poole pöörduda ja sa pead leppima sellega. Ameerikas puuduvad tagatised türannia vastu.
Enamuse kõikvõimsus Ameerikas võib sünnitada ametnike omavoli
Türannia võib toetuda otse seadusele, ja sel juhul pole tegemist omavoliga. Omavolilisi samme võidakse astuda ka ühiskonna huvides, ja sel juhul pole tegemist türanniaga. Enamuse kõikvõimsus Ameerikas soodustab ametnike omavoli. Enamusel on piiramatu võim seaduseid luua ja nende täitmist kontrollida. Enamus suhtub oma ametnikesse kui käsualustesse, kelle kätte nad usaldavad kõik plaanide elluviimise. Ameerika ühiskonnas on ametnikud küllaltki iseseisvad.
Enamuse mõju avaliku arvamuse kujundamisel
Kui enamus kahtleb, on arupidamisi palju, kuid kui ta on otsuse langetanud, jäävad kõik vait ja rakendavad end enamuse vankri ette. Enamusel on nii füüsiline kui ka vaimne jõud. Ameerikas on väike vaimne sõltumatus ja vähe diskussioonivabadust. Tänapäeva demokraatlikus vabariigis toimib türannia põhimõttel, et teil on vabadus mõelda teisti kui mina, teile jäetakse alles kõik, aga sellest hetkest peale olete te meie hulgas võõras. Põhjus, miks pole Ameerikast tõusnud kuulsaid kirjanikke on see, et puudub vaimne vabadus.
Enamuse türannia mõju Ameerika rahvuslikule karakterile
Demokraatlikus vabariigis on õukondlik lipitsemistaktika väga paljudele inimestele vastuvõetav ja levib kõigisse ühiskonnaklassidesse. Ameerikas peab isik, kes on enamuse poole ettemääratud rajal hälbinud, loobuma oma kodanikuõigustest, õieti öelda isegi inimõigustest.
Enamuse kõikvõimsus on suurim Ameerika vabariike ähvardav oht
Valitsused hukkuvad enamasti kas oma võimetuse või türannia läbi. Võim, mis demokraatliku ühiskonda juhib, ei ole stabiilne, sest ta käib käest kätte ja vahetab suunda. Kui vabadust Ameerikas ähvardab oht, siis on see üksnes enamuse kõikvõimsuse tõttu. Vähemuses olijad satuvad meeleheitesse ja see sunnib abi otsima füüsilisest vägivallast. Õiglus on eesmärk, mille poole peab püüdlema iga valitsus.
MISSUGUST DESPOOTIAT ON DEMOKRAATLIKEL RIIKIDEL KARTA?
Ameeriklaste loodud ühiskonnakorraldus, pakub suurepäraseid võimalusi despootliku režiimi kehtestamiseks. Tänapäevane despootia erineb mineviku omast, ta on leebem ja hõlmavam, ta alandab inimest, ilma teda piinamata. Praegusel hariduse ja võrdsuse ajastul, suudaksid valitsejad veel hõlpsamini kogu poliitilise võimu enda kätte haarata, osavamalt tungida erasfääri ning hõlmata seda täielikumalt. Kui samamoodi see hõlbustamine mahendab seda. Kui ühelgi kodanikul pole suurt võimu, siis türannia tegevusväli justkui aheneb, tema tegutsemisvõimalused kitsenevad. Tänapäeva despootia ei sarnaneks mingit moodi minevikus olnuga, juba nagu eelnevalt mainitud . On hulk ühetaolisi ja võrdõiguslikke inimesi, kes ajavad taga enda heaolu. Ja niisuguste inimeste kohal kõrgub üks suur hooldaja, kes tagab selle, et nad oma väiksed naudingud kätte saaksid. Ta tagab neile julgeoleku, korraldab nende ettevõtmisi ja jaotab pärandit. Ühesõnaga ta teeb kõik, et neid vabastada mõtlemise vaevast ja elamise murest. Valitseja painutab kõik üksikisikud oma võimu alla ja voolib nad tegutsema oma tahtmist mööda ja nii ei taha ükski inimene sellest massist eralduda. Ta ei hävita, ei türanniseeri, kuid ta nõrgendab inimesi ja juhmistab neid. Kuna tänapäeva inimesed ei tea päris täpselt, mis nad tahavad, siis on valitseja võtnud eesmärgiks rahuldada inimeste vastandlikke soove korraga. Nii mõtlevad inimesed välja endale ühe hooldaja, kelle kätte nad kogu oma elu annavad. Nad on küll isiku isiku võimu all, kuid nad tõdevad endale, et nemad on ta valinud. Raske on mõista, kuidas inimesed, kes on täielikult loobunud omavalitsuslikest traditsioonidest, peavad siiski oskama välja valida igati sobivaid riigijuhte. Kui juba despootlik või absolutistlik valitsus on kord võimul, siis peale selle, et see hakkab kodanikke rõhuma-pikapeale hävitab ta inimestes ka paljud põhilised humanistlikud vaimuomadused. Tänapäevbal ei ole ükski valitseja küllalt osav ja tugev, et ehitada despootlikku süsteemi mingitele põüsivatele erinevustele oma alamate vahel, samuti pole olemas nii tarka ja võimast seadusandjat, kes suudaks säilitada vabu institutsioone, kuulumata võrdõiguslikkust oma esmaseks põhimõtteks ja sümboliks. Valitseja võim peab olema vaba valitsuse vormis riigis ühetaolisem, tsentraliseeritum, laiem ja hõlmavam ja suurem kui mujal. Isiklik sõltumatus on demokraatikul maal alati piiratum kui aristokraatlikus riigis. Ajakirjandus on vabaduse esmane demokraatlik instrument . Kohtuvõim on sobivaim vahend kaitsmaks vabadust. Demokraatlikel rahvastel on vormitäitmine seda vajalikum, mida tegusam ja mõjuvõimsam on valitsus ja mida loiumad on üksikisikud. Demokraatlik rahvas suhtub põlglikult üksikisiku õigustesse ja alahindavad neid. Enamiku uusaja rahvaste juures on valitsusvõim, sõltumata oma lähtealustest, nimest ja konstitutsioonist kujunenud peaaegu kõikvõimsaks ja üksikisiku jõud ja vabadus on kahanenud kõige madalama pügalani. Praegusel ajal ähvardab kogu ühsikond muutuda ühepalgeliseks. Poliitikamaailm on muutumas. Valitsuse tegevusele tuleb seada nähtavad ja ranged piirid, üksikisikule tuleb anda kindlad õigused ja tagada nende õiguste takistamatu kaitsmine. Üksikisik tuleb ühiskonnas jalule aidata, teda tuleb toetada, et ta suudaks ka seisma jääda. Kui iga riigi kodanik on eraldi võetuna nõrk, siis ei püsi riik kuigi kaua.