50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 6 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-10-17
Kuupäev, millal dokument üles laeti
4 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
kaisapilnik
Õppematerjali autor
Eestis nähtavaid tähti on kuni 800, aastaringset muutumist arvestades kuni 1100 erinevat tähte. Tähe aastaringset liikumist taevavõlvil määravad astronoomid selle tähe aastaparallaksi nurga, mille all paistab Maa orbiidi raadius tähe pealt vaadatuna. Mida väiksem on nurk, seda kaugemal on täht. Esmakordselt mõõdeti aastaparallaks Eestis 1840.aasta paiku Tartu Tähetornis G.W. Struve poolt. 1840 aasta märgib täheastronoomia algust. Aastaparallaksid on väga väikesed, alla kaaresekundi. Kaugused tähtedeni on väga suured ja väga erinevad. Parsek vahemaa, mille tagant 1 aü paistab 1 kaaresekundi all. Tähte kui valgusallikat iseloomustab valgusvõimsus ( ajaühikus valgusena väljakiirgav energia ) ja valguse spekraalne koostis e. spekter. Tähe tegeliku valgusvõimsuse saame arvutada, kui teame kaugust täheni. Tähe suhteliseks heleduseks ( Päikese suhtes ) ehk suhteliseks valgusvõimsuseks nim. tähe valgusvõimsuse suhet Päikese valgusvõimsusesse. Tähtede
väljas ühesugune. KEPLERI SEADUSED- I. Planeedid tiirlevad ümber Päikese mööda ellipsi kujulist trajektoori, mille ühes fookuses asub Päike II. Tiirlemise käigus katab planeeti ja Päikest ühendav sirglõik võrdsetes ajavahemikes võrdse pindala III. Erinevate planeetide tiirlemisperioodide ruutude suhe on võrdne nende planeetide ja Päikese keskmiste vahekauguste kuupide suhtega TÄHESUURUS- t aevakeha heledusjärk, väljendab taevakeha näivat heledust. DOPPLERI EFEKT- kui valgusallikas ja vaatleja lähenevad teineteisele, siis valguse lainepikkus lüheneb. SUUR PAUK- paisuva universiumi algolekut ja tormilisi lähteprotsesse kirjeldav hüpotees. ASTRONOOMILINE ÜHIK- pikkusühik, Maa kesmine kaugus päikesest. Mõjupiirkond:Päikesesüsteem. PARSEK-kaugus, kust vaadates 1 a ü katab 1 nurgasekundiehk sellise ringjoon, mille üks a ü
Meridiaani suund langeb kokku kõikjal esemete poolt jäetava varju suunaga. Hakatakse lugema Greenwichi meridiaanist. Meridiaane võib tõmmata läbi mistahes punkti Maa pinnal. · Asimuut on nurk põhjasuuna ja mingi objekti vahel. Võib olla 0-st kuni 360 kraadini. Mõõdetakse looduses kompassi abil ja kaardil nurgamõõtja abil. · Kõrgus ehk altituud on mingi koha kõrgus meetrites kindlaksmääratud keskmisest merepinnast. · Afeel on ümber Päikese tiirleva taevakeha orbiidi punkt, mis asub Päikese massikeskmest kõige kaugemal. Maa on afeelis juulis, mistõtt on põhjapoolkera suved üldiselt jahedamad ja pikemad kui lõunapoolkera suved. Periheel on ümber Päikese tiirleva taevakeha orbiidi punkt, mis asub Päikese massikeskmele kõige lähemal. Maa on periheelis jaanuaris, mistõttu on põhjapoolkera talved üldiselt pehmemad ja veidi lühemad kui lõunapoolkera talved.
1 - saab määrata taevakehadekeemilist koostist - saab määrata taevakehade kiirust (maasuunalist komponenti) - Doppleri efekt = o (1+ v/c) 1. Astronoomia aine - Kui taevakeha eemaldub Maast, siis nihkuvad spektrijooned spektri punase otsa poole (lainepikkus suureneb)
ringjoonelisi orbiite Päike, kuu, planeedid ja tähed. Ptolemaiose maailmamudel- oli selline, kus maa oli ümbritsetud 8sfääriga, milles liikusid kuu päike, tähed ja viis sel ajal tuntud planeeti: Merkuur, veenus, maa, marss, jupiter ja saturn. Planeedid ise tiirlesid mööda väikesi ringjooni, mille keskpunktid tiirlesid omakorda mööda suuremaid ringjooni. 3. epitsükkel- on ajalooline mõiste astronoomias, mida kasutati taevakehade orbiitide kirjeldamiseks. Mõnedes maailmasüsteemides kirjeldati planeetide orbiite kahe ringjoone abil: esimesel ringjoonel liikus teine, harilikult väiksem ringjoon. Teist väiksemat ringjoont, millel planeet liikus nimetatigi epitsükkliks. 4.taevakehade füüsikalisi suurusi- tänapäevaastronoomias on võimalik 1) määrata spektraalanalüüsist saadava info põhjal tähe keemiline koostis, liikumine, tähepinnal toimuvad protsessid
fookuses asub Päike II. Tiirlemise käigus katab planeeti ja Päikest ühendav sirglõik võrdsetes ajavahemikes võrdse pindala III. Erinevate planeetide tiirlemisperioodide ruutude suhe on võrdne nende planeetide ja Päikese keskmiste vahekauguste kuupide suhtega 2 3 T1 a1 2 3 T2 a2 TÄHESUURUS- taevakeha heledusjärk, väljendab taevakeha näivat heledust. m0 kons tan t m m0 2,5 log E E va lg ustatus SUUR PAUK- paisuva universumi algolekut ja tormilisi lähteprotsesse kirjeldav hüpotees. Suur Pauk oli hüpoteetiline sündmus umbes 13,8 miljardit aastat tagasi: Universum hakkas kujuteldamatult tihedast olekust plahvatuslikult paisuma. Seda loetakse kosmoloogia standardmudelis Universumi alguseks. Suur Pauk ei olnud plahvatus olemasolevas ruumis,
Uraanil on 27 teadaolevat kaaslast. Aastaajad vahelduvad Uraanil järsult. 1979 avastati Jupiteri väike rõngas ning 1977 1986 Uraani 11 rõngast ja 1989 Neptuuni 3 rõngast. Neptuun asub 30. astronoomilise ühiku kaugusel Päikesest, on ruumalalt Uraanist väiksem, aga massilt suurem (17 Maa massi) ehk palju tihedam. Neptuunil on teada 13 kaaslast. · Asteroidid - Asteroid ehk väikeplaneet ehk planetoid on väike planeedisarnane taevakeha , mis tiirleb Kepleri seadustele vastavatel orbiitidel ümber Päikese. Tiirlevad enamuses Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel, kusjuures nende orbiidid on tihti väljavenitatud. Nende läbimõõt ulatub mõnest kilomeetrist kümnete kilomeetriteni. · Komeedid udused tahke tuuma ja pika gaasilise sabaga taevakehad. Tuum koosneb tolmust ja gaasilistest ainetest (CO2, NH3, CH4). Saba moodustub Päikese läheduses
Nimetuse esimene osa tuleb vanakreeka sõnast astēr 'täht, taevakeha'. Astroloogiat peetakse pseudoteaduseks. Astronoomia ja astrofüüsika Astrofüüsikaks nimetatakse tavaliselt astronoomilisi uuringuid, mis on seotud füüsikaga. Tänapäeval on aga valdav osa astronoomiast füüsikaga seotud ning seetõttu astronoomiat ja astrofüüsikat sageli samastatakse. 1.2. ASTRONOOMIA HARUD Jaotus meetodi järgi Meetodi järgi liigendub astronoomia kolmeks: astromeetria tegeleb taevakehade asukoha määramisega ning taevakaartide koostamisega; taevamehaanika uurib taevakehade, eeskätt planeetide liikumist ruumis ja selle liikumise kajastumist taevasfääril; astrofüüsika uurib taevakehadelt tulevat kiirgust ja teeb sellest järeldusi nende ehituse ja arenemise kohta. Jaotus objekti järgi Objekti järgi jaguneb astrofüüsika neljaks: 5
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid