Luuleteksti algupärasuse nõude eitamine Kasutab erinevaid võtteid radikaalsemal moel kui eesti luules siiani kombeks 08.12.12 Teemad Kritiseerib ühiskonnaprobleeme: Eesti elu Poliitika Haridus lollus ühiskonnas Meedia Sponsurlus Lihtinimese elu 08.12.12 Luule võrdlus Varasem luule: Jõuline ja ropp, lööv, hävitav Hiljem on Kivisildnik: järelemõtlik, melanhoolne, filosoofiline, arutlev ja kohati lausa teadvusevoolu harrastav kirjanik. Kuid selle juures siiski täiesti äratuntavalt tema ise: pritsib vajadusel sappi, on sõnastuselt täpne ja napp ning esitab oma lood -- sest just lood need sedapuhku on -- tabavate puäntidega varustatult. 08.12.12 Kriitika "Ma ei tunne isiklikult Kivisildnikut, ega tahagi tunda
I K N L D S I V I K I ELULUGU Sündis 3.jaanuar 1964.a Rakveres Kivisildnik kodanikunimega Sven Sildnik Eesti kirjanik ja ajakirjanik ning luuletaja Õppis tolleaegsetes Tartu kõrgkoolides- EPA, ülikoolis ja teoloogiaakadeemias Täiendas end agronoomia, ajakirjanduse ja homileetika alal Õppis 12 aastat ja ei lõpetanud ühtegi nendest aladest ELULUGU Kuulunud kirjanduslikku rühmitusse Hirohall ja Tartu Noorte Autorite Koondisesse, samuti Eesti Kostabi $eltsi 2006–2009 oli ta Eesti Iseseisvuspartei
Tänapäeva eesti luuletaja luulekogu Vägistatud jäämägi ,,Sven Sildnik" Lugesin luulekogu ,,Vägistatud jäämägi" mis oli kirjutatud noore Eesti kirjaniku poolt hüünimega Kivisildnik. Raamatust jäi üsna neutraalne tunne, seetõttu oleks ka hinnand rohkem negatiivne. Kõige rohkem raamatu juures häiris ta stiil ja sügavmõttelised luuletused, millest oli tihti raske aru saada. Luuletaja stiil on vabavärsiline ja kohati ka ropp. Luuletuste sisu on väga sügavmõtteline ja tihti ka aru saamatu. Ta luuletused on realistlikud ja räägivad elust enesest. Ta ei karda oma mõtteid avaldada omamoodi, mis teeb tast väga erilise kirjaniku.
,,Otsin naist" Sven Kivisildnik Lugesin Sven Kivisildniku luulekogu ,,Otsin naist". See raamat ei äratanud minus suurt huvi. Võin isegi öelda, et raamat ei meeldinud mulle üldse. Raamat oli segane ning kohati jäi mulle arusaamatuks, mis kirjanikul mõtteis oli. Arvan, et Kivisildnik kirjutas selles raamatus asjadest, mis temal elus ette on jäänud ning teda häirivad. Paljudes kohtades ei leidnud ma kirjanikuga ühist keelt ning ei suutnud mõista tema poolt ülesvõetud teemade probleemsust ning vajadust nende asjade kritiseerimiseks. Luuletaja stiil on üpriski labane ning ta kasutab kohati ebasündsaid väljendeid, näiteks: jalaga vittu kõigile eranditult see kuradi eesti süriide värk on ilgem kui leedu toll
Kirjanike nimed, keda tuleb arvestusel tunda nägu pidi. Lisaks tuleb teada olulisi fakte nende elust ja loomingust. Tõnu Õnnepalu- sündis 1962 aastal tallinnas, õppis Tartu Ülikoolis bioloogiat, töötas bioloogia ja keemia õpetajana,tõlkinud palju teoseid, alustas luuletajana, romaanid on ilusa keelega ja kujutavad inimest kriisiseisundis, töötas ajakirjas vikerkaar, „Piiririik“ 1993 Emil tode mineall, „Printsess“1997, „Hind“ 1995, „Raadio“ 2003, „Paradiis“ 2009, „Mandala“ 2012, esseekogumik „Ainus armastus“ Jürgen Rooste- sündis 1979 a tallinnas, eesti luuletaja, lõpetas Tallinna pedagoogikaülikooli, töötas ajalehes sirp, oli Eesti instituudi soome filiaali juhataja, töötas maalehes, alates 2014 aastast vabakutseline, saanud betti Alveri debüüdiauhinna, Friedeberg tuglase novelliauhinna ja teisi. „Sonetid“ 1999, „Veri valla“ 2000, „Ilusaks inimeseks“ 2005, „Elutants“ 2013 koos Doris Karevaga, „Suur sume, suur
FLKU.05.091 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II Kevadsemester 2018: kordamisküsimused eksamiks 1. Eesti proosa ja draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 195665. Tugev tsensuur. Eestis on Nõukogude võim, suured repressioonid, esteetiline kaanon, eeltsensuur toimib endiselt, kuid leeveneb. Mängitakse peitust, nagu oleks kõik endine, kuid päris endine enam olla ei saa. Sulaaja proosa: ühiskondlik rõhuasetus (1950ndate alguses sotsialistlik realism, võlts optimism. Sotsialistlik realism hakkab tagasi muutuma realismiks. Psühholoogilised armastuslood ei tõuse esile, vaid ühiskondlikud panoraamid ja sotsiaalse väljakäiguga realism), dokumentaalsuse taotlusi (võlts dokumentaalsus muutub päris dokumentaalkirjanduseks, nt Smuuli ,,Jäine raamat"), romantilisi jooni (pärisrealistlikud taotlused põimuvad romantilise esteetikaga), noorsookirjanduse iseseisvumine (see tõotab proosakirjanduse toibumist ja jalule
Eesti kirjandus II kevad I loeng Kuuekümnendad – sula EELNEVALT: Kirjanduse seisukohalt olid põhukoordinaadid: eeltsensuur, stalinistlikud repressioonid 40ndatel ja 50ndatel ja see, et on mingi esteetiline ja poliitikaga kooskõlas olev kaanon. Eriti halb oli olukord proosas. 1956 20. Kongress ja Nikita Hruštšovi kõne – kritiseeris Stalini isikukultust. Ta jõuab aste astmelt võimule, ta on partei eesotsas ja hakkab riiki juhtima. See kõne annab selge suunise, et ühiskond peab kuidagi teises suunas liikuma (ei loobutud kommunistlikest ideaalidest). Positiivsed arengud hakkasid silma juba aasta paar varem, aga suuri järeldusi neidt aastal 54-55 teha ei saanud – viiekümnendate kaskpaigas hakkasid ka Siberist inimesed tagasi tulema. Enne parteikongressi näeme, kuidas tsensuuri töö hakkab 55nda aasta paiku muutuma – keelatud autorite nimekiri hakkas lühenema (kui keegi elav autor nimekirjast välja
valdkonnad domineerivad, jättes teinekord verbaalse kirjandusevaldkonna mõnevõrra tahaplaanile. Need kaks asja võtab väga hästi kokku nähtus nagu suveteater. See zanr on tänaseks päevaks väga populaarseks muutunud. Selle 20 aasta jooksul võime me rääkida kahest kirjanike lainest Eesti kirjandusprotsessis: 1. Kirjanikud kes paljuski debüteerivad 80ndate teisel poolel ja kehtestavad ennast kirjanikena 90ndate vältel. Nt Indrek Hirv, Priidu Beier, Sinijärv, Kivisildnik, Sauter, Eesti nüüdiskirjandus Janek Kraavi Ehlvest, Õnnepalu, Krull, Kivirähk. See on see laine, mida võiks tinglikult nimetada esimeseks. Need kirjanikud on paljuski sündinud 60ndatel ja mõned ka 70ndate algusesse. Need kehtestavad ennast 90ndate lõpul kui kanooniline nüüdiskirjandus. 2
Kõik kommentaarid