Suur rahvaste rändamine (0)

SUUR RAHVASTERÄNDAMINE JA SELLE TAGAJÄRJED EUROOPA ÜHISKONDLIK- POLIITILISTE SUHETE KUJUNEMISEL VARA-KESKAJAL.
Sajandite pikkune kriisi- ja muutuseajastu juhatas sisse Rooma rahu lagunemine . Rooma rahu kujutas endast institutsioonide kogumit, mis tagas impeeriumi stabiilsuse keiser Augustose valitsemise ajast kuni Marcus Aureliuse surmani aastal 180.
Rooma rahu reguleeris keskuse ja ääremaade suhteid, kandes hoolt, et ääremaade mõjud keisririigi traditsioonide elukorraldusele ohtlikuks ei muutuks.
Rooma rahu lõpp tähendas, et impeeriumi kaitsepiirid hakkasid varisema, mis viitas omakorda impeeriumi kriisile. Saatuslikuks ühiskonnale said impeeriumi piiridelt lähtuvad välismõjutused, milles mängisid keskset osa Roomaga kokkupuutuvad barbarid , kelle seast tõusid esile keldid ja germaanlased . Kaitsepiiriks roomlaste ja barbarite vahel oli Rooma Vall .
Caracalla edikt kiirendas Rooma rahu lagunemist 212. aastast, mis tagas kõigile vabadele inimestele Rooma kodaniku õigused. See teenis makselaekumiste kasvu eesmärki ja pidi leevendama impeeriumi lääneosa üha süvenevaid majandusraskusi. Samas avas edikt Rooma võimustruktuurid riigi äärealade asukatele. Roomlaste seisukohalt esindasid äärealade asukad võõrast ja vastuvõtmatut maailmavaadet , mis edaspidi tähendas kultuuride kokkupõrget, aga ka senisest elavamat vastastikust mõjutamist. Majandus stabiliseerus Diocletianuse valitesmisaegadel 284-305, mis aga ei suutnud senist elukorraldust enam päästa.
Impeeriumi sisevastuolude tõttu jäid piirkikaitsesse lüngad, hakkas toimuma sisseränne . Piirist murdis läbi peamiselt karjakasvatusega tegelevate nomaadihõimudele allajäänud paikne hõimuliit, seega olid sissetungijad enamasti põgenikud. Arvuliselt oli neid tegelikult kokku mitu korda vähem, kui Lääne-Rooma kohalikke elanikke. Paljud nende elanikud elasid kas orjade või vabade inimestena Rooma impeeriumi poolel ning juurutasid sealsete asukate seas oma eluviisi ja maailmavaadet. See asjaolu mängis barbarite vallutuste kiiruses tähtsat rolli, kui sõjalise jõu vahekord roomlaste kahjuks pöörati.
5.sajandi alguseks tungis läänegootide hõimuliit impeeriumi südamesse, rüüstas 410.aastaks Rooma linna ning rajas 418. aastal Rooma keisririigi aladele esimese barbarite kuningriigi. Sama tegid vandaalid koos alaanidega ka Rooma Aafrika- provintsis ja panid aluse seal oma kuningriigile. Järgmisena eelmiste eeskujul rajasid Rhone’i ja Saone’i ülem- ja keskjooksule kuningriigi burgundid. Rooma sõjakunsti viimaseks sõnaks jäi väejuht Aetiuse juhatuse all hunnide hõimuliidu purustamine 451. aastal Kataluunia väljadel. 5.sajandi keskpaigast oli impeeriumi lääneosa barbarite võimu ootel . Ka Itaalias, mis veel ainukesena Lääne-Rooma valitseda jäi, kuulus barbaritest väejuhtide kontroll keisrivõimu üle.
Ida-Rooma püsimajäämise kasuks rääkisid kaks olulist tegurit: soodsamad geograafilised tingimused ning märksa rikkalikumad materiaalsed ja inimressursid. Tänu neile oli Konstantinoopolil võimalik oma riigi piire kindlustada ja ründajatele vastulööki anda. Ida-Rooma sõjavägi tegi 534. aastaks lõpu vandaalide kungingriigile ja võitles aastail 536-555 edukalt idagootidega. Ida-Rooma suutis vallutada piirkonnad, millest võinuks saada barbarite edasise sissetungi sillapead. Positsioone tugevdas ka võimalus pidiada sõda merel, kus roomlastel oli selge ülekaal.
Lääne feodaaltsivilisatsioon väljus barbarite invasiooni ajasust killustatuna, Ida-Rooma aga ühtsena. Ida-Rooma suutis oma eripära säilitada piiridelt lähtuva surve kiuste. Et kaitsesõjas edukas olla, läheb vaja suurt armeed . Et seda armeed ülal pidada, on vaja head maksusüsteemi ja see vajab omakorda hästitoimivaid võimustruktuure ja tegusat ametikohta. Nii sõduritele kui ametnikele maksti palka puhtas kullas.