LAUSEÕPETUS Lauseõpetus ehk süntaks on grammatika osa, mis kirjeldab lause ehitust (millised on lause osad ja nende vahelised seosed). Lausele on keeleteaduses antud üle 200 erineva definitsiooni. Lause abil saame: 1. saame väita (Juhan luges lehte.) 2. küsida (Kas Juhan luges lehte?) 3. käskida (Loe lehte!) 4. loota/soovida (Loeks ta ometi lehe läbi!) 5. imestada (Ta luges lehe tõesti läbi!) Lause tähendusteks on: tegevus, protsess, seisund. Lause moodustajateks on: 1. sõnad 2. fraasid 3. lause lühendid 4. osalaused Laused liigituvad omakorda liht-ja liitlauseteks. FRAASID Lause koosneb peale sõnade ka fraasidest. Fraas koosneb vähemalt ühest sõnast, mida nimetatakse fraasi põhisõnaks. Põhisõnaga sama fraasi koosseisu kuuluvad ka laiendid. Fraasile annab nime põhisõna sõnaliik. 1. Nimisõnafraas (väike poiss, suur linn) 2. Omadussõnafraas (väga suur, väga ilus) 3. Kaassõnafraas (haiguse tõttu, üle aia) 4. Määr
saj. keeleuurimine, võrdlev-ajalooline keeleteadus, keelesugulus, soome grammatikate eeskuju. Ajakirjas "Beiträge..." (1813-1832, J.H. Rosenplänter) soome keele eeskujul käändevormide tähendusfunktsioone. Deskriptiivsed grammatikad. 2. Mida on EKG süntaksimudelil ühist, mida erinevat võrreldes traditsioonilise süntaksiga? EKG süntaksimudel - Moodustajad + funktsioonid; süntaktiline ja semantiline struktuur vastavuses; moodustajad pronominaliseeritavad. Traditsiooniline süntaks. Lause pealiikmed (alus, öeldis) ja kõrvalliikmed. Alusrühm ja öeldisrühm. EKG mudel on lineaarne, analüüsitakse lause sees, traditsiooniline mudel on joonis. 3. Milliste grammatiliste seoste abil lause moodustajad seostuvad? 1) rinnastus e. koordinatsioon (vihik ja raamat) võrdväärsete moodustajate vahel, kumbki ei mõjuta teise vormi; 2) alistus e. subordinatsioon (põhi määrab laiendi vormi): a) ühildumine e. kongruents põhi nõuab endaga samas vormis laiendit
Lause Lause on keeleüksus, mis väljendab mingit terviklikku mõtet, tegevust. Luses peab olema öeldis- tegusõna pöördeline vorm. Öeldis ja teisied selle juurde kuuluvad sõnad peavad lauses olema kindlas vormis. Lause pikkus varieerub. Omavahel seotud laused moodustavad suuliseid ja kirjalikke tekste. Lause ehitatakse tavaliselt üles nii, et selle algusesst paigutatakse tuntud info, lõppu uus teave. Lause moodustajad Lause koosneb erinevatest tähendusosakondadest e. moodustajatest, mis vastavad samale küsimusele. Näide: Suures metsas jalutas eile väike metsavaim. Kus? Mida tegi? Millal? Kes? Tegevus- mida teeb? Osaline- kes? Keda? Kellega? Asjaolu- aeg, koht, viis hulk Täiend Selgitab nimisõna. Vastab küsimusele: kelle? Mille? Missugune? Mitmes? Mitu? Asub tavaliselt nimisõna ees ning võib koosneda ka mitmest sõnast. Öeldis Tähtsaim lauseliige. Tegusõna pöördeline vorm. Eristatakse liht- ja liitöeldist. Lihtöeldises on algvormis 1 tüvi. Ühend-
1.Keele tekkimine, keelkonnad, keelefunktsioonid Keele tekke kohta on esitatud palju hüpoteese kuid üksi neist ei ole võitnud üldist tunnustust.Arvatakse et keel tekkis niimoodi et kui inimahvist sai inimene kes käis kahel jalal siis muutus tema hingamisteede asend ning siis oli võimalik hääldada igasuguseid häälikuid. Selleks,et rääkida on vaja keelemeelt,mis eristab meid loomadest. On olemas kolm suuremat keelkonnda:Indoeuroopa keelkonnd(läti,rootsi,norra,saksa),hiina-tiibeti keelkond(hiina,tiibeti),uurali keelkond(eesti,soome,ungari).Uurali keelkond jaguneb kaheks:soome- ugri keelkond(ugri,volga,saami) ja samojeedi keelkond(samojeedi keel). Keele funktsiooni:info edastamine,kuuluvuse väljendamine,tunnete väljendamine,mõttlemine,suhtlemine. 2.Keelemärk ja leksikaalsed suhted Keelemärgid on sümbolid, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Sümbol-märk, millega tähistatakse mingit mõistet Tähistaja- sõna"lill" tähistatav-lill Sünonüümid samat
Heli: -ise (kohisema) Käitumine: -tse (tujutsema) Ühekordsus: -ata (kraaksatama) Olulisus: -le (kraglema) skle (olesklema) NB! Nulltuletus tunnus ja lõpp liituvad otse tüvele : kohisema, ronima Määrsõnatuletus: Viisi: -lt(kirelt, -sti (kiiresti) Rühmitust: -ti (suviti) Paiknevus: -tsi (rinnutsi), -kuti (seljakuti), -stikku (vastastikku) Olukord: -li (selili) 9) Lauseõpetus, lauseliikmed Lause on keeleüksus, mis väljendab üht mõtet keeleliselt terviklikul kujul. Lause koosneb fraasidest, need omakorda sõnadest. Lause tuumaks on öeldis. Alus on tegija. Sihtis on lauseliige, millele või kellele öeldisega väljendatud tegevus on suunatud. Öeldistäide täpsustab alust ja esineb lausetes, kus on olema vorm. Öeldis ehk tegusõna väljendab tegevust.
EESTI KEELE STRUKTUUR MIS ON KEEL? Keel kui . . . Infoedastaja. NB! Keele põhiülesandeks ongi informatsiooni edastamine. See kehtib nii inimeste kui ma loomade-putukate kohta; Suhtlusvahend. Inglaste "How are you?", mis ei eeldagi tegelikult mingit pikka vastust, mille jooksul te vahetate infot; Emotsioonide väljendaja. Negatiivseid ja positiivseid emotsioone väljendame; Mõtlemisevahend. Mõtete korrastamine. Näide: peas arvutamine; Kuuluvuse väljendaja. Sotsiaalsuse ja paikkondlikkuse väljendaja. KUIDAS TEKKIS KEEL? Keele tekke kohta palju hüpoteese/oletusi; 1866 aastal Prantsuse Akadeemia keelab keele teket käsitlevad diskussioonid ; 20.sajandi lõpukümnenditel uut materjali palju; Praegu arvatakse, et keele teket võib siduda inimese eelase ajumahu kasvuga, mis oli ~400000 kuni 100000 aastat tagasi. Üks osa inimese geneetilisest infost kandub edasi ainult ühe vanema k
9. KLASSI EESTI KEELE EKSAMI KORDAMISMATERJAL VÄLDE Eesti keeles on rõhu ülesandeks tähistada sõna algust ehk eesti keeles on rõhk esimesel silbil. I välde lühikese silbi pikkuse tinglik nimetus. Esineb ainult lühikestes silpides. Lühikesed silbid ei saa omakorda esineda üheski teises vältes peale I välte. Pearõhuline silp on lühike ja sellele ei järgne k, p, t. Nt ka-la, ja-nu-ne-ma, ve-de-le-ma II välde pika silbi pikkuse tinglik nimetus. Esineb ainult pikkades silpides. Pearõhuline silp on pikk. Pearõhulisele lühikesele silbile järgneb k, p, t. Nt koe-rad, ham-mas-test III välde kolmanda välte puhul on tegemist ekstra rõhuga, millega võib hääldada pikki silpe. Pearõhulist pikka silpi hääldame ülipikalt. Sõna on ühesibiline. Tavaliselt võib sama häälikulise koosseisuga silpe hääldada kas tavalise rõhuga (II vältes) või ekstra rõhuga (III vältes).
Morfeem kõige väiksem tähenduslik üksus keeles (nt jõge|de|le kolm morfeemi) Morfoloogia uurib keeles erinevaid grammatilisi osi (nt leksikaalne jõge, grammatiline de). Morfoloogia küsimus on ka, kuidas saame ühest sõnast teise. Leksikoloogia tegeleb ka morfeemitasandiga. Süntaks uurib lauset. Tüüpilises lauses on pöördeline verbivorm, mille ümber on üksused, mis moodustavad lause. Suulises kõnes on lause lihtlause seda süntaks uuribki. Semantika osa tähendusõpetusest. Uurimisobjekt on tähendus, pole oluline, milline on tähendusüksus (nt sõna, lause). Pragmaatika uurib tähendusi kasutuskontekstis; sõnade tähendusi, mis tekivad kõnelemisolukorras. Tekstilingvistika uurib teksti ehitust. Keeleteadus vastandpaaridena, suured jaotised teaduse sees: · üldine keeleteadus püüab kirjeldada põhimõtteliselt kõiki keeli - deskriptiivne keeleteadus kirjeldab üksikkeelt
Kõik kommentaarid